Aastatuhande vahetusel Taanis kolme lapsepõlvesõbra Casper Clauseni, Mads Braueri ja Rasmus Stolbergi poolt asutatud ansambli nimi tähendab taani keeles “mälestust” või “järelkaja”. Bänd on varem Tallinnas esinenud menukate kontsertidega Von Krahlis ja Kadrioru lossi Lilleaias ning jõudnud Eestisse ka oma teise projektiga Liima.
Efterklangi atmosfääriline kõla ja elektroakustilised eksperimendid on toonud neile võrdlusi nii nende kaasmaalaste Sigur Rósiga kui ka biitlitega ning nende muusikalisteks mõjutajate seas on nii Talk Talk, Animal Collective, Xiu Xiu ja Arvo Pärt kui ka filmimaailma meistrid Werner Herzog ja David Lynch. Nende loomingus on kõlanud keelpillid, puhkpillid, koorid ja Põhjanaba lähedal hüljatud kummituslinnas salvestatud väljahelidest komponeeritud indisümfooniad. Efterklangi osalusel on valminud kaks hinnatud muusikadokumentaali ning nad on välja andnud viis kauamängivat albumit, millest viimast nimega “Altid Sammen” (2019) esitles bänd väljamüüdud saalides Hamburgi Elbphilharmoniest Londoni Barbicanini.
Efterklangi peamiseks tunnusjooneks on aga raugematu seiklusjanu ja uudishimu ning soov muuta iga esinemine mitte lihtsalt meeldejäävaks etenduseks, vaid kordumatuks kogukondlikuks kogemuseks. Nagu ka Eesti publik on korduvalt kogenud, siis esinemisest Efterklangile ei piisa – nende soov on luua muusika kaudu tõeline ühtekuuluvustunne.
Efterklangi kontsert 23. oktoobril Tallinnas Kino Sõpruses saab teoks bändi tänavu ilmuva kuuenda stuudioalbumi Euroopa tuuri raames. Kontserdi piletid tulevad müüki Piletilevisse täna,11. mail kell 10.00. Esimesed 30 piletit maksavad 29 eurot, edaspidi 39 eurot.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.