Foto: Tarmo Luisk
„Tarbimisest saadav rahulolu muutub ajaliselt aina lühemaks. Vajame pidevalt juurde uusi asju ja värskeid emotsioone. Kui majandus ei kasva on väga halvasti! Ometi toob viimane kaasa plaanedi jätkuva hävitamise,” räägib Luisk sellest, kuidas hakkas tekkima näituse kontsptsioon. „Disainerina olen selle masinavärgi osa ja sõltun sellest. Ma ei suuda tõsiselt võtta neid vähem-on-rohkem-jutte. Vähem on ju vähem. Valge ei ole uus must, must on must.”
Manifesteerimise asemel kõneleb ta näitusel siiski esemete kaudu, mida iseloomustavad lihtsus, polüfunktsionaalsus, emotsionaalsus ja sõltumatus. Nii leiab vaataja näituselt ka mängulisi nimekirju Luisule disainerina praegu olulistest märksõnadest. Suurem osa eksponeeritud objektidest on sündinud paari viimase aasta jooksul ja enamus neist on eksponeeritud esmakordselt.
„Kõiki tooteid ja unikaalesemeid, mida eksponeerin, iseloomustab lihtsus, konstruktsiooniline selgus, võimalikult vähe detaile,” ütleb Luisk. „Teine oluline läbiv teema on traat. Eestis on mitu traadirobotit, milega saab lihtsate vahenditega ägedaid asju teha. Traat on eetiline materjal, sellest saab asju teha ilma jäätmeteta. Traat jookseb ja lõikad seal, kus vaja, midagi ei lähe raisku. Ja metall on ju väga taaskasutatav, vanametalli on kogutud ja ümber töödeldud sajandeid, juba rauaajal sulatati kõiki asju ümber, mis vaja.”
Luisk lisab, et sellele näitusel on kasutatud vähemat hulka materjale ja tehnilisi lahendusi. Seega on väiksem ka jalajälg. Disainitud esemed võivad vaatajale meeldida või mitte, tunduvad huvitavad või ei tundu – maitse asi. Aga funktsionaalsus ja tarbitavus on paigas – Luisu disaineri eetika ei lubakski luua esemeid, mida pole võimalik kasutada.
24. septembril avamisürituse osaks on kunstnikuvestlus Tarmo Luisuga, mis kuulub ka Disainiöö satelliititprogrammi. Näitus ise jääb avatuks 23. jaanuarini 2022.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.
