Foto: Kristiin Kõosalu

Otsides ja luues sära – intervjuu ehtedisainer Sigrid Kuusega

Kui mõned aastad tagasi ilmusid Sigrid Kuuse sädelevad SOHO kõrvarõngad trendikate disainipoodide müügilettidele, olime intrigeeritud ehete kaasaegsest minimalismist, mis segunes diskoajastu mängulisusega. Sukeldudes ehtedisaineri loomingusse, avastasin, et tema loominguline käekiri on aga veelgi rikkalikum, sulatades mänguliselt kokku põhjamaist esteetikat kvaliteetsete materjalidega. Kollektsioonid ALGA, KASVUD, SOHO ning ADAMSON-ERIC, mis on valminud koostöös Lilli Jahilo moemaja ja Eesti Kunstimuuseumiga, on selle ehedaks tõestuseks. 

Lisaks ehetele, mille vormid ja materjalid räägivad iseenda eest ning on saanud disainifännide lemmikuks, on disainer jäänud silma nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil. Nii on autori looming figureerinud rahvusvahelistel näitustel; võitnud Gallery Marzee Graduate Prizeta auhinna; pälvinud 2019. aastal Noore Ehte Fondi stipendiumi; ning olnud nomineeritud auhinnale Kuldne Nõelakoda. Uue hooaja ootuses võtsime ette ja vestlesime inspireeriva ehtedisaineriga tema loomingulisest teekonnast, jätkusuutlikkusest ja tuleviku unistusest.

Sigrid, alustame Sinust. Kuidas avastasid enda jaoks ehtekunsti ning millal mõistsid, et sellest saab Su elukutse? 

Ehetega olen moel või teisel kogu aeg seotust tundnud. Juba väga noorelt kolasin ema ja vanaema ehtelaegastes, et sealsetele aaretele detailiuuringuid teostada. Pärast keskkooli viis teekond mind hoopiski hetkeks Tartu Ülikooli ja sealt edasi fotograafiaõpinguteni. Tegelikult olin vägagi veendunud, et minust saab fotograaf. Sellise veendumuse juures võtsin muidugi osa ka mitmetest ehtemeisterdamise töötubadest – vahast ehete nikerdamised, kuumtöötlused jm. Need süvendasid huvi kohe kindlasti, aga ega ma sellest siis veel aru ei saanud. Aasta pärast õpingute lõppu kolisin Tallinnasse ja asusin endalegi pisut ootamatult ehtekunsti õppima. Esimesel nädalal mõistsin kohe, et see on just see koht, kus ma olema pean. Samal ajal jätkasin ka vabakutselise fotograafi tööd ning ei plaaninud seda mitte kuidagi kõrvale jätta. Üks asi viis loomulikult teiseni ning täna võib öelda, et ma pigem avastasin kõige paremas mõttes end sellel ametipostil täiskohaga töötamas. Fotograafia on endiselt aeg-ajalt kaaslaseks.

Miks just Eesti Kunstiakadeemia ja millised on olnud kõige teadmised, mille oled seal omandanud?

Tuleb tõdeda, et ajal, mil ma Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppisin, tundus Eesti Kunstiakadeemia pigem kauge unistusena. Meil koolis levisid siis müüdilaadsed kuuldused EKAsse sisse saamise kohta. Kui ma Pallase lõpetasin, töötasin aasta Fotoluksis ning selle kõrvalt ka pildistasin erakliente. Linnade vahetamise ajaks panin kõik korraks pausile ja veetsin enamuse suvest Soomes. Otsisin tegevust Tallinnasse ja sirvisin EKA veebilehte kui märkasin, et käes on kandideerimise eelviimane päev ja otsustasin katsetada ehtekunsti erialale. Vestlusele ja katsetele läksin otse laevalt. Pärast katseid läksin tagasi Soome ja mõni aeg hiljem naasin Eestisse teadmisega, et ma lähen sügisest kooli. See oli absoluutselt fantastiline tunne! 

EKA ehtekunsti eriala avardas mu ehtemaailma nullist sajani. Tõesti, ma ei teadnud enne kooli sisseastumist erialast suurt midagi. Seal sain materjalide ja tehnoloogiate ja kõige selle juurde kuuluvaga tuttavamaks. Ma küsisin kõige kohta täiesti pidurdamatult. Kõik oli nii huvitav ja justkui kugistasin eriala endasse. Kõige väärtuslikumad tunnid on olnud vaieldamatult need, kui saab õppida otse meistrilt, kes on oma erialast nii sisse võetud, et see on nakkav. Ja ma olen selles mõttes ikka täielik käsn. Näha eksperte töötamas, kes on oma tööst siiralt haaratud, on vaimustav. Ma vaimustusin neist ja kandsin selle koheselt ka oma töötuhinasse. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Sigrid Kuusk (@sigridkuusk)

Jätkates meistrite ja ekspertide lainel – kes on olnud Su erialased mõjutajad ning eeskujud, miks?

Koolis ehtekunsti osakonna meistrid, kelle kõrval tudengina igapäevaselt tööd teha – Miikael Danieljants, Kristo Pachel ja Jens A. Clausen. Nende töö kvaliteet ja meisterlikkus on imetlusväärsed. Loomulikult ka osakonna vedurid Piret Hirv ja Eve Margus-Villems, kes väsimatult osakonna tööd korraldavad ning eriala õpilasi toetavad.

Ma selles mõttes vaimustun pigem palju – kui keegi teeb midagi minu jaoks väga hästi, põnevalt, väljakutsuvalt, loob uut, arusaamatut, tehniliselt köitvat, siis ma vaimustun! 

See ei puuduta ainult erialainimesi – on kunstnikke, disainereid, muusikuid ja täiesti hämmastavad loojaid ning ettevõtjad, juhte, kelle tegemisi ma väga imetlen ja austan.
Minu igapäevased suured motivaatorid on mu lähikondlased – pere ja sõbrad. Veedame sõpradega aeg-ajalt nädalavahetusi, kus saame kokku ja vestleme enda edasiminekutest, rutiinidest, ebaõnnestumistest ning toetame teineteist värskete mõttekäikudega. Need kohtumised on väga väestavad ja pärast on kütust päris pikaks ajaks. Igapäevased kunstilised, moesuunalised ja erialased visuaalid Instagramis ja Pinterestis on loomulikult ka uute ideede sütitajateks. 

Ehk et ma ei ole niivõrd keskendunud ainult erialase mõjutuse otsingutele kuivõrd elu üldiselt, mis hõlmab endas kõiki neid “miks” ja “kas” küsimusi, uued materjalid, tehnoloogiad, mõttekäigud, leiutised, juhtimistiilid, õppeprotsessid, jpm.

Ehte loomine on ajamahukas protsess – kuidas suhtud selle aegluse võlusse, mis ehte tegemisega kaasneb – kas see on Sinu jaoks pigem piirav või vabastav?

See sõltub hästi tugevalt olukorrast, pigem tuleb pidevalt otsida tasakaalu kiire ja aeglase vahel. Kui elu on ümberringi marukiire, kohtumisi või uusi projekte palju, siis laua taha istuda ja ehteid omas tempos valmistada on väga rahustav. Teisel juhul on jälle surve laua taga kiirelt ehe valmis saada, siis tekib küll tunne, et mõned protsessid võiksid kiiremini toimuda. 

Ehtekunstnikuks olemine on sageli “üksik” karjäärialane valik – tegutsevad ju ehtekunstnikud peamiselt omapäi. Kumba Sa eelistad – omapäi nokitsemist või tiimitööd ning miks? 

Mõlemat! Mulle meeldib vaheldusrikkus ning naudin oma praegust töökorraldust väga. Ehete loomise ja disainimise ajal on mul vaja vaikust ja üksiolekut, samal ajal armastan tiimitööd ja igasuguseid foto- ja koostööprojekte ning organiseerimist. Kõike mõõdukalt. 

Koostööprojektid erinevate brändide vahel on mujal maailmas väga levinud. “Adamson-Ericu” kollektsioon tõestas, et sedalaadi koostöö võib viia fantastilise lõpptulemuseni. Millisest koostööst ja kellega veel salamisi unistad?

Aitäh! Koostööprojektid on mu lemmikud. Nendes on kuidagi teistlaadi loomise energia. Adamsoni kollektsiooni puhul olid kunstniku enda joonistused ja maalid olid juba nii kõnekad ning Lilli Jahilo imetabased kleidid seal kõrval – täielik lust oli luua ja seeläbi ka kunstile hoopis uus perspektiiv anda – see ehetena kantavaks muuta. 

Koostööprojektide unistusi on palju. Tahan väga teha koostööd erinevate valdkondadega, nagu film, mood, muusika. Jõuda lavadele, vaipadele ja pildistamistele – luua midagi “ekstrat”, aga samas kõnekat. 

Unistustest kontseptsiooni. Väga populaarseks märksõnaks on saanud jätkusuutlikkus. Kuidas saavad ehtekunstnikud rakendada aeglase moe printsiipe oma loomingusse ning kas see on teema, millele pöörad rõhku?

Jätkusuutlikkus on loodetavasti mitte ainult trendisõna, vaid ka tõesti suund, mille poole üha enam oma tegemistega püüelda. Sealjuures võiks see ju olla tegevusse sisse arvestatud, mitte reklaamlause. Alustada saab väga lihtsatest sammudest, nagu seda on pakendid, pakendamine, toormaterjalide tellimise asukoht ja palju muud. Ehe iseeneses on muidugi ka palju aeglasem toode, mida tarbida. 

Mõnda aega tagasi lisandus mu tootevalikusse Eco SOHO kollektsioon, kus ma kasutan biolagunevat glitterit ning põllumajanduse jääkproduktidest valmistatud plasti. Glitter on valmistatud eetilisest eukalüpti tselluloosist ning värvitud on seda erinevate mineraalidega ja läikima pandud alumiiniumtolmuga. Lisaks olen väga rõõmus ka selle üle, et glitterit müüv ettevõte annetab iga aasta 8% tulust Ecuadori loomade varjupaigale.  

Milliseid trende oled lisaks ehtekunsti maastikul täheldanud?

Eesti kontekstis on ülitore olnud tõdeda, et inimestele lähevad värvilised ehted peale. Üldiselt aga maailmas on ehete piir hägustumas – selles mõttes, et ehtekunstnik või -disainer ei tee enam ainult kaelakeesid ja kõrvarõngaid, vaid see piir on fantastiliselt avardunud kantavate näoehete, keha- ja peakatetega. 

Millised on täna ühe ehtedisaineri suurimad väljakutsed?

Silma paista, meelde jääda ja klientuuri leida. Ning muidugi selle kõige kõrvalt ka kasumit teenida, eriti kui äri on veel algusfaasis. 

Kuumade nõuannete voor! Kui peaksid andma nõu alustavatele ehtekunstnikule, siis millega peaksid nad oma brändi luues kindlasti arvestama ja mida vältima? 

Kõlab klišeena, aga minu õppetund on olnud, et jää endale ja oma sisetundele kindlaks. See kehtib nii uue loomisel, ettevõtjaks olemisel kui kõiksugu valikute, otsuste tegemisel, mis ette tuleb. Ja neid tuleb – kõiksugu kahtlusi, kõhklusi, takistusi, jne. Mõõdukas naiivsus on ka minupuhul hästi toiminud.

Kuidas oled nendest takistustest üle saanud?

Eelmisel aastal tegutsesin teadlikult pigem vaikselt ja endasse vaatavalt. Mõtestasin küsimusi “miks?” ja “kas?” –  et tugevdada vundamenti endas. Vahepeal ongi keeruline ja sel hetkel on hädavajalik mäletada vastust küsimusele: miks ma seda teen? Et kui ma iseendas inimesena olen heas kohas, siis on ka heas kohas mu bränd, milles ma täna veel enamjaolt üksi tegutsen. Lisaks teen nn “vahepeatusi”, kus küsin endalt, kas ma annan endast täna parima. 

Teinekord “parim” ongi 10%, aga see on oluline! 

 

Hoia Sigrid Kuuse ehtebrändil silma peal kodulehel, Facebookis ja Instagramis. 

Artikli juures kasutatud fotod lõid:

Fotograaf: Kristiin Kõosalu

Loovjuht ja stilist: Kristin Liias

Assistent: Maarja Vilumets

Meik ja soeng: Laura-Liisa Srubišek

Modell: Lii Heleen Märks (AL Model Management)

Veel sarnaseid artikleid


H&M Studio
Foto: H&M

H&M Studio pühadekollektsioon vaatab sajanditaguse Pariisi poole

H&M Studio tänavune pühadekollektsioon ammutab inspiratsiooni 20. sajandi alguse Pariisi ooperimajadest ja uhketest salongidest, tuues peogarderoobi voogavad kangad ja teatrilavaliku enesekindluse.

Uue H&M Studio kollektsiooni värvipalett ulatub mustast ja elevandiluust šokolaadipruuni ning sügavpunaseni. Siluettides kohtuvad kehasse töödeldud ülaosad ja avarad seelikud, kõrval laiad smokingupüksid ning A-lõikeline villamantel. Pilku püüavad trikotaaži ja tafti ühendav pruun õhtukleit, avatud seljaga punane kleit ning satiindetailidega must pintsak.

Pidulikumate esemete kõrval leiab valikust ka palmikkoes kampsuni ja vööga lambanahkse jaki. Villa, naha ja satiini kooslust täiendavad üle põlve ulatuvad saapad, satiinist baleriinad ning skulpturaalsed ehted, sealhulgas luigekujulised kõrvarõngad.

Kollektsiooni disaineri Kathrin Deutschi sõnul huvitas meeskonda möödunud sajandi alguse Pariisi vaimustus vaatemängust ning vabadus katsetada silueti ja värviga. Sama mõtet kannab kollektsioon: riietumine võib olla võimalus kehastuda kellekski teiseks, et luua seeläbi omaenda väike etendus.

H&M Studio „Holiday 2026“ jõuab müügile valitud kauplustesse ja veebipoodi hm.com juba 19. novembril.

Veel sarnaseid artikleid


Met Gala
Foto: Pierpaolo Piccioli tõlgendus sulejopest moemärgile Moncler. | Moncler

Argirõivad ja Met Gala?

Teksad, T-särgid ja sulejoped ei ole ilmselt esimesed asjad, mis Met Galaga seoses pähe tulevad. Ometi saavad just argirõivad New Yorgi Metropolitan Museum of Arti kostüümiinstituudi 2027. aasta kevadnäituse lähtepunktiks. Pärast John Gallianole pühendatud näituse ärajäämist on muuseum valinud… märksa teistsuguse suuna.

Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.

Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.

Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.

Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.

Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid