Videonäitus ”Tuleviku kaasavara” pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõuline ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest. “Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel (sh pärandkultuurist inspireeritud riietel) on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks,” võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart näituse loomise põhjused kokku.
Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.
Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed.
Karl Joonas Alamaa teos “Õunapuu all – hommage hoolele” (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade nagu toit olulisust. “Tihtipeale kipume inspiratsiooniotsingutel suunduma endast päris kaugele, teisisõnu arvame ekslikult, et teame juba siinse, ka praeguse hetke kohta piisavalt, ent pärand ei ole vaid esmapilgul tajutav ilu, vaid pakatab sisust, mis voolib meie maailmataju,” kirjeldas Alamaa oma protsessi.
Lisette Sivardi teos “VÖÖ” (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse “Vöö”, mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö. Autor selgitab: “Kui hakkasin pärimuskultuuriga tegelema, ei osanud ma arvata, et võin pärimusse ära armuda. Nüüdseks mõtlengi, et see on üks valdkondadest, millega soovin tulevikus edasi töötada, sest olen mõistnud, et tollane mõttemaailm on inspiratsiooniallikana niivõrd viljakas ning sellega töötades ei pea tingimata olema tagasihoidlik ja konservatiivne. Senikaua kui suhtuda esivanematesse austusega, on meile pärandatud materjaliga töötamiseks piiramatult võimalusi.”
Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria Asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks. Näitust toetavad: Haridus- ja Teadusministeerium, Hõimurahvaste programm.
Uudista näitust veebilehel https://www.erm.ee/et/content/tuleviku-kaasavara.
Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.
Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.
Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.
Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.
Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.
Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.
Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.
„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.
Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.
Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.
Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.
Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.