Kui mõned aastad tagasi ilmusid Sigrid Kuuse sädelevad SOHO kõrvarõngad trendikate disainipoodide müügilettidele, olime intrigeeritud ehete kaasaegsest minimalismist, mis segunes diskoajastu mängulisusega. Sukeldudes ehtedisaineri loomingusse, avastasin, et tema loominguline käekiri on aga veelgi rikkalikum, sulatades mänguliselt kokku põhjamaist esteetikat kvaliteetsete materjalidega. Kollektsioonid ALGA, KASVUD, SOHO ning ADAMSON-ERIC, mis on valminud koostöös Lilli Jahilo moemaja ja Eesti Kunstimuuseumiga, on selle ehedaks tõestuseks. 

Lisaks ehetele, mille vormid ja materjalid räägivad iseenda eest ning on saanud disainifännide lemmikuks, on disainer jäänud silma nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil. Nii on autori looming figureerinud rahvusvahelistel näitustel; võitnud Gallery Marzee Graduate Prizeta auhinna; pälvinud 2019. aastal Noore Ehte Fondi stipendiumi; ning olnud nomineeritud auhinnale Kuldne Nõelakoda. Uue hooaja ootuses võtsime ette ja vestlesime inspireeriva ehtedisaineriga tema loomingulisest teekonnast, jätkusuutlikkusest ja tuleviku unistusest.

Sigrid, alustame Sinust. Kuidas avastasid enda jaoks ehtekunsti ning millal mõistsid, et sellest saab Su elukutse? 

Ehetega olen moel või teisel kogu aeg seotust tundnud. Juba väga noorelt kolasin ema ja vanaema ehtelaegastes, et sealsetele aaretele detailiuuringuid teostada. Pärast keskkooli viis teekond mind hoopiski hetkeks Tartu Ülikooli ja sealt edasi fotograafiaõpinguteni. Tegelikult olin vägagi veendunud, et minust saab fotograaf. Sellise veendumuse juures võtsin muidugi osa ka mitmetest ehtemeisterdamise töötubadest – vahast ehete nikerdamised, kuumtöötlused jm. Need süvendasid huvi kohe kindlasti, aga ega ma sellest siis veel aru ei saanud. Aasta pärast õpingute lõppu kolisin Tallinnasse ja asusin endalegi pisut ootamatult ehtekunsti õppima. Esimesel nädalal mõistsin kohe, et see on just see koht, kus ma olema pean. Samal ajal jätkasin ka vabakutselise fotograafi tööd ning ei plaaninud seda mitte kuidagi kõrvale jätta. Üks asi viis loomulikult teiseni ning täna võib öelda, et ma pigem avastasin kõige paremas mõttes end sellel ametipostil täiskohaga töötamas. Fotograafia on endiselt aeg-ajalt kaaslaseks.

Miks just Eesti Kunstiakadeemia ja millised on olnud kõige teadmised, mille oled seal omandanud?

Tuleb tõdeda, et ajal, mil ma Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppisin, tundus Eesti Kunstiakadeemia pigem kauge unistusena. Meil koolis levisid siis müüdilaadsed kuuldused EKAsse sisse saamise kohta. Kui ma Pallase lõpetasin, töötasin aasta Fotoluksis ning selle kõrvalt ka pildistasin erakliente. Linnade vahetamise ajaks panin kõik korraks pausile ja veetsin enamuse suvest Soomes. Otsisin tegevust Tallinnasse ja sirvisin EKA veebilehte kui märkasin, et käes on kandideerimise eelviimane päev ja otsustasin katsetada ehtekunsti erialale. Vestlusele ja katsetele läksin otse laevalt. Pärast katseid läksin tagasi Soome ja mõni aeg hiljem naasin Eestisse teadmisega, et ma lähen sügisest kooli. See oli absoluutselt fantastiline tunne! 

EKA ehtekunsti eriala avardas mu ehtemaailma nullist sajani. Tõesti, ma ei teadnud enne kooli sisseastumist erialast suurt midagi. Seal sain materjalide ja tehnoloogiate ja kõige selle juurde kuuluvaga tuttavamaks. Ma küsisin kõige kohta täiesti pidurdamatult. Kõik oli nii huvitav ja justkui kugistasin eriala endasse. Kõige väärtuslikumad tunnid on olnud vaieldamatult need, kui saab õppida otse meistrilt, kes on oma erialast nii sisse võetud, et see on nakkav. Ja ma olen selles mõttes ikka täielik käsn. Näha eksperte töötamas, kes on oma tööst siiralt haaratud, on vaimustav. Ma vaimustusin neist ja kandsin selle koheselt ka oma töötuhinasse. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Sigrid Kuusk (@sigridkuusk)

Jätkates meistrite ja ekspertide lainel – kes on olnud Su erialased mõjutajad ning eeskujud, miks?

Koolis ehtekunsti osakonna meistrid, kelle kõrval tudengina igapäevaselt tööd teha – Miikael Danieljants, Kristo Pachel ja Jens A. Clausen. Nende töö kvaliteet ja meisterlikkus on imetlusväärsed. Loomulikult ka osakonna vedurid Piret Hirv ja Eve Margus-Villems, kes väsimatult osakonna tööd korraldavad ning eriala õpilasi toetavad.

Ma selles mõttes vaimustun pigem palju – kui keegi teeb midagi minu jaoks väga hästi, põnevalt, väljakutsuvalt, loob uut, arusaamatut, tehniliselt köitvat, siis ma vaimustun! 

See ei puuduta ainult erialainimesi – on kunstnikke, disainereid, muusikuid ja täiesti hämmastavad loojaid ning ettevõtjad, juhte, kelle tegemisi ma väga imetlen ja austan.
Minu igapäevased suured motivaatorid on mu lähikondlased – pere ja sõbrad. Veedame sõpradega aeg-ajalt nädalavahetusi, kus saame kokku ja vestleme enda edasiminekutest, rutiinidest, ebaõnnestumistest ning toetame teineteist värskete mõttekäikudega. Need kohtumised on väga väestavad ja pärast on kütust päris pikaks ajaks. Igapäevased kunstilised, moesuunalised ja erialased visuaalid Instagramis ja Pinterestis on loomulikult ka uute ideede sütitajateks. 

Ehk et ma ei ole niivõrd keskendunud ainult erialase mõjutuse otsingutele kuivõrd elu üldiselt, mis hõlmab endas kõiki neid “miks” ja “kas” küsimusi, uued materjalid, tehnoloogiad, mõttekäigud, leiutised, juhtimistiilid, õppeprotsessid, jpm.

Ehte loomine on ajamahukas protsess – kuidas suhtud selle aegluse võlusse, mis ehte tegemisega kaasneb – kas see on Sinu jaoks pigem piirav või vabastav?

See sõltub hästi tugevalt olukorrast, pigem tuleb pidevalt otsida tasakaalu kiire ja aeglase vahel. Kui elu on ümberringi marukiire, kohtumisi või uusi projekte palju, siis laua taha istuda ja ehteid omas tempos valmistada on väga rahustav. Teisel juhul on jälle surve laua taga kiirelt ehe valmis saada, siis tekib küll tunne, et mõned protsessid võiksid kiiremini toimuda. 

Ehtekunstnikuks olemine on sageli “üksik” karjäärialane valik – tegutsevad ju ehtekunstnikud peamiselt omapäi. Kumba Sa eelistad – omapäi nokitsemist või tiimitööd ning miks? 

Mõlemat! Mulle meeldib vaheldusrikkus ning naudin oma praegust töökorraldust väga. Ehete loomise ja disainimise ajal on mul vaja vaikust ja üksiolekut, samal ajal armastan tiimitööd ja igasuguseid foto- ja koostööprojekte ning organiseerimist. Kõike mõõdukalt. 

Koostööprojektid erinevate brändide vahel on mujal maailmas väga levinud. “Adamson-Ericu” kollektsioon tõestas, et sedalaadi koostöö võib viia fantastilise lõpptulemuseni. Millisest koostööst ja kellega veel salamisi unistad?

Aitäh! Koostööprojektid on mu lemmikud. Nendes on kuidagi teistlaadi loomise energia. Adamsoni kollektsiooni puhul olid kunstniku enda joonistused ja maalid olid juba nii kõnekad ning Lilli Jahilo imetabased kleidid seal kõrval – täielik lust oli luua ja seeläbi ka kunstile hoopis uus perspektiiv anda – see ehetena kantavaks muuta. 

Koostööprojektide unistusi on palju. Tahan väga teha koostööd erinevate valdkondadega, nagu film, mood, muusika. Jõuda lavadele, vaipadele ja pildistamistele – luua midagi “ekstrat”, aga samas kõnekat. 

Unistustest kontseptsiooni. Väga populaarseks märksõnaks on saanud jätkusuutlikkus. Kuidas saavad ehtekunstnikud rakendada aeglase moe printsiipe oma loomingusse ning kas see on teema, millele pöörad rõhku?

Jätkusuutlikkus on loodetavasti mitte ainult trendisõna, vaid ka tõesti suund, mille poole üha enam oma tegemistega püüelda. Sealjuures võiks see ju olla tegevusse sisse arvestatud, mitte reklaamlause. Alustada saab väga lihtsatest sammudest, nagu seda on pakendid, pakendamine, toormaterjalide tellimise asukoht ja palju muud. Ehe iseeneses on muidugi ka palju aeglasem toode, mida tarbida. 

Mõnda aega tagasi lisandus mu tootevalikusse Eco SOHO kollektsioon, kus ma kasutan biolagunevat glitterit ning põllumajanduse jääkproduktidest valmistatud plasti. Glitter on valmistatud eetilisest eukalüpti tselluloosist ning värvitud on seda erinevate mineraalidega ja läikima pandud alumiiniumtolmuga. Lisaks olen väga rõõmus ka selle üle, et glitterit müüv ettevõte annetab iga aasta 8% tulust Ecuadori loomade varjupaigale.  

Milliseid trende oled lisaks ehtekunsti maastikul täheldanud?

Eesti kontekstis on ülitore olnud tõdeda, et inimestele lähevad värvilised ehted peale. Üldiselt aga maailmas on ehete piir hägustumas – selles mõttes, et ehtekunstnik või -disainer ei tee enam ainult kaelakeesid ja kõrvarõngaid, vaid see piir on fantastiliselt avardunud kantavate näoehete, keha- ja peakatetega. 

Millised on täna ühe ehtedisaineri suurimad väljakutsed?

Silma paista, meelde jääda ja klientuuri leida. Ning muidugi selle kõige kõrvalt ka kasumit teenida, eriti kui äri on veel algusfaasis. 

Kuumade nõuannete voor! Kui peaksid andma nõu alustavatele ehtekunstnikule, siis millega peaksid nad oma brändi luues kindlasti arvestama ja mida vältima? 

Kõlab klišeena, aga minu õppetund on olnud, et jää endale ja oma sisetundele kindlaks. See kehtib nii uue loomisel, ettevõtjaks olemisel kui kõiksugu valikute, otsuste tegemisel, mis ette tuleb. Ja neid tuleb – kõiksugu kahtlusi, kõhklusi, takistusi, jne. Mõõdukas naiivsus on ka minupuhul hästi toiminud.

Kuidas oled nendest takistustest üle saanud?

Eelmisel aastal tegutsesin teadlikult pigem vaikselt ja endasse vaatavalt. Mõtestasin küsimusi “miks?” ja “kas?” –  et tugevdada vundamenti endas. Vahepeal ongi keeruline ja sel hetkel on hädavajalik mäletada vastust küsimusele: miks ma seda teen? Et kui ma iseendas inimesena olen heas kohas, siis on ka heas kohas mu bränd, milles ma täna veel enamjaolt üksi tegutsen. Lisaks teen nn “vahepeatusi”, kus küsin endalt, kas ma annan endast täna parima. 

Teinekord “parim” ongi 10%, aga see on oluline! 

Hoia Sigrid Kuuse ehtebrändil silma peal kodulehel, Facebookis ja Instagramis. 

Artikli juures kasutatud fotod lõid:

Fotograaf: Kristiin Kõosalu

Loovjuht ja stilist: Kristin Liias

Assistent: Maarja Vilumets

Meik ja soeng: Laura-Liisa Srubišek

Modell: Lii Heleen Märks (AL Model Management)

Mai esimene esmaspäev kuulub moemaailmas juba ammu ühele kindlale sündmusele: Met Galale. Tegemist on New Yorgi Metropolitan Museum of Arti ehk Meti iga-aastase heategevusgalaga, mis kogub raha Meti kostüümiinstituudile ning on ühtlasi selle tänavuse moenäituse avasündmus.

Tänavune, 2026. aasta Met Gala toimus 4. mail ning juhatas sisse näituse  “Costume Art”. Meti sõnul uurib näitus riietatud keha keskset rolli kunstis, kõrvutades kostüüme ja rõivaid muuseumi kunstikogu teostega ning otsides nende vahel seoseid, mis ulatuvad antiikskulptuuridest tänapäeva moeni. Gala dress code oli seejuures otsekohene ja samas väga avar: “Fashion is Art” ehk “Mood on kunst”. 

Selle aasta sündmuse kaasesimehed olid Beyoncé, Nicole Kidman, Venus Williams ja Anna Wintour. Aukülaliste rollis olid Jeff Bezos ja Lauren Sánchez Bezos, kelle osalus tekitas ürituse eel ka omajagu vastukaja, kuid roheka vaiba keskseks küsimuseks jäi siiski see: kuidas tõlgendada moodi kui kehastunud kunstivormi? Vastuseid oli palju — skulpturaalsest drapeeringust maaliliste viideteni, anatoomilistest vormidest klassikalise Hollywoodi draamani. Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa valis tänavuselt Met Galalt välja need komplektid, mis kõnetasid teda enim nii esteetika, loo kui ka teemaga haakumise poolest.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Gap (@gap)

Kendall Jenner — GapStudio by Zac Posen

Kendall Jenneri tänavune Met Gala look oli üks õhtu nutikamaid tõlgendusi teemast “Fashion is Art”. Tema kreekalik, skulpturaalne kleit valmis GapStudio alt ning selle autor oli Zac Posen. People’i andmetel sai Posen inspiratsiooni antiiksest skulptuurist “Winged Victory of Samothrace” ehk Samothrake tiivulisest võidujumalannast ning alustas kogu ideed väga argisest esemest: klassikalisest valgest Gap T-särgist.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by JACQUEMUS (@jacquemus)

Liline Jacquemus ja Simon Porte Jacquemus — Jacquemus

Üks õhtu kõige südamlikumaid hetki kuulus Simon Porte Jacquemus’le, kes saabus Met Galale koos oma vanaema Liline Jacquemus’ga. Mõlemad kandsid loomulikult Jacquemus moemaja loomingut.

Simon jagas hiljem, et soovis, et nad mõjuksid kui valge lõuend — see muutis komplekti seose tänavuse dress code’iga eriti poeetiliseks. Eriliseks tegi nende kahe Met Galal viibimise ka see, et Liline on 80-aastane ning Simoni sõnul oli see tema esimene kord Euroopast lahkuda ja esimene pikk lennureis. Nii sai Met Galast korraga moesündmus, perekondlik verstapost ja armastuskiri naisele, kellest algab disaineri enda loominguline maailm. Nagu Simon ise kokku võttis: perekond on paik, kust tema kunst alguse saab.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Olivier Rousteing (@olivier_rousteing)

Beyoncé — Olivier Rousteing

Beyoncé naasmine Met Galale oli üks õhtu enim oodatud hetki. Tema hõbedase, skeletilaadse komplekti autor oli Olivier Rousteing. Tema läbikumavalt sädelev komplekt meenutas skeletti ning see oli väga otsene dialoog tänavuse teemaga. Kui “Costume Art” keskendus riietatud kehale, siis Beyoncé look tõi nähtavale justkui keha sisemise arhitektuuri — luustiku, vormi ja jõu. See ei olnud lihtsalt ilus kleit, vaid omamoodi anatoomiline fantaasia.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by LOEWE (@loewe)

Sarah Pidgeon — LOEWE

Sarah Pidgeoni LOEWE komplekt mõjus Met Gala punasel vaibal vägagi värskelt. Erksas rohekas toonis ja skulpturaalse vormiga komplekt ei püüdnud olla klassikaline jumalanna ega ajalooline maal, vaid pigem kaasaegne kunstigalerii objekt — terav ja enesekindel.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by ELLE Magazine (@elleusa)

Kylie Jenner — Schiaparelli

Kylie Jenner kandis tänavu Schiaparelli moemaja komplekti, mille autoriks maja loovjuht Daniel Roseberry. Komplekti inspiratsiooniks oli “Venus de Milo”— üks kunstiajaloo kuulsamaid antiikskulptuure tabades tänavuse dress code’iga vägagi hästi.Ka loomingu valmimine oli muljetavaldav: seelikule lisati üle 10 000 naturaalset barokkpärlit ja üle 7000 maalitud pärlmutterja kalasoomuse; tikand üksi nõudis ligikaudu 11 000 töötundi.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Julianne Moore (@juliannemoore)

Julianne Moore — Bottega Veneta

Julianne Moore’i must Bottega Veneta kleit oli kui väga täpne kunstiajalooline viide. Nimelt oli kleit meelega disainitud nii, nagu oleks üks õlapael käsivarrele maha libisenud — otsene viide John Singer Sargenti kuulsale 1884. aasta maalile “Madame X”, mille algversioonis tekitas langenud õlapael omal ajal skandaali.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by CHANEL (@chanelofficial)

Nicole Kidman — CHANEL

Nicole Kidman, samuti üks tänavuse Met Gala kaasesimeestest, kandis Chaneli moemaja kleiti, mille autoriks värske loovjuht Matthieu Blazy. Sügavpunase kleidi valmistamine Chaneli ateljees nõudis umbes 800 töötundi. Kidmani stilist Jason Bolden kirjeldas punast värvi kui dünaamilist ja maalilikku — tooni, mis tõmbab vaataja endasse. Seos “Fashion is Art” teemaga ei olnud siin niivõrd otsene, vaid pigem maalikunstiline atmosfäär: punane kui emotsioon, suled kui teatrilikkus, Samas, Chaneli haute couture on nii ehk naa omaette kunstivorm.

Ning teeb seda endale omaselt vaoshoitud, ent täpselt komponeeritud moekeeles. 

COSi uus suvine moevalik keskendub garderoobile, mis liigub sama vabalt hommikuse kohvi, tööpäeva, formaalsema koosviibimise ja õhtuse jalutuskäigu vahel – ilma et peaks selle kõige nimel liialt pingutama.

Kollektsiooni keskmes on kergus, kuid mitte haprus. Proportsioonid on teadlikult tasakaalustatud: pikemad jooned, selgemad lõiked ja õhulisus loovad silueti, mis mõjub korraga argiselt ja vabalt. Valge, must ja monokroomsed toonid annavad valikule puhta arhitektuurse raami, millele lisandub värvipalett, mis ei püüa suve ära kirjeldada, vaid jätab sellele hingamisruumi. Tulemuseks on garderoob inimesele, kes hindab lihtsust, aga mitte lihtsustamist, praktilisust, mis ei ole loobumine vormist, ning linnasuve, kus komplekt peab suutma olla nii funktsionaalne kui ka… parimas mõttes COS.

Tutvu COSi suvise valikuga galeriis!