Foto: Tiina Sarapu “Saladuste tuba”.
Tiina Sarapu näitus on järjekorras kolmas sarjast “Tuba”, mille jaoks Sarapu loob galeriisse tervikliku töötoa keskkonna. Samas on see ka tundlikult kujundatud õhuline ruum, kus Sarapu loominguga põimuvad kokku kunstniku lemmikteosed muuseumikogust ja tema jaoks erilised esemed mujalt. Hallid, poolavatud klaasid vitriinide ja kastide ees filtreerivad osaliselt vaadet teostele, samal ajal pakkudes läbi kunstniku tehtud koolutuste, graveeringute ja halli looritatud oleku uut perspektiivi ning mõtteainet. Selles „saladuste toas“ on valgust, piisavalt aega ja ruumi.
“Mind huvitab ruum, huvitab keskkond – huvitab, et oleks vaba ruumi. Tunnen naudingut, kui saan jälgida valguse liikumist ruumis. Vaimustun klaasist, kui satun vaatlema ootamatuid ja samal ajal tegelikult ju täiesti seaduspäraseid maastikke, mida klaas ja valgus üheskoos ruumis loovad,” ütleb Tiina Sarapu, kelle sõnul muuseumi välja pakutud formaat näituseks haakub suurepäraselt tema eelnenud projektidega.
“Tutvumist muuseumikogudega võib võrrelda surfamisega oma alateadvuses. Kammides läbi tohutut hulka visuaalset materjali, hakkasin terasemalt jälgima oma tundeid, mõtteid ja korduvaid mustreid. Leidsin end ikka ja jälle pikemalt peatumas tööde juures, milles heiastus midagi sooja lapsepõlvest, kus oli tuttavat ja omast. Leidsin sedagi, mis tõi välja ärevuse, raskuse või ükskõiksuse,” lisab Sarapu.
Kunstnikule pakkus suurt huvi see, kuidas esemed on süstematiseeritud ja füüsiliselt hoiustatud või pakitud. “Nägin selles väga palju seoseid oma varasema loominguga, sestap proovisin esialgu neist nähtamatutest niitidest hoopiski vabaneda, “ ütleb Sarapu. “Niisiis, esialgu ei otsinud ma midagi. Kui üldse, siis ehk iseennast. Tahtsin teada, mida ma leian.” Tema jaoks huvitavam ja olulisem tegur on aga siiski kogu kujunemine – varasemast ilmekamalt sai talle näitusega töötades selgeks kogumise põnevus, keerukus ja vastutus.
Näitustesari “Tuba” sai alguse 2018. aastal eesmärgiga anda võimalus kaasaegsetel kunstnikel ja disaineritel suhestuda muuseumi kogudega, argikeskkonda ühel või teisel moel kujundanud esemelise materjaliga. Projekti käigus on kunstnikel loominguline võimalus tutvuda muuseumi kollektsiooni ja muuseumitöö eripäradega ning vormistada saadud impulsid näituseks muuseumi galeriis, mis on kohandatud selleks 19. sajandi elumaja toast. Esimesena osales projektis rühmitus Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste), 2019. aastal tekstiilikunstnik Krista Leesi.
Näitus jääb avatuks 11. aprillini 2021.
Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.
Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“
Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
