Foto: Hassan Hajjaj

RINGKÄIK Hassan Hajjaji näitusel „Vogue, araabia erinumber“

Fotografiska alustab uut aastat ekstravagantse ja mitmekülgse Maroko-Londoni kunstniku Hassan Hajjajiga. Homsest avatud värvirohkel näitusel „Vogue, araabia erinumber“ tuleb esile nii fotograafi Maroko päritolu kui ka tänapäevase Londoni mõjutused. Portail sai näitust uudistada juba täna ning jagame meeleldi sellest eelvaadet.

Fotografiska ja Pariisi Maison Européenne de la Photographie koostöös loodud näitusel „Vogue, araabia erinumber“ eksponeeritakse Hajjaji ainulaadseid fotoseeriaid, millel on tihtipeale ka silmapaistvad raamid, mis on valmistatud leidmaterjalidest nagu jalgrattakummid või araabiapäraste logodega plekkpurgid. Näituse pealkiri viitab ühele Hajjaji kogemusele, kui ta oli inglise keelega abiks ühele sõbrale, kelle juures üks suur moeajakiri pildistamas käis. Ta märkas, et mitte ükski asjaosaline, ei meigikunstnikud, modellid ega fotograafid polnud Põhja-Aafrikaga mitte kuidagi seotud. Kõik lennutati mujalt kohale ja sõbra kaunist aeda kasutati lihtsalt eksootilise taustana. Pärast seda otsustas ta korraldada fotosessiooni, kus osalevad kohalikud modellid, kasutatakse kohalikku disaini ja arvestatakse kultuurikontekstiga – ja nüüd saabki seda seeriat Fotografiskas näha.

Marokos Larache’i-nimelises kaluri linnas 1960. aastatel üles kasvades puutus Hassan Hajjaj fotograafiaga kokku inimesi pildistavate ja siis fotod portreteeritavatele müüvate tänavafotograafide, rannamelu jäädvustavate rannafotograafide ning filmiplakatite fotode kaudu. Toona töötas tema isa juba Londonis ning ülejäänud pere elas Marokos, aga 1970. aastate alguses kolis Hassan koos õdede ja emaga isa juurde ning see märkis täiesti uue peatüki algust noore Hassani elus.

„Minu jaoks algas kõik siis kui ma 12-aastasena Londonisse jõudsin, ma tahtsin sõpradele oma riiki tutvustada. Nemad olid pärit Kariibidelt, Brasiiliast, Indiast ja mujalt ning nende paikade kultuur oli kõigile tuttav: reggae, Pelé, samba, kalüpso, rai-muusika jne. Ma tahtsin näidata, et olen ka lahedast kohast pärit, nii et hakkasin ka looma – tegin graffitit ja pildistasin laenatud kaameraga väljamõeldud stseene üles. Segasin Maroko ja meie kõigi koduks oleva Londoni kirevat kultuuri. Aga asjad hakkasid tõeliselt edenema 1989. aastal kui Zak Ové käest omale kasutatud Pentaxi ostsin,“ ütleb Hajjaj. Praeguseks on tema looming jõudnud näiteks New Yorgi Brooklyni muuseumi, Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumi kogudesse.

“‘Uus aasta toob meie majja palju põnevaid fotograafe kaugemalt ja lähemalt. Heameel on uut aastat alustada just Marokost pärit mitmekülgse kaasaegse kunstnikuga, kelle looming avab meile maailma, mis meile kauge ja tundmatu, aga samas nii rikas ja eriline. Tema tööde  raamid on omaette vaatamisväärsused, tehtud nupukalt taaskasutatud materjalidest on need on lausa omaette teosed,” lisab omalt poolt Fotografiska Tallinn näituste juht Maarja Loorents.

Muide, Hajjajit nimetatakse sageli ka Marrakechi Andy Warholiks. „Esimest korda öeldi seda mingis artiklis 1990. aastatel. Ühest küljest on ju tore kui võrreldakse niisuguse legendaarse kunstnikuga, aga samas tekitab küsimusi, miks peab Põhja-Aafrika, selle nn kolmanda maailma nähtusi tingimata võrdlema Lääne kultuuriga…“, arvab kunstnik.

Näitus „Vogue, araabia erinumber“ on Fotografiskas avatud 14. jaanuarist 17. aprillini. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maanus Kullamaa

Tartus avati kolm sürrealismi 100. sünnipäevale pühendatud näitust

Tartu 2024 tähistab 100 aasta möödumist sürrealistliku kirjandus- ja kunstivoolu sünnist Eesti kontekstis mastaapse näitusesarjaga. Kokku on Tartus Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta vältel võimalik külastada koguni nelja sürrealismi-teemalist näitust.

Kultuuripealinna loovjuhi Kati Torpi sõnul on sürrealism kunstiajaloos üks märkimisväärsemaid kunstivoole, mida teavad ja tunnevad kõik. “Mitte kõik kunstivoolud ei jää ajas nii jõuliselt püsima kui see on õnnestunud sürrealismil. Täna, sada aastat hiljem on maailmas huvi sürrealismi vastu suur, mida lisaks Euroopa kultuuripealinna programmile Tartus näitavad ka arvukad sürrealismile pühendatud näitused mujal Euroopas,” toob loovjuht välja.

Esimesed kolm sürrealismi manifesti sajandale aastapäevale pühendatud näitust on avati laupäeval, 16. märtsil Tartu Kunstimuuseumis. Nende seas on võimalik Tartus näha esimest korda Kris Lemsalu isikunäitust „DONATELLA. Elukeeris,”  kus on eksponeeritud tõlgendus igavesse suudlusse jäätunud purskkaevust ja valik värsketest joonistustest. Veel on Lemsalult väljas mõned installatsioonid ta varasemast loomingust. Lemsalu sõnul räägib ta näitus “DONATELLA. Elukeeris” sõprusest, kurbusest ja armastusest. “Lisaks toimub filmi “Old Piano” esilinastus, mis sündis koostöös Johanna Ulfsakiga,” toob kunstnik välja.

Tartu Kunstimuuseumis saab  käia ka karikatuuri radadel. Näitus  “Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel” võtab kokku, kuidas nõukogudeaegse tegelikkuse absurdist sündis Eesti sürrealism. Eraldi pööratakse rõhku 1980. aasta Tallinfilmi sürrealistidele ja 70ndate algul Tartu Ülikoolis koondunud noorte karikaturistide kollektiivi NAKS loomingule.

Näitusesarja kolmas väljapanek „Ilmar Malin. Igaviku hõõg” on pühendatud Eesti klassikale ja toob vaatajani valiku teoseid Eesti esisürrealisti iseäraliku käekirjaga loomingust. Lisaks kunstniku tuntumatele maalidele pakub näitus võimalust tutvuda teostega, mida pole varem avalikult eksponeeritud.

Tartu Kunstimuuseumi juhi Joanna Hoffmanni sõnul tipneb sürrealismi manifesti sajandat tähtpäeva tähistav kunstikevad  4. aprillil ERMis avatava suurejoonelise rahvusvahelise näitusega „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“.  Kesk-Euroopa sürrealistlikule kunstile keskenduv näitus avatakse koostöös Praha Rahvusgaleriiga.

Vaata fotosid kolmiknäituse avamisest galeriis!

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Simen Johan

Elusuuruses loomad ja külluslik koloriit Fotografiskas

Kevad saabub Fotografiska Tallinnasse kahe uue, värviküllase ja mõtlemapaneva näitusega. Täna, 15. märtsil seavad end muuseumi kolmandal korrusel sisse Simen Johani paeluv fotonäitus “Paradiisi ootuses” ning Wang Cheni meeliköitev videoinstallatsioon “Killustunud naudingud”.

Elusuuruses loomad seab Fotografiskas raamidesse Simen Johan, New Yorgis resideeruv Skandinaavia päritolu fotokunstnik, filmitegija ja skulptor. Laiema tuntuse sai Johan 90ndate alguses, olles üks esimesi fotograafe, kes hakkas katsetama digitöötlust, kombineerides seda samaaegselt traditsioonilise fotograafia eri tehnikatega.

Fotografiskas tuleb esitlusele tema fotoseeria „Paradiisi ootuses“, kus ta kombineerib paradiisilikke loodusvaateid reaalsusega ning püüab vaatajat eksitada, tõstatades küsimuse, et mis on pildil päris ja mis mitte. Seejuures on kõik elemendid Johani teostel tema enda pildistatud, kasutades selleks ainult naturaalset valgust. Johani sõnul ei paku tehisintellekti poolt loodud kunst talle huvi seni, kuni see ei suuda kõnelda arvutiks olemise kogemusest, ning just kogemus on see, millest Simen Johani tööd ise meile paljuski kõnelevad.

Näitusel väljas olevad teosed sisaldavad elemente loodusest, mis on pildistatud väga erinevates kohtades üle maailma: nii loomaaedades kui ka metsikutes looduspaikades, laavaväljadel ja kõrbetes. Tegemist ei ole klassikalise loodusfotograafiga, vaid eri tähendusi loova kunstnikuga, kelle terviklik kompositsioon sünnib looduselementide ja digitaalse manipulatsiooni sidumisel.

“Simen Johan on kompromissitu fotokunstnik, kel on väga tugevad tehnilised oskused ja teadmised ning samal ajal on tal soov, et vaataja ise mõtestaks lahti teose just enda kogemusest ja vaatenurgast lähtuvalt. Ta ei soovi anda üheseid ja selgeid vastuseid oma teoste kohta, vaid esitab pigem vaatajale väljakutse leida üles teostesse peidetu,” kommenteerib Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents.

Simen Johani kõrval avaneb Fotografiska publikule Wang Cheni kaasahaaravalt koloriitne teos “Killustunud naudingud”, milles kohtuvad traditsioonilised käelised oskused ja digitehnoloogia rikkalikud võimalused, kõrvutades iidsed, sünnipärased juured tänase kultuuri ja eluga. Hiina päritolu kunstnik taaskujutleb oma videoinstallatsioonis maastikke, mis on seotud ümberasujate muutuva enesemääratluse taustal pesitsevate keerukate kogemustega. Installatsioon ei jutusta üksnes füüsilisest liikumisest ühest kohast teise, vaid ka katkematust sisemisest teekonnast, mis hõlmab isiku pidevat ümberkohanemist nii maisetes kui ruumilistes mõõtmetes. Näitusekülastaja juhatatakse meeliköitvasse virtuaalmaailma ning ärgitatakse mõtisklema sotsiaalsete teemade üle.

“Meie jaoks on oluline, et suudaksime oma näituste programmiga avada uusi perspektiive ning luua läbi selle teadlikumat ja avaramat maailmavaadet,” sõnab Loorents ja lisab, et suurimaks sooviks on publikut inspireerida, pannes samaaegu mõtlema teemade üle, mis ei ole ehk alati ilmselged või mugavad. “Wang Cheni näol on tegu noore ja tugevalt kontseptuaalse kunstnikuga. Soovime näidata oma näitusteprogrammis ka neid kunstnikke, kelle loominguline kõrgpunkt ei ole veel käes, vaid see on hoogu sisse saamas, mistõttu on Wang Chen selleks hea näide.”

Uute näituste avamisega seonduvalt on publikul võimalik osa saada ka kahest eriüritusest: reedel, 15. märtsil kell 19.00 avab Simen Johan oma näituse ja loomeprotsesside tausta ning laupäeval, 16. märtsil kell 15.00 viib Johan läbi näituse fototuuri. Mõlemad üritused leiavad aset inglise keeles.

Lisaks Simen Johani ja Wang Cheni näitustele saab Fotografiskas külastada ikoonilise moefotograafi Peter Lindberghi erakordset näitust “Olemise kergus” ja hinnatud moefotograafi Elizaveta Porodina lummavat näitust “Maskiga/Maskita”. Esimesel korrusel paikneva kohviku seintel on aga sel kevadel võimalik tutvust teha noore ja andeka Soome fotograafi Svante Gullichseni teostega.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid