Protsessi lõpptähtaega ei oska keegi ette näha ning videokaamera vahendusel saab veebist jälgida materjali vastupidavust ilmastikule, aga ka seda, kuidas taimed, samblikud, putukad ning linnud teosega suhestuma hakkavad. Kauniks lagunemiseks nimetatud protsessi käivitamisega pöörab kunstnik tähelepanu kõige kaduvusele ning vaatleb eluga loomulikult kaasas käivaid nähtusi nagu lagunemine, mädanemine, eemaldumine ning lahustumine. „Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,“ ütleb Sirje Runge.
Sirje Runge maalis oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ aastatel 2001–2003 ja see on üks tema viimastest maalidest. Seda tööd võib ühtlasi lugeda sümboolseks kokkuvõtteks Runge pikale ja viljakale karjäärile maalikunstnikuna. Maali on varasemalt eksponeeritud 2004. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis ning aastatel 2010–2011 Kumu kunstimuuseumis. Autor on selle teose kohta ise öelnud, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal tema armastusavaldus maailmale. Hiiglaslik hõbedane maal, millel olevad pintslilöögid ja erinevad värvikihid peegeldavad maalimise protsessi ning kunstniku kohalolu, avaneb vaatajale vastavalt tema liikumisele ja valgusele. Runge on oma loomingus läbivalt huvi tundnud looduse ja tehiskeskkonna omavahelisest suhestumisest ning füüsiliste nähtuste – iseäranis valguse – toimimisest.
„Suur Armastus / Kaunis Lagunemine“ viitab sümboolselt praeguse killustatud ja ebakindla aja traumadele ja vastuoludele. Teisest küljest viitab protsess ka vabanemisele ja muutumisele, mida pandeemiast ning kliimakriisist tulenevad äärmuslikud olud esile kutsuvad. Sellisel moel tegeleb installatsioon suuremal skaalal lagunemisega kui loodusliku, kultuurilise, filosoofilise, aga samuti ka poliitilise fenomeniga, kandes samal ajal ka vana naise lootustandvat üleskutset võtta teadlikult vastu muutuste aeg. Runge väidab, et kuna suremine on sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine, on need protsessid suuremas muutuste jadas sama väärtuslikud, olgugi et erinevad.
Vaata installatsiooni lähemalt aadressil sirjerunge.eu.
Olgu lisatud, et installatsioon ise on püstitatud Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile Aarte talu tagusesse kivikülvi.
Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.
Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.
Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.
Jaanuarikuu lõpu lähenedes täitub Fotografiska näitusemaja mitmeks kuuks muusikaga – laupäevast, 24. jaanuarist avaneb Hollandi päritolu, ent poole sajandi jagu rahvusvahelise muusikamaailma visuaalset keelt tüürinud foto- ja videokunstniku Anton Corbijni suurnäitus. Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mis seob väljapaneku kohaliku muusika- ja kultuurimaastikuga läbi erituuride, filmilinastuste ning erikontsertide.
Legendaarse fotograafi suur ülevaatenäitus „Corbijn, Anton” rändab läbi kunstniku viie loomekümnendi, tähistades ühtaegu ka Corbijni 70. juubelit. Tema ainulaadne visuaalne käekiri on jäädvustanud tohutu hulga mõjukaid muusikuid – ajatud portreed, albumikaaned ja bändifotod on kinnistanud Corbijni rolli selles, kuidas maailm muusikat ja artiste näeb. Mitmekülgne ja rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik on lisaks fotograafiale tegutsenud ka muusikavideote ja mängufilmide vallas, laiendades oma käekirja liikuvasse pilti ja narratiivi.
Enam kui 150 teosest koosneva retrospektiivi kaudu avaneb ehe ja erakordne, corbijnilikult hämar-müstiline portreemaailm, millest vaatavad vastu muusikamaailma suurkujud nagu Bono, Nirvana, Coldplay, Nick Cave, Prince, Annie Lennox, Dave Gahan, Martin Gore, Lenny Kravitz, Slash ja paljud teised. Fotodelt leiab ka filmitööstuse ikoonilisi tegelasi – näiteks Clint Eastwoodi, Cameron Diazi ja Willem Dafoe – ning tuttavlikke nägusid popkultuurist ja ühiskondlikust elust, nagu Kate Moss, Nelson Mandela ja Ai Weiwei. Lisaks fotodele on näitusele loodud suur visuaalne muusikatuba, mis annab võimsa, 360-kraadise vaate Corbijni videograafiale – muusikavideotele, mille saatel on sirgunud mitu põlvkonda. Näituse on Fotografiska kureerinud koostöös Anton Corbijniga.
Fotografiska näituse avamise puhul viibib Tallinnas ka Corbijn ise. Teda saab kuulda nii reedel, 23. jaanuaril toimuval näituse avapeol kui laupäeval, 24. jaanuaril toimuval Muusikanõunike taskuhäälingu avalikul salvestusel. Avanädala puhul külastab Eestit ka ansambel Brainstorm, keda Corbijniga seob aastatepikkune koostöö ning kelle portree on spetsiaalselt lisatud ka Fotografiska Tallinna näitusesaali. Brainstormi saab näituse avamise aegu kuulata näiteks neljapäeval, 22. jaanuaril toimuval Fotografiska taskuhäälingu avalikul salvestusel, kus bändiga vestleb Tallinn Music Weeki ja Station Narva kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla.
Näitus „Corbijn, Anton“ on Fotografiska Tallinnas avatud 24. jaanuarist 30. aprillini 2026. Uuri näituse ja publikuprogrammi kohta lisa Fotografiska kodulehelt.
