Foto: Sissi Silvan kandmas Sigrid Kuuse Adamson-Ericu kollektsiooni ehteid | Sigrid Kuusk.
Põlvkondadeülene ehtekunst
Eesti disain ja omanäolised ehted on alati kokku kuulunud. Armastust ehete vastu on esiemad põlvest-põlve edasi andnud, meid inspireerides ja lapsepõlvest alates meie maitset kujundades. Vanaema ehetest meenub Sigridile eelkõige südamekujuline lilla kiviga kaelakee, mis peidab endas vanaema ja vanaisa fotosid, samas kui ema ehetest väärib tema jaoks väljatoomist tahutud loomakujutistega hõimustiilis ripats. “Vanaema armastab ehteid kanda eelkõige pidulike sündmuste puhul, näiteks prossi, mis võib olla küll lihtne, aga siiski piisavalt silmapaistev,” räägib Sigrid. Sigridi ema maitse on pigem klassikaline kuld, samas on ta palju ehteid leidnud ka reisidelt. Mõlemad naised on olnud julged katsetama erinevaid stiile, eks sealt osaliselt ka ehtekunstniku enda armastus hingega ehete vastu ning tema loomingut iseloomustav mängulisus ja julge katsetamine erinevate materjalidega.
View this post on Instagram
Ennustus EKAsse sisseastumisel
Eesti väikelinnas Jõgeval sündinud Sigridi viisid õpingud kõigepealt Tartu Kõrgemasse Kunstikooli (praegune Kõrgem Kunstikool Pallas), kuid lõpuks tõi töö ta pealinna. Otseselt ehtekunstnikuks saamise peale ei olnud ta tegelikult kunagi mõelnud, kuigi peres on kunstnikuverd ning ka Sigrid ise armastas juba lapsest saadik joonistada. Esimest korda kandideeris ta EKAsse ja Tartu Kõrgemasse Kunstikooli hoopis graafilise disaini erialale, kuid sisse saamata läks selle asemel bioloogiat õppima, mis looduslembest Sigridit samuti paelus. Juba keskkooliajal oli ta avastanud endas huvi pildistamise vastu ning nii juhtuski, et aasta hiljem sai ta sisse ka fotograafia erialale, jätkates mõnda aega paralleelselt bioloogia õppimist. Just fotograafia lõpetamine Tartu Kõrgemas Kunstikool ja sellele järgnenud tööotsingud tõid Sigridi pealinna, kus ta töötas fotograafina. Ja siis tuli juba Eesti Kunstiakadeemia ning ehtekunst, olles justkui täpselt oma õiget aega oodanud. Sisseastumisest meenutab Sigrid ehtekunstniku ja EKA õppejõu Tanel Veenre küsimust, et kus ta näeb end olevat viie aasta pärast. Meenutades oma toonast vastust, et tal on siis oma bränd ja ateljee, peab tunnistama, et täpselt nii see ongi läinud.
Kuusekasvudest Soho ja Adamson-Ericuni
Minu küsimusele, kuidas ta lõpuks ise ehtekunsti juurde jõudis, vastab Sigrid, et sügaval sisimas on tal armastus ehete vastu alati olemas olnud ning juba õpingute ajal tekkisid ka esimesed katsetused selles vallas. Oma brändi teekond sai aga alguse kuusekasvudest. Olles algselt neid endale korjanud hoopis jahu ja siirupi tegemise eesmärgil, tuli tal hoopis idee neist ehteid teha ning kuusekasvudest sündiski kollektsioon. Järgmisena tuli Soho kollektsioon, mis kasvas välja kooliprojektist. Lugedes 70-80ndate biograafiaid, inspireerisid Sigridit andekate inimeste lood, Steve Jobsist Patti Smithi ja Bob Dylanini. Kõik nad olid teinud läbi teekonna – kasvades ja vaadates, kuhu nende loodu neid kannab, kuni ühel hetkel särama lõid. Soho ehteseeria sõnum inimestele ongi otsida üles oma sisemine sära ja see välja tuua.
View this post on Instagram
Sisemisest äratundmisest inspireerituna sündis ka Sigridi Adamson-Ericu kollektsioon. Ühel päeval Eesti moelooja Lilli Jahilo ateljeed külastades jäi talle silma valge kuninglik kimono, mis jäigi ehtekunstnikku nii tugevalt inspireerima, et ta Lilli Jahilole tagasi helistas, küsides, kas võiks selle juurde ka ehtekollektsiooni luua. Lilli viis Sigridi kokku Eesti Kunstimuuseumiga, kellega koostöös tuntud 20. sajandi kunstnikule pühendatud kollektsioon sündiski. Adamson-Ericu juures inspireeris Sigridit väga tema oskus olla oma loomingus hästi vaba ja mänguline. “Mitmekülgselt andekas kunstnik nihutas piire kõiges, mida tegi, olgu selleks maal, graafika, raamatukaaned, vaibad vmt. Temaga oleks tahtnud väga kunagi tutvuda,” mõtiskleb Sigrid.
Oma brändi lugu
Esimesed kuusekasvuehted müüs Sigrid Kalamaja turul, ühtlasi katsetades, mida tähendab ehtekunsti äriline pool, ehete reaalne hinnastamine ja müümine, edasi tulid erinevad Eesti disainile pühendatud turud ja üritused. Oma brändi loomise ajaks loeb ehtekunstnik aega peale Soho kollektsiooni valmimist, kui sündis ka ametlik logo brändinime juurde.
Sigridi loomingu kandvaks ideeks on soov Eesti ehtekunst ning selle kandja särama panna. “Ehted justkui annaksid meile juured ja lisaksid enesekindlust, öeldes, et meie kõigi jaoks on seatud oma rada ja sellest pole midagi, kui me selle lõpp-punkti veel kohe ei näe,” räägib Sigrid, kellel on oskus panna ehted läbi nende tekstuuri särama. “Tekstuur, mis hakkab valguses mängima ja sillerdama, annab ühtlasi edasi vooklemist ja aja kulgu. Kandja jaoks aga on kohal hetk särada, hetk, mis seab fookuse ja püüab tähelepanu.”
Inspiratsioonist piiride nihutamiseni
Inspiratsioonist rääkides ütleb Sigrid, et tegelikult saab ta seda igalt poolt. “Inspiratsioon tuleb siis, kui oled võimeline seda vastu võtma ja tunned ära selle millegi, mis annab aluse kontseptsioonile – kandvale ideele, millel on vägi.” Maailma mastaabis peab Sigrid oma eeskujuks ja julgustuseks Daniel Roseberryt, moebränd Schiaparelli loovjuhti. Danieli looming, eriti just tema käe alt tulnud esimesed uued Schiaparelli kollektsioonid, tõid väärika ajalooga brändi justkui tagasi, raputades moeskeenet ning inspireerides oma julguse ja isesugususega.
Sellest omakorda sündis äratundmine, et bränd saab ajas muutuda ning ei pea jääma vaid ühtede asjade juurde, nii nagu Schiaparelli on liikunud rõivamoe juurest palju kaugemale läbi parfüümiseeriate ja aksessuaaride, ühendades legendaarse Elsa Schiaparelli pärandi ja Daniel Roseberry uuendusliku käekirja. Samamoodi ei pea ehe olema vaid kõrva- või kaelaehe, aksessuaari mõiste saab olla palju avaram. Sigridit huvitab väga rõiva ja aksessuaaride omavaheliste piiride nihutamine, näiteks kontseptuaalne kapuuts või varrukas on samuti ehe. Danieli töö Schiaparelliga andis kinnituse, et tuleb usaldada oma sisetunnet ja tallata oma rada. Eesti kontekstis on näiteks Sigridi ühed lemmikud, suured ehtevormid, kindlasti paras julgustükk, sest eestlased üldjuhul suuri vorme väga ei eelista. “Leida loomisjulgus ning sellele kindlaks jäämine on olnud omaette põnev seiklus,” lisab kunstnik.
Materjalid ja looduse tunnetus
Sigridi loomingus põimuvad huvitavad vormid ja suurepärane oskus tunnetada erinevaid materjale. Üheks disaineri lemmikuks on hõbe – värskust õhkav materjal, millega on mõnus töötada ning mis on ka taskukohasem, kuigi väärismetall. Sageli lisab ta juurde erinevaid pärleid ja ehtekive. Kullast kui kallimast materjalist valmivad sageli eritellimused erilisteks sündmusteks, näiteks abielu- või kihlasõrmused. Ja siis on veel põnevalt kasutatud plastik, mille kergus võimaldab luua disainerile hingelähedasi suuri vorme.
View this post on Instagram
Loojana on Sigridile tähtis materjalide seos loodusega ning taaskasutuse teema. Võtame või plastiku, mis esmapilgul keskkonnahoiu seisukohalt paljudele täiesti vastuvõetamatu materjalina võib tunduda. “Tegelikult, nagu iga materjaliga, on see nii hea või halb, kuidas inimesed sellega käituvad,” leiab Sigrid. “Plastik võimaldab luua põnevaid suurvorme, kuna ta on oma omadustelt kerge ja paindlik. Kui inimene soetab disainehte, milles on kasutatud plastikut, aga seda hästi hoiab ning korduvalt kasutab, toob vajadusel parandusse või värskendusse ja kellelegi teiselegi edasi annab, muutub ehe jätkusuutlikult kasutatuks. Sama kehtib kõikide materjalide puhul – vastutus on meil lõpptarbijatena, kas midagi kestlikult või ühekordselt tarbida.” Sigrid austab inimesi ja loodust läbivalt kogu oma ehete loomise protsessis, näiteks kasutab ta 99% biolagunevat ökoglitterit, mis on looduses leiduvate mineraalidega värvitud ja alumiiniumtolmuga särama pandud, epoksiidvaik tuleb põllumajanduse jääkproduktidest, mille puhul tootmisprotsess kasutab 50% vähem vett, tsirkoonid on kasvatatud laboris, mitte loodusest kaevandatud, ning sageli kasutab ta vajalike ehteosade hankimisel väiketootjate teenuseid.
Mida toob tulevik?
Sigridi ehtekunstniku käekiri on Eestis ja väljaspool paelunud järjest rohkemaid naisi, kes tema ehteid uhkusega läbi aastate kannavad. Andekad naised nagu Lilli Jahilo, Stella Runnel, Evelin Oras, Kaie Rõõm-Laanet ja Triin Erm on need viinud ka Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtule ning teistele esindusüritustele. Tulevikust rääkides ütleb disainer, et tema soov on jääda kindlaks loomisjulgusele ja suurematele ehtevormidele. Kollektsiooni Enne, mille hõbeehted on müügil ligi aasta, on plaanis juurde tuua plastikust vormid ja suured kuldsed ehted – ehk siis tuua samasse kollektsiooni sisse uusi ehtesuundi.
Uudista Sigridi loomingut galeriis ja veebipoes sigridkuusk.com!
Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva on sümboolne hetk rääkida Eesti loovusest, identiteedist ja disaini rollist ühiskonna kujundajana. Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova rõhutab kvaliteetsete toodete ja lahenduste rolli: “Kohaliku disaini toetamine on praegu olulisem kui kunagi varem: see tugevdab korraga nii majandust, kultuuri kui ka ühiskonna säilimis- ja vastupanuvõimet.”
Rahvusvaheliste korporatsioonide eelistamise asemel saab igaüks panustada kohaliku kultuuri kestvusesse läbi kodumaise kauba soetamise ning siinsete teenuste tarbimise. “Eesti disainiettevõtted tegutsevad väikese turu tingimustes, kus iga ost ja tellimus aitab hoida elus kohalikke stuudioid, töökohti ja oskusi. See on otsene investeering majandusse, mis jääb siia – mitte globaalsetesse tarneahelatesse,” võtab Gurjanova kokku vajaduse panustada siinsetesse ettevõtetesse.
Disaineri amet tähendab põhjalike teadmiste, praktiliste oskuste, spetsiifiliste töövahendite käsitluse oskuste, protsessijuhtimise, materjali-alaste eriteadmiste, kultuurilise konteksti ja klientuuri psühholoogia tunnetamise kombinatsiooni. Disaineri karjäärile paneb märgilise aluse erialast õpet pakkuv kõrgkool, kus kogenud juhendajate käe all saab lisaks teadmiste omandamisele ka eksperimenteerida ning luua uuenduslikke lahendusi.
Eesti disaini päev on küll üks kord aastas – 23. veebruaril – kuid temaatiline programm on laotatud pikema perioodi peale, et publik saaks külastada mitmeid stuudioid. Erinevatel päevadel avavad oma töökoja uksed erinevate valdkondade disainerid. Näiteks PUHU tegeleb maailmas üha haruldasemaks muutuva klaasipuhumisega, IKIGI loob uuskasutatud materjalidest tarbemärkmikke ning tutvustab kliistiirpaberi valmistamist. Ehtekunstnikud ja -disainerid Krista Lehari ning Birgit Skolimowski näitavad oma loomingulist tööruumi, mis asub legendaarses ja ajaloolises ehtekunstnike majas aadressil Hobusepea 2.
Tippkvaliteeti pakkuv rõivabränd Guild kutsub kõiki külla tutvuma mõõduülikonna kontseptsiooniga. Reet Aus ja Stella Soomlais on asutanud uue stuudipoe ning koos mitmete disaineritega toimub vestlusring ja melu. Eesti Disaini Maja kui ainuke 100% kohalike brändide loomingut pakkuv pood terves maailmas kutsub disainiga tutvuma pidulikuma meeleolu saatel. Ning Solaris keskuses avatakse disainikoolide väljapanek, mis jääb avatuks kuni 15. märtsini.
Tutvu programmiga siin!
Johanna kirg ja hobi on alati olnud kudumine, kuid plaani oma kudumisbrändi luua tal ei olnud. “Tegime mulle 2017. aastal sõbranna tungival soovitusel sotsiaalmeedia kontod. Ta arvas, et minu kudumitele võiks huvilisi olla,” meenutab naine. Ja huvilisi tuli tõepoolest palju.
Kodukootud katsetustest luksuskudumiteni
Alguses oli kõik väga kodukootud. Johanna tegutses NirgiWabriku nime all, mis oli naljaga pooleks tehtud väike ettevõtmine. Aja jooksul kasvas aga kudumisfänni huvi keerukamate ja põnevamate lahenduste vastu ning loomesse jõudsid kampsunid ja muud rõivad.
Kuus aastat tagasi, kui perre sündis teine laps, pidi Johanna otsustama, kas lõpetada tegevus või otsida abilisi. Ennast tundes, ei suutnud ta kudumisest loobuda. “Mõtlesin, et proovime edasi minna ja nii hakkas lumepall veerema. Tulid kudujad, edasimüüjad ja asi muutus tõsisemaks.”
NirgiWabriku läbis rebrändingu ja ellu tärkas Ärni Blum, mis sai nime Johanna vanaisa järgi. Brändi keel muutus selgemaks, identiteet tugevamaks ja suund küpsemaks. Kuid käsitöö, ajatus, materjalide kvaliteet ja teadmine, et kudum on päriselt väärtuslik, on jäänud. “Kõik on tulnud orgaaniliselt entusiasmi, järjepideva töö ja armastuse läbi,” ütleb naine. Tänaseks on suurest kirest kudumise vastu kasvanud omanäoline Eesti bränd, millel on tootmisstuudio Saaremal ja nüüd ka stuudiopood pealinna loomelinnakus.
Ruum, kus kohtuvad avarus ja inspiratsioon
Johanna unistas salamisi oma stuudiopoest aastaid. Püsikliendid olid juba pikka aega soovinud temaga kohtuda, et loomingut selga proovida, valida materjale, arutada erimõõte. “Varem pidin leidma loovaid lahendusi ja kohtuma mujal. Kui neid kohtumisi tekkis üha rohkem, sain aru, et nüüd on aeg,” ütleb Johanna.
Soov oli luua mitte lihtsalt pood, vaid koht, kus inimesed tulevad kokku ja kogevad midagi erilist. Kui ta Telliskivis asuvat ruumi nägi, tekkis äratundmine ja miski muu ei tundunud enam õige. “Siin liikudes annab keskkond energiat ja inspiratsiooni. See on elus ja loov, täpselt nagu soovin, et Ärni oleks.”
Kuldse kesktee otsingul
Suurim rõõm kogu sel teekonnal on Johanna sõnul Ärni Blumi fännid – inimesed, kes austavad ja hindavad seda, mida ta teeb. “Eriti liigutav on, kui klient tuleb poodi tagasi ja jagab, kuidas komplimendid on garanteeritud,” ütleb disainer.
Ettevõttega kaasnevad ka omad väljakutsed. Johanna tõdeb, et kahe väikese lapse kõrvalt ei ole ettevõtte juhtimine kerge. Tema südameasjaks on jätkusuutlikkus ja tellimuspõhine tootmine, tellimuste arv on aga ületanud füüsilised võimekused. “Otsime kuldset keskteed, kuidas kasvada suuremaks nii, et kliendid oleksid rahul, kvaliteet kompromissitu, tootmine eetiline ja jätkusuutlik ning samaks ei põleks me ise läbi,” räägib Johanna. Oma asja ajamine on õpetanud, et kasv ei tähenda alati kiiremini liikumist, vaid targemaid otsuseid.
Tulevikku vaadates on Johanna soov viia Ärni lugu ka Eestist kaugemale. “Kui meie tootmisvõimekus on stabiilne, unistan alustada ekspordiga. Usun unistamisesse ja manifesteerimisse, tuleb uskuda endasse ja teha oma asja,” on Johanna sõnad.
Ärni Blumi stuudiopood ootab külalisi Telliskivi Loomelinnakus T-R kell 11–18 ja L 11–15.
