Protsessi lõpptähtaega ei oska keegi ette näha ning videokaamera vahendusel saab veebist jälgida materjali vastupidavust ilmastikule, aga ka seda, kuidas taimed, samblikud, putukad ning linnud teosega suhestuma hakkavad. Kauniks lagunemiseks nimetatud protsessi käivitamisega pöörab kunstnik tähelepanu kõige kaduvusele ning vaatleb eluga loomulikult kaasas käivaid nähtusi nagu lagunemine, mädanemine, eemaldumine ning lahustumine. „Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,“ ütleb Sirje Runge.
Sirje Runge maalis oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ aastatel 2001–2003 ja see on üks tema viimastest maalidest. Seda tööd võib ühtlasi lugeda sümboolseks kokkuvõtteks Runge pikale ja viljakale karjäärile maalikunstnikuna. Maali on varasemalt eksponeeritud 2004. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis ning aastatel 2010–2011 Kumu kunstimuuseumis. Autor on selle teose kohta ise öelnud, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal tema armastusavaldus maailmale. Hiiglaslik hõbedane maal, millel olevad pintslilöögid ja erinevad värvikihid peegeldavad maalimise protsessi ning kunstniku kohalolu, avaneb vaatajale vastavalt tema liikumisele ja valgusele. Runge on oma loomingus läbivalt huvi tundnud looduse ja tehiskeskkonna omavahelisest suhestumisest ning füüsiliste nähtuste – iseäranis valguse – toimimisest.
„Suur Armastus / Kaunis Lagunemine“ viitab sümboolselt praeguse killustatud ja ebakindla aja traumadele ja vastuoludele. Teisest küljest viitab protsess ka vabanemisele ja muutumisele, mida pandeemiast ning kliimakriisist tulenevad äärmuslikud olud esile kutsuvad. Sellisel moel tegeleb installatsioon suuremal skaalal lagunemisega kui loodusliku, kultuurilise, filosoofilise, aga samuti ka poliitilise fenomeniga, kandes samal ajal ka vana naise lootustandvat üleskutset võtta teadlikult vastu muutuste aeg. Runge väidab, et kuna suremine on sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine, on need protsessid suuremas muutuste jadas sama väärtuslikud, olgugi et erinevad.
Vaata installatsiooni lähemalt aadressil sirjerunge.eu.
Olgu lisatud, et installatsioon ise on püstitatud Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile Aarte talu tagusesse kivikülvi.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.
