VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud kolmeosaline virtuaalnäitus “Tuleviku kaasavara”, mis tutvustab pärandi rikkuse laialdast kasutusvõimalust moekunstis, avatakse esmakordselt ka laiemale publikule. Näitusel antakse Piret Pupparti juhatusel ülevaade EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Kõnekate näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon “Õunapuu all — hommage hoolele” ja Lisette Sivardi performance “VÖÖ”.

Videonäitus ”Tuleviku kaasavara” pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõuline ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest. “Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel (sh pärandkultuurist inspireeritud riietel) on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks,” võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart näituse loomise põhjused kokku.

Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.

Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed.

Karl Joonas Alamaa teos “Õunapuu all – hommage hoolele” (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade nagu toit olulisust. “Tihtipeale kipume inspiratsiooniotsingutel suunduma endast päris kaugele, teisisõnu arvame ekslikult, et teame juba siinse, ka praeguse hetke kohta piisavalt, ent pärand ei ole vaid esmapilgul tajutav ilu, vaid pakatab sisust, mis voolib meie maailmataju,” kirjeldas Alamaa oma protsessi.

Lisette Sivardi teos “VÖÖ” (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse “Vöö”, mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö. Autor selgitab: “Kui hakkasin pärimuskultuuriga tegelema, ei osanud ma arvata, et võin pärimusse ära armuda. Nüüdseks mõtlengi, et see on üks valdkondadest, millega soovin tulevikus edasi töötada, sest olen mõistnud, et tollane mõttemaailm on inspiratsiooniallikana niivõrd viljakas ning sellega töötades ei pea tingimata olema tagasihoidlik ja konservatiivne. Senikaua kui suhtuda esivanematesse austusega, on meile pärandatud materjaliga töötamiseks piiramatult võimalusi.”

Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria Asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks. Näitust toetavad: Haridus- ja Teadusministeerium, Hõimurahvaste programm.

Uudista näitust veebilehel https://www.erm.ee/et/content/tuleviku-kaasavara.

Kui sügisene Londoni-reis on juba mõttes või kalendris, tasub Victoria and Albert Museum seekord kindlasti marsruuti lisada. 21. septembril avatakse V&A South Kensingtonis näitus „The Burberry Trench: Crafting an Icon“, mis võtab lähema vaatluse alla ühe Briti moe kõige äratuntavama rõivaeseme – Burberry trentšmantli.

Burberry 170. aastapäeva tähistav väljapanek toob kokku haruldased esemed nii moemaja enda arhiivist kui ka V&A kogudest ning jälgib trentši teekonda praktilisest ülerõivast ja militaarse taustaga rõivaesemest üleilmseks moeikooniks. Lugu algab Thomas Burberry 1879. aastal leiutatud puuvillasest gabardiinist ning liigub edasi mantli konstruktsiooni ja käsitöö juurde: tähelepanu saavad nii käsitsi viimistletud krae, House Check vooder kui ka need väikesed funktsionaalsed detailid, mille algne eesmärk oli üsna proosaline – kaitsta kandjat Briti heitliku ilma eest.

Näituse lõpetab 19 Burberry moelavakomplekti viimase kahe ja poole aastakümne kollektsioonidest, mille loonud teiste seas nii Christopher Bailey kui ka Daniel Lee. Mitmed Burberry arhiiviesemed jõuavad seejuures avalikkuse ette esimest korda. Väljapanek toimub harva külastajatele avatud Prince Consort Gallerys ning on ühtlasi sissejuhatus V&A ja Burberry pikemasse koostöösse: 2028. aasta sügisel avatakse muuseumis täielikult uuendatud moegaleriide osana The Burberry Gallery.

„The Burberry Trench: Crafting an Icon“ on avatud 21. septembrist 2026 kuni 3. jaanuarini 2027 ning selle külastamine on kõigile tasuta. Uuri lisa vam.ac.uk.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.