Foto: Marleen Muhuste
Kokku jõudis seekord ERKI Moeshow lavale 21 kollektsiooni viiest riigist ning märkimist väärivad neist mitmedki. Ja kes oleks õigem kõige paremaid kollektsioone välja tooma kui mitte Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja ja professor Piret Puppart. Piret, sõna on sinul!
Katrin Aasmaa, kollektsioon „VELTAˮ
Mitte keegi teine ei saaks ERKI Moeshow’l panna taustale mängima estraadi peale Katrin Aasmaa! Tema humoorikad karakterid ja stilistika on alati ühed narratiivsemad. Iga tema tänavuse kollektsiooni karakter pärineb tema vanatädi Velta endiselt sovetiilus õitsvast kodust. Kollektsioonis olid esindatud vitriinkapid, rahvariides nukukesed, kuldservaga nõud (mis kajastusid kollektsiooni esemete kuldsetes kantides ja jalanõude taldades väga meisterlikult), lisaks kristallkausid, „kole-ilusaˮ vakstuga kaetud lauad, samuti etüüdid surnuaias käikudest, saunas käigust ning õhtusest viimasest sigaretist. Palju detaile ja reljeefe oli lahendatud ka silikoonitud struktuuride abil, sealhulgas pitsidetailid olid näiteks võetud vanadelt kristallkaussidelt.
Laima Jurca, kollektsioon „Jarmoˮ (Läti)
Ainuke kahe kollektsiooni autor, ent tema esimene kollektsioon „Jarmoˮ oli minu jaoks isegi veel huvitavam kui teine. Oma tuusade peakatetega moodustas see puhta kunstiprojekti, mille rõivad võiksid samas eraldiseisvalt olla vägagi kantavad. Kõik detailid olid hoolega paigas ja seeria mõjus terviklikult. Lisaks oli tema kollektsiooni ajal laval üks minu lemmik-make-up’e – „minimalistlikultˮ must.
Triin Tint, kollektsioon „Face valueˮ
Sotsiaalne teemakäsitlus ja materjaliotsingud on olnud need, mida mul oli selle kollektsiooni puhul väga huvitav kõrvalt jälgida. Pakend! Pakend! Pakend! Kollektsioon pakkus nauditavaid „kantavaidˮ imitatsioone siidipaberisse, paberkottidesse ja teibitud karpidesse pakitud rõivakaubast. „Face valueˮ kollektsiooni puhul tuleks kindlasti tähele panna metalldetaile, sest disainer on autorieheteks muutnud rõivasildid ja meile rõivakauplustest tuttavad turvaelemendid. Ka mõnede kingade kontsad olid oma kuju turvaelemendilt saanud.
Marleen Afanasjev, kollektsioon „REPETITIFˮ
Meeldiva 70ndate vibe’ga kollektsioon, milles õrnu vihjeid belle epoque’ilikele detailidele varrukates ja plisseeris. Pea kõik selle kollektsiooni materjalid on muide saadud kangajääkidest või teise ringi kauplustest. Selle põnevama osa moodustasid aga mustrilised kangad, mis kollektsiooni tarvis ribastatud kangastest käsitsi kokku punuti. See võimaldas ära kasutada ka väga keeruliste defektidega kangad, mis muidu olekski oma lõpu leidnud seal, kuhu me ei tahaks, et ükski kangas jõuaks – prügimäel või põletis. Kollektsiooni saatis ka imeline aksessuaaride seeria, mis samuti ümbertöödeldud materjalidest tehtud!
Annika Kiidron, kollektsioon „It’s A Trap?”
Tema kollektsiooni materjalid olid viimseni läbi töötatud! Kui lavalt paistsid silma ehk pigem printide 3D-efektid, siis tegelikult olid seal nii imemasinatel kui ka ise kootud mustritega kangad, mille tarbeks Annika sel kevadel isegi kuu aega Norras resideerus, et see ulmeline kiudude põimimise tehnika selgeks saada. Lisaks välisele olid mitmete pintsakute ja jopede sisud sama külluslikud. Näiteks ühe puhvis mantli sisekraes embavad kandjat luised käed!
Rousteing, kes asus Balmaini loovjuhiks 2011. aastal kõigest 25-aastasena, oli sel hetkel noorim mitteasutajast loovjuht suure moemaja eesotsas pärast Yves Saint Laurent’i Dioris. Samuti oli ta esimene mustanahaline disainer, kes võttis enda alla kõikide kategooriate juhtimise Prantsuse moemajas.
„Nagu iga lugu, jõuab ka see kord lõpule,“ teatas Olivier Rousteing. „Olen sügavalt uhke kõige üle, mida oleme saavutanud, ja lõpmata tänulik oma erakordsele Balmaini tiimile – minu valitud perele –, kes on olnud mu kodu viimased 14 aastat.“
Brändi ametliku avalduse kohaselt oli tegemist vastastikusel kokkuleppel tehtud otsusega, ning Balmain lubab lähiajal teada anda moemaja edasistest sammudest. Meie jääme aga põnevusega ootama, kuhu Rousteing oma ande ja loovuse järgmisena viib.
Järgmise aasta juunis toimuv Estonian Fashion Festival leiab aset juba üheksandat korda ning toob kokku kolm erinäolist etendust – Antoniuse Moeetendus, Mood-Performance-Tants ja OmaMood. Need etendused annavad disaineritele võimaluse näidata moelavadel nii eksperimentaalseid kui igapäevaselt kantavaid kollektsioone kui ka pärandist ja käsitöötraditsioonidest inspireeritud disaine.
EFF ootab kandideerima disainereid, kes kasutavad oma töös kestlikke moepraktikaid nagu näiteks taaskasutus, eetilised tootmisviisid või uuenduslikud materjalilahendused. Festivali juht Key Külaots rääkis, et tänaseks on EFFi lavadel oma loomingut tutvustanud 255 disainerit. „See on muljetavaldav kogus disainereid, kes on oma töösse põiminud jätkusuutliku mõtteviisi ja aidanud sedasi tõsta Eesti moekunsti kvaliteeti,“ rääkis Külaots. „Kuna disainerite tase ja teadlikkus kasvavad iga aastaga, saame ka meie tõsta nõuete lati pisut kõrgemale.”
Külaots lisab, et EFF on osalevatele disaineritele enamat kui võimalus näidata oma loomingut – see on arenguprogramm, mis pakub koolitusi, mentorlust ja ekspertide tagasisidet. Lisaks tunnustatakse festivali lõpus silmapaistvaid moeloojaid ka auhindadega ning parim neist saab võimaluse näidata oma jätkusuutlikku kollektsiooni Berliini Moenädala raames.
Moefestival on olnud hüppelauaks mitmele tunnustatud disainerile – teiste seas on tuule tiibadesse saanud näiteks Karl-Kristoph Rebane, Cärol Ott ja Hannes Rüütel. Hiljutisel moefestivalil osalenud disainer Alice Pärtelpoeg tõdes, et kogemus aitas kaasa ta professionaalsele arengule ning lisaks sai ta kinnitust oma tulevikusuuna osas. “Estonian Fashion Festival on hea platvorm alustavatele disaineritele – see aitab tõsta kindlasti nähtavust, luua väärtuslikke kontakte ning annab hoogu oma ideede elluviimiseks,” rääkis Pärtelpoeg.
Moedisainerid saavad esitada kandidatuuri EFFi kodulehel kuni 9. veebruarini 2026. Lisaks on kõik huvilised oodatud ka 20. novembril veebis toimuvale infotundi. Rohkem infot leiab lehelt fashionfestival.ee.
