Märgilistes Eestimaa paikades rändav Tallinn Design House’i foto- ja videoprojekt „Kummardus“ jutustab kaasahaaravaid lugusid Eesti disainist. Seekordne – sügisene – fotosessioon toimus Peipsiääre arhailistes külades ja Kõrvemaa eripärase looduse keskel ning meil on jagada sellest väike eelvaade.

“Kummardus” kummardab lisaks disainile ja siinsele floorale ka kohalikule faunale. Elukeskkonna rikkus ja mitmekesisus selle kõige laiemas tähenduses on üks oluline komponent hea ja aegumatu disaini sünniloos. Ka seekordse fotojutustuse kandev roll on paikkondadele omastel motiividel ja pärimuslugudel. Sügisene fotosessioon viis Kummarduse Peipsiveerele Sibulateele, kus külalislahked kohalikud palusid võtegrupi koguni oma tagahoovidesse, kus uhkusega jutustati lugusid traditsioonidest ja tavadest, mis püüti kinni pildiloosse. Hilissügine värvigamma ja meeleolud jäädvustati Kõrvemaa metsades ja rabanõmmedel.

„Kummarduse“ projekti on kutsutud osalema ligi 100 Eesti disainerit, kelle looming on selgelt äratuntava käekirjaga ning potentsiaaliga ka rahvusvaheliseks tunnustuseks. Eelkõige on fookuses rõiva, aksessuaari- ja kodusisustusdisain. Pea kahe-aastase perioodi jooksul toimub viis pildistamissessiooni Eesti eri paigus, mille käigus viiakse disainitooted kultuurilise narratiivi loomiseks nende pärandilisse keskkonda. Fotoprojekti loovjuht on Piret Puppart, fotograaf Riina Varol, meigikunstnikud Mammu ja Piret Sootla, videoklipid loob Robert Parelo.

Vaata seekordse seeria eelvaadet allolevast galeriist!

Kummarduse pildid ja nende saamislugu koos sissevaatega kultuuriloolisele algallikale on jälgitav Instagrami-kontol @kummardus.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!