Foto: Kristiin Kõosalu
Lisaks ehetele, mille vormid ja materjalid räägivad iseenda eest ning on saanud disainifännide lemmikuks, on disainer jäänud silma nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil. Nii on autori looming figureerinud rahvusvahelistel näitustel; võitnud Gallery Marzee Graduate Prizeta auhinna; pälvinud 2019. aastal Noore Ehte Fondi stipendiumi; ning olnud nomineeritud auhinnale Kuldne Nõelakoda. Uue hooaja ootuses võtsime ette ja vestlesime inspireeriva ehtedisaineriga tema loomingulisest teekonnast, jätkusuutlikkusest ja tuleviku unistusest.
Sigrid, alustame Sinust. Kuidas avastasid enda jaoks ehtekunsti ning millal mõistsid, et sellest saab Su elukutse?
Ehetega olen moel või teisel kogu aeg seotust tundnud. Juba väga noorelt kolasin ema ja vanaema ehtelaegastes, et sealsetele aaretele detailiuuringuid teostada. Pärast keskkooli viis teekond mind hoopiski hetkeks Tartu Ülikooli ja sealt edasi fotograafiaõpinguteni. Tegelikult olin vägagi veendunud, et minust saab fotograaf. Sellise veendumuse juures võtsin muidugi osa ka mitmetest ehtemeisterdamise töötubadest – vahast ehete nikerdamised, kuumtöötlused jm. Need süvendasid huvi kohe kindlasti, aga ega ma sellest siis veel aru ei saanud. Aasta pärast õpingute lõppu kolisin Tallinnasse ja asusin endalegi pisut ootamatult ehtekunsti õppima. Esimesel nädalal mõistsin kohe, et see on just see koht, kus ma olema pean. Samal ajal jätkasin ka vabakutselise fotograafi tööd ning ei plaaninud seda mitte kuidagi kõrvale jätta. Üks asi viis loomulikult teiseni ning täna võib öelda, et ma pigem avastasin kõige paremas mõttes end sellel ametipostil täiskohaga töötamas. Fotograafia on endiselt aeg-ajalt kaaslaseks.
Miks just Eesti Kunstiakadeemia ja millised on olnud kõige teadmised, mille oled seal omandanud?
Tuleb tõdeda, et ajal, mil ma Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppisin, tundus Eesti Kunstiakadeemia pigem kauge unistusena. Meil koolis levisid siis müüdilaadsed kuuldused EKAsse sisse saamise kohta. Kui ma Pallase lõpetasin, töötasin aasta Fotoluksis ning selle kõrvalt ka pildistasin erakliente. Linnade vahetamise ajaks panin kõik korraks pausile ja veetsin enamuse suvest Soomes. Otsisin tegevust Tallinnasse ja sirvisin EKA veebilehte kui märkasin, et käes on kandideerimise eelviimane päev ja otsustasin katsetada ehtekunsti erialale. Vestlusele ja katsetele läksin otse laevalt. Pärast katseid läksin tagasi Soome ja mõni aeg hiljem naasin Eestisse teadmisega, et ma lähen sügisest kooli. See oli absoluutselt fantastiline tunne!
EKA ehtekunsti eriala avardas mu ehtemaailma nullist sajani. Tõesti, ma ei teadnud enne kooli sisseastumist erialast suurt midagi. Seal sain materjalide ja tehnoloogiate ja kõige selle juurde kuuluvaga tuttavamaks. Ma küsisin kõige kohta täiesti pidurdamatult. Kõik oli nii huvitav ja justkui kugistasin eriala endasse. Kõige väärtuslikumad tunnid on olnud vaieldamatult need, kui saab õppida otse meistrilt, kes on oma erialast nii sisse võetud, et see on nakkav. Ja ma olen selles mõttes ikka täielik käsn. Näha eksperte töötamas, kes on oma tööst siiralt haaratud, on vaimustav. Ma vaimustusin neist ja kandsin selle koheselt ka oma töötuhinasse.
View this post on Instagram
Jätkates meistrite ja ekspertide lainel – kes on olnud Su erialased mõjutajad ning eeskujud, miks?
Koolis ehtekunsti osakonna meistrid, kelle kõrval tudengina igapäevaselt tööd teha – Miikael Danieljants, Kristo Pachel ja Jens A. Clausen. Nende töö kvaliteet ja meisterlikkus on imetlusväärsed. Loomulikult ka osakonna vedurid Piret Hirv ja Eve Margus-Villems, kes väsimatult osakonna tööd korraldavad ning eriala õpilasi toetavad.
Ma selles mõttes vaimustun pigem palju – kui keegi teeb midagi minu jaoks väga hästi, põnevalt, väljakutsuvalt, loob uut, arusaamatut, tehniliselt köitvat, siis ma vaimustun!
See ei puuduta ainult erialainimesi – on kunstnikke, disainereid, muusikuid ja täiesti hämmastavad loojaid ning ettevõtjad, juhte, kelle tegemisi ma väga imetlen ja austan.
Minu igapäevased suured motivaatorid on mu lähikondlased – pere ja sõbrad. Veedame sõpradega aeg-ajalt nädalavahetusi, kus saame kokku ja vestleme enda edasiminekutest, rutiinidest, ebaõnnestumistest ning toetame teineteist värskete mõttekäikudega. Need kohtumised on väga väestavad ja pärast on kütust päris pikaks ajaks. Igapäevased kunstilised, moesuunalised ja erialased visuaalid Instagramis ja Pinterestis on loomulikult ka uute ideede sütitajateks.
Ehk et ma ei ole niivõrd keskendunud ainult erialase mõjutuse otsingutele kuivõrd elu üldiselt, mis hõlmab endas kõiki neid “miks” ja “kas” küsimusi, uued materjalid, tehnoloogiad, mõttekäigud, leiutised, juhtimistiilid, õppeprotsessid, jpm.
Ehte loomine on ajamahukas protsess – kuidas suhtud selle aegluse võlusse, mis ehte tegemisega kaasneb – kas see on Sinu jaoks pigem piirav või vabastav?
See sõltub hästi tugevalt olukorrast, pigem tuleb pidevalt otsida tasakaalu kiire ja aeglase vahel. Kui elu on ümberringi marukiire, kohtumisi või uusi projekte palju, siis laua taha istuda ja ehteid omas tempos valmistada on väga rahustav. Teisel juhul on jälle surve laua taga kiirelt ehe valmis saada, siis tekib küll tunne, et mõned protsessid võiksid kiiremini toimuda.
Ehtekunstnikuks olemine on sageli “üksik” karjäärialane valik – tegutsevad ju ehtekunstnikud peamiselt omapäi. Kumba Sa eelistad – omapäi nokitsemist või tiimitööd ning miks?
Mõlemat! Mulle meeldib vaheldusrikkus ning naudin oma praegust töökorraldust väga. Ehete loomise ja disainimise ajal on mul vaja vaikust ja üksiolekut, samal ajal armastan tiimitööd ja igasuguseid foto- ja koostööprojekte ning organiseerimist. Kõike mõõdukalt.
Koostööprojektid erinevate brändide vahel on mujal maailmas väga levinud. “Adamson-Ericu” kollektsioon tõestas, et sedalaadi koostöö võib viia fantastilise lõpptulemuseni. Millisest koostööst ja kellega veel salamisi unistad?
Aitäh! Koostööprojektid on mu lemmikud. Nendes on kuidagi teistlaadi loomise energia. Adamsoni kollektsiooni puhul olid kunstniku enda joonistused ja maalid olid juba nii kõnekad ning Lilli Jahilo imetabased kleidid seal kõrval – täielik lust oli luua ja seeläbi ka kunstile hoopis uus perspektiiv anda – see ehetena kantavaks muuta.
Koostööprojektide unistusi on palju. Tahan väga teha koostööd erinevate valdkondadega, nagu film, mood, muusika. Jõuda lavadele, vaipadele ja pildistamistele – luua midagi “ekstrat”, aga samas kõnekat.
Unistustest kontseptsiooni. Väga populaarseks märksõnaks on saanud jätkusuutlikkus. Kuidas saavad ehtekunstnikud rakendada aeglase moe printsiipe oma loomingusse ning kas see on teema, millele pöörad rõhku?
Jätkusuutlikkus on loodetavasti mitte ainult trendisõna, vaid ka tõesti suund, mille poole üha enam oma tegemistega püüelda. Sealjuures võiks see ju olla tegevusse sisse arvestatud, mitte reklaamlause. Alustada saab väga lihtsatest sammudest, nagu seda on pakendid, pakendamine, toormaterjalide tellimise asukoht ja palju muud. Ehe iseeneses on muidugi ka palju aeglasem toode, mida tarbida.
Mõnda aega tagasi lisandus mu tootevalikusse Eco SOHO kollektsioon, kus ma kasutan biolagunevat glitterit ning põllumajanduse jääkproduktidest valmistatud plasti. Glitter on valmistatud eetilisest eukalüpti tselluloosist ning värvitud on seda erinevate mineraalidega ja läikima pandud alumiiniumtolmuga. Lisaks olen väga rõõmus ka selle üle, et glitterit müüv ettevõte annetab iga aasta 8% tulust Ecuadori loomade varjupaigale.
Milliseid trende oled lisaks ehtekunsti maastikul täheldanud?
Eesti kontekstis on ülitore olnud tõdeda, et inimestele lähevad värvilised ehted peale. Üldiselt aga maailmas on ehete piir hägustumas – selles mõttes, et ehtekunstnik või -disainer ei tee enam ainult kaelakeesid ja kõrvarõngaid, vaid see piir on fantastiliselt avardunud kantavate näoehete, keha- ja peakatetega.
Millised on täna ühe ehtedisaineri suurimad väljakutsed?
Silma paista, meelde jääda ja klientuuri leida. Ning muidugi selle kõige kõrvalt ka kasumit teenida, eriti kui äri on veel algusfaasis.
Kuumade nõuannete voor! Kui peaksid andma nõu alustavatele ehtekunstnikule, siis millega peaksid nad oma brändi luues kindlasti arvestama ja mida vältima?
Kõlab klišeena, aga minu õppetund on olnud, et jää endale ja oma sisetundele kindlaks. See kehtib nii uue loomisel, ettevõtjaks olemisel kui kõiksugu valikute, otsuste tegemisel, mis ette tuleb. Ja neid tuleb – kõiksugu kahtlusi, kõhklusi, takistusi, jne. Mõõdukas naiivsus on ka minupuhul hästi toiminud.
Kuidas oled nendest takistustest üle saanud?
Eelmisel aastal tegutsesin teadlikult pigem vaikselt ja endasse vaatavalt. Mõtestasin küsimusi “miks?” ja “kas?” – et tugevdada vundamenti endas. Vahepeal ongi keeruline ja sel hetkel on hädavajalik mäletada vastust küsimusele: miks ma seda teen? Et kui ma iseendas inimesena olen heas kohas, siis on ka heas kohas mu bränd, milles ma täna veel enamjaolt üksi tegutsen. Lisaks teen nn “vahepeatusi”, kus küsin endalt, kas ma annan endast täna parima.
Teinekord “parim” ongi 10%, aga see on oluline!
Hoia Sigrid Kuuse ehtebrändil silma peal kodulehel, Facebookis ja Instagramis.
Artikli juures kasutatud fotod lõid:
Fotograaf: Kristiin Kõosalu
Loovjuht ja stilist: Kristin Liias
Assistent: Maarja Vilumets
Meik ja soeng: Laura-Liisa Srubišek
Modell: Lii Heleen Märks (AL Model Management)
Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna.
Alustame algusest
“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.
Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”
Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.
Korda luues
Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”
Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”
View this post on Instagram
Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”
Hoitud asjad
Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”
Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”
“hõbe” Hõbenõelale
Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”
Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”
Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”
Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”
Sõbrad ja maagiline kaitserüü
Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”
Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.
Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.
Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.
Kollektsioon ise ühendab lululemoni tehnilised materjalid ja funktsionaalsed lõiked GANNI äratuntava disainikeelega. Spordirõivastele annavad uue ilme leopardimustrid, kontrastsed värvikombinatsioonid ja volangid. Lisaks lululemoni tuntud Define Jacketi jakile leiab valikust tantsumaailmast inspireeritud sääresoojendajaid, booleroid ja peapaelu. Tulemuseks on rõivad, mille kasutusvõimalused – GANNIle omaselt – ei piirdu üksnes treeningsaaliga.
Koostööga kaasneva „Joy Is A Power Move” kampaania keskmes on näitleja Jennifer Beals ja laulja-tantsija METTE. Tantsustuudios üles võetud kampaaniafilm viitab 1980. aastate tantsukultuurile, käsitledes liikumist eelkõige isikliku väljendusviisina.
Brändide sõnul peegeldab GANNI ja lululemoni koostöö ühtlasi spordi- ja igapäevarõivaste vaheliste piiride jätkuvat hägustumist. Kollektsioon jõuab müügile 15. oktoobril mõlema brändi veebipoodides.
