Foto: Marleen Muhuste
Kokku jõudis seekord ERKI Moeshow lavale 21 kollektsiooni viiest riigist ning märkimist väärivad neist mitmedki. Ja kes oleks õigem kõige paremaid kollektsioone välja tooma kui mitte Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja ja professor Piret Puppart. Piret, sõna on sinul!
Katrin Aasmaa, kollektsioon „VELTAˮ
Mitte keegi teine ei saaks ERKI Moeshow’l panna taustale mängima estraadi peale Katrin Aasmaa! Tema humoorikad karakterid ja stilistika on alati ühed narratiivsemad. Iga tema tänavuse kollektsiooni karakter pärineb tema vanatädi Velta endiselt sovetiilus õitsvast kodust. Kollektsioonis olid esindatud vitriinkapid, rahvariides nukukesed, kuldservaga nõud (mis kajastusid kollektsiooni esemete kuldsetes kantides ja jalanõude taldades väga meisterlikult), lisaks kristallkausid, „kole-ilusaˮ vakstuga kaetud lauad, samuti etüüdid surnuaias käikudest, saunas käigust ning õhtusest viimasest sigaretist. Palju detaile ja reljeefe oli lahendatud ka silikoonitud struktuuride abil, sealhulgas pitsidetailid olid näiteks võetud vanadelt kristallkaussidelt.
Laima Jurca, kollektsioon „Jarmoˮ (Läti)
Ainuke kahe kollektsiooni autor, ent tema esimene kollektsioon „Jarmoˮ oli minu jaoks isegi veel huvitavam kui teine. Oma tuusade peakatetega moodustas see puhta kunstiprojekti, mille rõivad võiksid samas eraldiseisvalt olla vägagi kantavad. Kõik detailid olid hoolega paigas ja seeria mõjus terviklikult. Lisaks oli tema kollektsiooni ajal laval üks minu lemmik-make-up’e – „minimalistlikultˮ must.
Triin Tint, kollektsioon „Face valueˮ
Sotsiaalne teemakäsitlus ja materjaliotsingud on olnud need, mida mul oli selle kollektsiooni puhul väga huvitav kõrvalt jälgida. Pakend! Pakend! Pakend! Kollektsioon pakkus nauditavaid „kantavaidˮ imitatsioone siidipaberisse, paberkottidesse ja teibitud karpidesse pakitud rõivakaubast. „Face valueˮ kollektsiooni puhul tuleks kindlasti tähele panna metalldetaile, sest disainer on autorieheteks muutnud rõivasildid ja meile rõivakauplustest tuttavad turvaelemendid. Ka mõnede kingade kontsad olid oma kuju turvaelemendilt saanud.
Marleen Afanasjev, kollektsioon „REPETITIFˮ
Meeldiva 70ndate vibe’ga kollektsioon, milles õrnu vihjeid belle epoque’ilikele detailidele varrukates ja plisseeris. Pea kõik selle kollektsiooni materjalid on muide saadud kangajääkidest või teise ringi kauplustest. Selle põnevama osa moodustasid aga mustrilised kangad, mis kollektsiooni tarvis ribastatud kangastest käsitsi kokku punuti. See võimaldas ära kasutada ka väga keeruliste defektidega kangad, mis muidu olekski oma lõpu leidnud seal, kuhu me ei tahaks, et ükski kangas jõuaks – prügimäel või põletis. Kollektsiooni saatis ka imeline aksessuaaride seeria, mis samuti ümbertöödeldud materjalidest tehtud!
Annika Kiidron, kollektsioon „It’s A Trap?”
Tema kollektsiooni materjalid olid viimseni läbi töötatud! Kui lavalt paistsid silma ehk pigem printide 3D-efektid, siis tegelikult olid seal nii imemasinatel kui ka ise kootud mustritega kangad, mille tarbeks Annika sel kevadel isegi kuu aega Norras resideerus, et see ulmeline kiudude põimimise tehnika selgeks saada. Lisaks välisele olid mitmete pintsakute ja jopede sisud sama külluslikud. Näiteks ühe puhvis mantli sisekraes embavad kandjat luised käed!
Giorgio Armani sündis 1934. aastal Põhja-Itaalia linnas Piacenzas. Alguses suundus ta Milano Ülikooli õppima meditsiini, kuid katkestas õpingud kolme aasta järel ja liitus armeega. Pärast teenistust otsis ta uut teed – alustades vaateakende kujundajana ja jõudes lõpuks 1975. aastal omaenda moemaja rajamiseni.
Armani oli see, kes tõi ülikonnamoodi revolutsioonilise pehmuse ja vabaduse, muutes rangest vormist voolava poeesia. Tema käekiri oli alati seotud lihtsuse, selguse ja vaoshoitud elegantsiga – ta mõistis, et tõeline enesekindlus ei vaja liigset dekoratiivsust.
2025. aasta tähistas mitut olulist verstaposti Armani moemaja loos: märtsis esitles bränd oma 50. juubelikollektsiooni “Radici”, jaanuaris tähistati ka Armani Privé moeliini 20. aastapäeva. Just seal sulges disainer etenduse ise, astudes lavale käsikäes viimase modelliga. Tänavu juunis jäi ta aga esimest korda poole sajandi jooksul oma moemaja etenduselt kõrvale, taastudes toona avalikkusele teadmata tervisemuredest.
Nüüd on vastus teada: Chloe Malle. Vogue’i endine digitaalne toimetaja ja Vogue.com-i juht asub ametisse uue tiitliga head of editorial content. Traditsiooniline peatoimetaja amet on seeläbi küll ajalooraamatusse kirjutatud, kuid positsiooni ennast võib pidada Wintouri mantlipärija omaks.
Kellega tegu? Chloe Malle liitus Vogue’iga 2011. aastal toimetajana ning on aastatega käinud läbi pea igas toimetuse nurgas, liikudes printmeediast digikanalite, video, audio ja sotsiaalmeedia juurde. Ta on loonud koos kolleegidega ka populaarse taskuhäälingu “The Run-Through with Vogue”. Tema sulest on ilmunud lugusid, mis ulatuvad moe ja ilu kõrval ka poliitika, tervise ja elustiili teemadeni, ning lisaks on ta olnud mitmete Vogue’i raamatute toimetaja.
Muide, tema taust on sama kõnekas kui töö: Chloe on prantsuse filmirežissööri Louis Malle’i ja Ameerika näitlejanna Candice Bergeni tütar. Viimane kehastas “Sex and the City” seriaalis justnimelt Vogue’i toimetajat – milline elu ja fiktsiooni ootamatu kokkupuutepunkt.
Anna Wintour ise aga kusagile ei kao. Ta jätkab Condé Nasti chief content officer’i ja globaalsete väljaannete loovjuhina, jäädes endiselt Vogue’i ja teiste mainekate tiitlite – Vanity Fair, GQ, Architectural Digest – mõjukaimaks suunajaks.
