Fotografiska alustab uut aastat ekstravagantse ja mitmekülgse Maroko-Londoni kunstniku Hassan Hajjajiga. Homsest avatud värvirohkel näitusel „Vogue, araabia erinumber“ tuleb esile nii fotograafi Maroko päritolu kui ka tänapäevase Londoni mõjutused. Portail sai näitust uudistada juba täna ning jagame meeleldi sellest eelvaadet.

Fotografiska ja Pariisi Maison Européenne de la Photographie koostöös loodud näitusel „Vogue, araabia erinumber“ eksponeeritakse Hajjaji ainulaadseid fotoseeriaid, millel on tihtipeale ka silmapaistvad raamid, mis on valmistatud leidmaterjalidest nagu jalgrattakummid või araabiapäraste logodega plekkpurgid. Näituse pealkiri viitab ühele Hajjaji kogemusele, kui ta oli inglise keelega abiks ühele sõbrale, kelle juures üks suur moeajakiri pildistamas käis. Ta märkas, et mitte ükski asjaosaline, ei meigikunstnikud, modellid ega fotograafid polnud Põhja-Aafrikaga mitte kuidagi seotud. Kõik lennutati mujalt kohale ja sõbra kaunist aeda kasutati lihtsalt eksootilise taustana. Pärast seda otsustas ta korraldada fotosessiooni, kus osalevad kohalikud modellid, kasutatakse kohalikku disaini ja arvestatakse kultuurikontekstiga – ja nüüd saabki seda seeriat Fotografiskas näha.

Marokos Larache’i-nimelises kaluri linnas 1960. aastatel üles kasvades puutus Hassan Hajjaj fotograafiaga kokku inimesi pildistavate ja siis fotod portreteeritavatele müüvate tänavafotograafide, rannamelu jäädvustavate rannafotograafide ning filmiplakatite fotode kaudu. Toona töötas tema isa juba Londonis ning ülejäänud pere elas Marokos, aga 1970. aastate alguses kolis Hassan koos õdede ja emaga isa juurde ning see märkis täiesti uue peatüki algust noore Hassani elus.

„Minu jaoks algas kõik siis kui ma 12-aastasena Londonisse jõudsin, ma tahtsin sõpradele oma riiki tutvustada. Nemad olid pärit Kariibidelt, Brasiiliast, Indiast ja mujalt ning nende paikade kultuur oli kõigile tuttav: reggae, Pelé, samba, kalüpso, rai-muusika jne. Ma tahtsin näidata, et olen ka lahedast kohast pärit, nii et hakkasin ka looma – tegin graffitit ja pildistasin laenatud kaameraga väljamõeldud stseene üles. Segasin Maroko ja meie kõigi koduks oleva Londoni kirevat kultuuri. Aga asjad hakkasid tõeliselt edenema 1989. aastal kui Zak Ové käest omale kasutatud Pentaxi ostsin,“ ütleb Hajjaj. Praeguseks on tema looming jõudnud näiteks New Yorgi Brooklyni muuseumi, Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumi kogudesse.

“‘Uus aasta toob meie majja palju põnevaid fotograafe kaugemalt ja lähemalt. Heameel on uut aastat alustada just Marokost pärit mitmekülgse kaasaegse kunstnikuga, kelle looming avab meile maailma, mis meile kauge ja tundmatu, aga samas nii rikas ja eriline. Tema tööde  raamid on omaette vaatamisväärsused, tehtud nupukalt taaskasutatud materjalidest on need on lausa omaette teosed,” lisab omalt poolt Fotografiska Tallinn näituste juht Maarja Loorents.

Muide, Hajjajit nimetatakse sageli ka Marrakechi Andy Warholiks. „Esimest korda öeldi seda mingis artiklis 1990. aastatel. Ühest küljest on ju tore kui võrreldakse niisuguse legendaarse kunstnikuga, aga samas tekitab küsimusi, miks peab Põhja-Aafrika, selle nn kolmanda maailma nähtusi tingimata võrdlema Lääne kultuuriga…“, arvab kunstnik.

Näitus „Vogue, araabia erinumber“ on Fotografiskas avatud 14. jaanuarist 17. aprillini. 

25.-31. maini toimunud Riga Art Week tõi Läti pealinna galeriidesse, muuseumidesse, kunstikeskustesse ja mujalegi enam kui 50 sündmust ning üle 80 Läti ja rahvusvahelise kunstniku, kuraatori, performance-kunstniku ja disaineri – ning sel aastal oli esmakordselt kohal ka Portail.

Loomulikult oleme Riias käinud varemgi. Korduvalt. Ent RAW tuletas meelde, et tuttavat linna saab avastada ka teisiti: mitte mööda tavapärast kohvik-muuseum-hotell trajektoori, vaid kulgedes ühest galeriist teise, ühelt sündmuselt järgmisele, lastes kureeritud kunstil end mööda linna juhtida. Sellises rütmis hakkab Riia avanema kihiti. Pangahoone ei ole enam lihtsalt pangahoone, kui selle ruumides ootab ees Darja Popolitova performance. Värvika ajalooga linnavilla ei jää üksnes arhitektuurseks peatuseks, kui õhtu viib sinna kuulama System Olympia set’i. Kunst muutub sujuvalt viisiks, kuidas linna kogeda.

Riga Art Week liikus väga teadlikult üle terve Riia, hõlmates vanalinna, kesklinna, Skanste piirkonda, VEF-i kvartalit ja Pārdaugavat. Nii ei mõjunud RAW näituste jadana, vaid meeldiva kogemusena, kus lokatsioonide vahel liikumine oli sama oluline kui programm ise. Programmis endas pälvisid aga teiste seas tähelepanu Tobias Gutmanni portreeprojekt „Face-O-Mat”, Jana Jacuka performance „HA”, Rosie Gibbensi „To Dust: A Memorial for Robot Vacuum Cleaners” ning Kim? Contemporary Art Centre’i festival „EDEN: Wet Work Over Lap”. Tänavu anti esimest korda välja ka Signet Bank Award for Artistic Excellence, mille pälvis just nimelt koreograaf ja multidistsiplinaarne kunstnik Jana Jacuka oma performance’iga „HA”. Samuti tõi RAW Riiga kohale kunstiprofessionaale, kuraatoreid, kogujaid ja meediat Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Šveitsist, Rootsist, Norrast, Soomest, Leedust, Eestist ja mujalt. Muljetavaldav töö kõigest teise toimumiskorra kohta.

Portailil oli Riga Art Weeki raames rõõm kogeda ka Läti vastet Eesti Kunstiakadeemia ERKI Moeshow’le. 29. mail toimus Hanzas Peronsis Läti Kunstiakadeemia iga-aastane LMA Fashion Show, mis tõi lavale tänavuste moedisaini tudengite tugevamad kollektsioonid – tervelt 26 –, millest eredamalt jäi meelde publikult ovatsioonid pälvinud teise kursuse bakalaureusetudengi Katrīna Ermanoviča-Hermanoviča meestekollektsioon „Le Passager du Passé”. Galeriist leiab ka sellekohased pildid.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Aljona Eesmaa (@aljonaeesmaa)

Meie Riias veedetud ajaga sai kiiresti selgeks, et Riga Art Weeki ambitsioon on laiem kui ühe nädala sündmus. Festival positsioneerib Riiat kaasaegse kunsti sihtkohana Balti ja Põhja-Euroopa kultuuriruumis ning teeb seda veenvalt just seetõttu, et ei eralda kunsti linnast. Riia ei olnud seekord meie jaoks lihtsalt Riia. See oli linn, kus kaasaegne kunst liikus galeriist tänavale, muuseumist õhtusse ja tõsiseltvõetavusest aeg-ajalt ka kergesse absurdi. Ning just seal, nende vahepealsete peatuste ja ootamatute avanemiste sees, hakkaski festival kõige paremini tööle.

Järgmise aastani, Riga Art Week!

Ja neile, kes ootavad Portaililt Riia söögi- ja muude heade kohtade soovitusi – you must worry not – ka need on peagi tulemas

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.