Foto: Kristiin Kõosalu
Lisaks ehetele, mille vormid ja materjalid räägivad iseenda eest ning on saanud disainifännide lemmikuks, on disainer jäänud silma nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil. Nii on autori looming figureerinud rahvusvahelistel näitustel; võitnud Gallery Marzee Graduate Prizeta auhinna; pälvinud 2019. aastal Noore Ehte Fondi stipendiumi; ning olnud nomineeritud auhinnale Kuldne Nõelakoda. Uue hooaja ootuses võtsime ette ja vestlesime inspireeriva ehtedisaineriga tema loomingulisest teekonnast, jätkusuutlikkusest ja tuleviku unistusest.
Sigrid, alustame Sinust. Kuidas avastasid enda jaoks ehtekunsti ning millal mõistsid, et sellest saab Su elukutse?
Ehetega olen moel või teisel kogu aeg seotust tundnud. Juba väga noorelt kolasin ema ja vanaema ehtelaegastes, et sealsetele aaretele detailiuuringuid teostada. Pärast keskkooli viis teekond mind hoopiski hetkeks Tartu Ülikooli ja sealt edasi fotograafiaõpinguteni. Tegelikult olin vägagi veendunud, et minust saab fotograaf. Sellise veendumuse juures võtsin muidugi osa ka mitmetest ehtemeisterdamise töötubadest – vahast ehete nikerdamised, kuumtöötlused jm. Need süvendasid huvi kohe kindlasti, aga ega ma sellest siis veel aru ei saanud. Aasta pärast õpingute lõppu kolisin Tallinnasse ja asusin endalegi pisut ootamatult ehtekunsti õppima. Esimesel nädalal mõistsin kohe, et see on just see koht, kus ma olema pean. Samal ajal jätkasin ka vabakutselise fotograafi tööd ning ei plaaninud seda mitte kuidagi kõrvale jätta. Üks asi viis loomulikult teiseni ning täna võib öelda, et ma pigem avastasin kõige paremas mõttes end sellel ametipostil täiskohaga töötamas. Fotograafia on endiselt aeg-ajalt kaaslaseks.
Miks just Eesti Kunstiakadeemia ja millised on olnud kõige teadmised, mille oled seal omandanud?
Tuleb tõdeda, et ajal, mil ma Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppisin, tundus Eesti Kunstiakadeemia pigem kauge unistusena. Meil koolis levisid siis müüdilaadsed kuuldused EKAsse sisse saamise kohta. Kui ma Pallase lõpetasin, töötasin aasta Fotoluksis ning selle kõrvalt ka pildistasin erakliente. Linnade vahetamise ajaks panin kõik korraks pausile ja veetsin enamuse suvest Soomes. Otsisin tegevust Tallinnasse ja sirvisin EKA veebilehte kui märkasin, et käes on kandideerimise eelviimane päev ja otsustasin katsetada ehtekunsti erialale. Vestlusele ja katsetele läksin otse laevalt. Pärast katseid läksin tagasi Soome ja mõni aeg hiljem naasin Eestisse teadmisega, et ma lähen sügisest kooli. See oli absoluutselt fantastiline tunne!
EKA ehtekunsti eriala avardas mu ehtemaailma nullist sajani. Tõesti, ma ei teadnud enne kooli sisseastumist erialast suurt midagi. Seal sain materjalide ja tehnoloogiate ja kõige selle juurde kuuluvaga tuttavamaks. Ma küsisin kõige kohta täiesti pidurdamatult. Kõik oli nii huvitav ja justkui kugistasin eriala endasse. Kõige väärtuslikumad tunnid on olnud vaieldamatult need, kui saab õppida otse meistrilt, kes on oma erialast nii sisse võetud, et see on nakkav. Ja ma olen selles mõttes ikka täielik käsn. Näha eksperte töötamas, kes on oma tööst siiralt haaratud, on vaimustav. Ma vaimustusin neist ja kandsin selle koheselt ka oma töötuhinasse.
View this post on Instagram
Jätkates meistrite ja ekspertide lainel – kes on olnud Su erialased mõjutajad ning eeskujud, miks?
Koolis ehtekunsti osakonna meistrid, kelle kõrval tudengina igapäevaselt tööd teha – Miikael Danieljants, Kristo Pachel ja Jens A. Clausen. Nende töö kvaliteet ja meisterlikkus on imetlusväärsed. Loomulikult ka osakonna vedurid Piret Hirv ja Eve Margus-Villems, kes väsimatult osakonna tööd korraldavad ning eriala õpilasi toetavad.
Ma selles mõttes vaimustun pigem palju – kui keegi teeb midagi minu jaoks väga hästi, põnevalt, väljakutsuvalt, loob uut, arusaamatut, tehniliselt köitvat, siis ma vaimustun!
See ei puuduta ainult erialainimesi – on kunstnikke, disainereid, muusikuid ja täiesti hämmastavad loojaid ning ettevõtjad, juhte, kelle tegemisi ma väga imetlen ja austan.
Minu igapäevased suured motivaatorid on mu lähikondlased – pere ja sõbrad. Veedame sõpradega aeg-ajalt nädalavahetusi, kus saame kokku ja vestleme enda edasiminekutest, rutiinidest, ebaõnnestumistest ning toetame teineteist värskete mõttekäikudega. Need kohtumised on väga väestavad ja pärast on kütust päris pikaks ajaks. Igapäevased kunstilised, moesuunalised ja erialased visuaalid Instagramis ja Pinterestis on loomulikult ka uute ideede sütitajateks.
Ehk et ma ei ole niivõrd keskendunud ainult erialase mõjutuse otsingutele kuivõrd elu üldiselt, mis hõlmab endas kõiki neid “miks” ja “kas” küsimusi, uued materjalid, tehnoloogiad, mõttekäigud, leiutised, juhtimistiilid, õppeprotsessid, jpm.
Ehte loomine on ajamahukas protsess – kuidas suhtud selle aegluse võlusse, mis ehte tegemisega kaasneb – kas see on Sinu jaoks pigem piirav või vabastav?
See sõltub hästi tugevalt olukorrast, pigem tuleb pidevalt otsida tasakaalu kiire ja aeglase vahel. Kui elu on ümberringi marukiire, kohtumisi või uusi projekte palju, siis laua taha istuda ja ehteid omas tempos valmistada on väga rahustav. Teisel juhul on jälle surve laua taga kiirelt ehe valmis saada, siis tekib küll tunne, et mõned protsessid võiksid kiiremini toimuda.
Ehtekunstnikuks olemine on sageli “üksik” karjäärialane valik – tegutsevad ju ehtekunstnikud peamiselt omapäi. Kumba Sa eelistad – omapäi nokitsemist või tiimitööd ning miks?
Mõlemat! Mulle meeldib vaheldusrikkus ning naudin oma praegust töökorraldust väga. Ehete loomise ja disainimise ajal on mul vaja vaikust ja üksiolekut, samal ajal armastan tiimitööd ja igasuguseid foto- ja koostööprojekte ning organiseerimist. Kõike mõõdukalt.
Koostööprojektid erinevate brändide vahel on mujal maailmas väga levinud. “Adamson-Ericu” kollektsioon tõestas, et sedalaadi koostöö võib viia fantastilise lõpptulemuseni. Millisest koostööst ja kellega veel salamisi unistad?
Aitäh! Koostööprojektid on mu lemmikud. Nendes on kuidagi teistlaadi loomise energia. Adamsoni kollektsiooni puhul olid kunstniku enda joonistused ja maalid olid juba nii kõnekad ning Lilli Jahilo imetabased kleidid seal kõrval – täielik lust oli luua ja seeläbi ka kunstile hoopis uus perspektiiv anda – see ehetena kantavaks muuta.
Koostööprojektide unistusi on palju. Tahan väga teha koostööd erinevate valdkondadega, nagu film, mood, muusika. Jõuda lavadele, vaipadele ja pildistamistele – luua midagi “ekstrat”, aga samas kõnekat.
Unistustest kontseptsiooni. Väga populaarseks märksõnaks on saanud jätkusuutlikkus. Kuidas saavad ehtekunstnikud rakendada aeglase moe printsiipe oma loomingusse ning kas see on teema, millele pöörad rõhku?
Jätkusuutlikkus on loodetavasti mitte ainult trendisõna, vaid ka tõesti suund, mille poole üha enam oma tegemistega püüelda. Sealjuures võiks see ju olla tegevusse sisse arvestatud, mitte reklaamlause. Alustada saab väga lihtsatest sammudest, nagu seda on pakendid, pakendamine, toormaterjalide tellimise asukoht ja palju muud. Ehe iseeneses on muidugi ka palju aeglasem toode, mida tarbida.
Mõnda aega tagasi lisandus mu tootevalikusse Eco SOHO kollektsioon, kus ma kasutan biolagunevat glitterit ning põllumajanduse jääkproduktidest valmistatud plasti. Glitter on valmistatud eetilisest eukalüpti tselluloosist ning värvitud on seda erinevate mineraalidega ja läikima pandud alumiiniumtolmuga. Lisaks olen väga rõõmus ka selle üle, et glitterit müüv ettevõte annetab iga aasta 8% tulust Ecuadori loomade varjupaigale.
Milliseid trende oled lisaks ehtekunsti maastikul täheldanud?
Eesti kontekstis on ülitore olnud tõdeda, et inimestele lähevad värvilised ehted peale. Üldiselt aga maailmas on ehete piir hägustumas – selles mõttes, et ehtekunstnik või -disainer ei tee enam ainult kaelakeesid ja kõrvarõngaid, vaid see piir on fantastiliselt avardunud kantavate näoehete, keha- ja peakatetega.
Millised on täna ühe ehtedisaineri suurimad väljakutsed?
Silma paista, meelde jääda ja klientuuri leida. Ning muidugi selle kõige kõrvalt ka kasumit teenida, eriti kui äri on veel algusfaasis.
Kuumade nõuannete voor! Kui peaksid andma nõu alustavatele ehtekunstnikule, siis millega peaksid nad oma brändi luues kindlasti arvestama ja mida vältima?
Kõlab klišeena, aga minu õppetund on olnud, et jää endale ja oma sisetundele kindlaks. See kehtib nii uue loomisel, ettevõtjaks olemisel kui kõiksugu valikute, otsuste tegemisel, mis ette tuleb. Ja neid tuleb – kõiksugu kahtlusi, kõhklusi, takistusi, jne. Mõõdukas naiivsus on ka minupuhul hästi toiminud.
Kuidas oled nendest takistustest üle saanud?
Eelmisel aastal tegutsesin teadlikult pigem vaikselt ja endasse vaatavalt. Mõtestasin küsimusi “miks?” ja “kas?” – et tugevdada vundamenti endas. Vahepeal ongi keeruline ja sel hetkel on hädavajalik mäletada vastust küsimusele: miks ma seda teen? Et kui ma iseendas inimesena olen heas kohas, siis on ka heas kohas mu bränd, milles ma täna veel enamjaolt üksi tegutsen. Lisaks teen nn “vahepeatusi”, kus küsin endalt, kas ma annan endast täna parima.
Teinekord “parim” ongi 10%, aga see on oluline!
Hoia Sigrid Kuuse ehtebrändil silma peal kodulehel, Facebookis ja Instagramis.
Artikli juures kasutatud fotod lõid:
Fotograaf: Kristiin Kõosalu
Loovjuht ja stilist: Kristin Liias
Assistent: Maarja Vilumets
Meik ja soeng: Laura-Liisa Srubišek
Modell: Lii Heleen Märks (AL Model Management)
Juba on teada, et Rousteing esitleb oma esimese Rabanne’i kollektsiooni 2027. aasta sügistalvisel Pariisi moenädalal järgmise aasta märtsis. Disaineri sõnul on liitumine Rabanne’iga tema jaoks suur au. „See on moemaja, mis on alati seadnud kahtluse alla tavapärased arusaamad ning kujundanud julgete ideede kaudu moeajalugu. Selle uuenduslikkus, meisterlikkus ja kartmatu loovus on inspireerinud põlvkondi ning inspireerivad nüüd ka mind,“ sõnas ta avalduses.
Puigi esindaja Ana Trias kirjeldas Rousteingi kui loojat, kelle käekiri on julge, magnetiline ja tihedalt seotud tänapäeva energiaga. Tema sõnul avab uus loovjuht Rabanne’i jaoks järgmise peatüki, tuues majja enesekindlust ja eneseväljendust väärtustava loomingulise nägemuse.
Rousteing kujundas Balmainis välja selgelt äratuntava esteetika, mida iseloomustasid jõulised siluetid ja rikkalikud detailid. See lähenemine võiks loomulikult haakuda ka Rabanne’i identiteediga – moemajaga, mille ajalugu on lahutamatult seotud Paco Rabanne’i futuristlike metallkleitide ning eksperimentaalse materjalikäsitlusega.
Olgu lisatud, et 40-aastane Rousteing kuulub oma põlvkonna mõjukaimate Prantsuse disainerite hulka. Kui ta 2011. aastal Balmaini loovjuhiks nimetati, sai temast noorim disainer pärast Yves Saint Laurent’d, kes oli määratud juhtima mõnda Pariisi suurt moemaja. Rabanne’i jaoks tähendab tema ametisse asumine märgilist põlvkonnavahetust ning uut võimalust tõlgendada brändi futuristlikku pärandit tänapäevases võtmes.
Kollektsiooni keskmes on viis suunda, mis tõlgendavad klassikalisi elemente uues võtmes. Tagasi on täpid, kuid mitte nostalgilisel kujul. Polka dot on rafineeritum ja minimalistlikum, ilmudes tagasihoidlikuna kleitidel ja pluusidel. Kollektsioonis leidub ka abstraktsem tõlgendus loomamustrist. Seega, suvine mängulisus on olemas, ent seda tasakaalustab COSile iseloomulik puhas siluett.
Olulisel kohal on ka materjalid. Drapeeritud pinnad, kortsutatud kangad, reljeefsed tekstuurid ja narmad rõhutavad rõivaste arhitektuurset iseloomu. Siluettides tõusevad esile trendikad balloonlõikelised püksid, mille mahukas vorm lisab klassikalisele suverõivastusele skulpturaalsust. Laiad proportsioonid ja täpselt läbimõeldud lõiked mõjuvad korraga nii elegantselt kui ka pingevabalt – suund, mis on viimastel hooaegadel üha enam kinnistanud oma kohta kaasaegses moepildis.
Nagu brändile omane, on ka värvipalett vaoshoitud – neutraalsed toonid, must, elevandiluu ja pehmed maalähedased varjundid lasevad lõigetel ning materjalidel esile tõusta. Just selline läbimõeldud tagasihoidlikkus on COSi tugevus olnud juba aastaid: rõivad ei püüdle hetketrendi poole, vaid pakuvad kaasaegset garderoobi, mis kestab kauem kui üks hooaeg.
Tutvu COSi uue suvise valikuga galeriis!
