Foto: Hassan Hajjaj
Fotografiska ja Pariisi Maison Européenne de la Photographie koostöös loodud näitusel „Vogue, araabia erinumber“ eksponeeritakse Hajjaji ainulaadseid fotoseeriaid, millel on tihtipeale ka silmapaistvad raamid, mis on valmistatud leidmaterjalidest nagu jalgrattakummid või araabiapäraste logodega plekkpurgid. Näituse pealkiri viitab ühele Hajjaji kogemusele, kui ta oli inglise keelega abiks ühele sõbrale, kelle juures üks suur moeajakiri pildistamas käis. Ta märkas, et mitte ükski asjaosaline, ei meigikunstnikud, modellid ega fotograafid polnud Põhja-Aafrikaga mitte kuidagi seotud. Kõik lennutati mujalt kohale ja sõbra kaunist aeda kasutati lihtsalt eksootilise taustana. Pärast seda otsustas ta korraldada fotosessiooni, kus osalevad kohalikud modellid, kasutatakse kohalikku disaini ja arvestatakse kultuurikontekstiga – ja nüüd saabki seda seeriat Fotografiskas näha.
Marokos Larache’i-nimelises kaluri linnas 1960. aastatel üles kasvades puutus Hassan Hajjaj fotograafiaga kokku inimesi pildistavate ja siis fotod portreteeritavatele müüvate tänavafotograafide, rannamelu jäädvustavate rannafotograafide ning filmiplakatite fotode kaudu. Toona töötas tema isa juba Londonis ning ülejäänud pere elas Marokos, aga 1970. aastate alguses kolis Hassan koos õdede ja emaga isa juurde ning see märkis täiesti uue peatüki algust noore Hassani elus.
„Minu jaoks algas kõik siis kui ma 12-aastasena Londonisse jõudsin, ma tahtsin sõpradele oma riiki tutvustada. Nemad olid pärit Kariibidelt, Brasiiliast, Indiast ja mujalt ning nende paikade kultuur oli kõigile tuttav: reggae, Pelé, samba, kalüpso, rai-muusika jne. Ma tahtsin näidata, et olen ka lahedast kohast pärit, nii et hakkasin ka looma – tegin graffitit ja pildistasin laenatud kaameraga väljamõeldud stseene üles. Segasin Maroko ja meie kõigi koduks oleva Londoni kirevat kultuuri. Aga asjad hakkasid tõeliselt edenema 1989. aastal kui Zak Ové käest omale kasutatud Pentaxi ostsin,“ ütleb Hajjaj. Praeguseks on tema looming jõudnud näiteks New Yorgi Brooklyni muuseumi, Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumi kogudesse.
“‘Uus aasta toob meie majja palju põnevaid fotograafe kaugemalt ja lähemalt. Heameel on uut aastat alustada just Marokost pärit mitmekülgse kaasaegse kunstnikuga, kelle looming avab meile maailma, mis meile kauge ja tundmatu, aga samas nii rikas ja eriline. Tema tööde raamid on omaette vaatamisväärsused, tehtud nupukalt taaskasutatud materjalidest on need on lausa omaette teosed,” lisab omalt poolt Fotografiska Tallinn näituste juht Maarja Loorents.
Muide, Hajjajit nimetatakse sageli ka Marrakechi Andy Warholiks. „Esimest korda öeldi seda mingis artiklis 1990. aastatel. Ühest küljest on ju tore kui võrreldakse niisuguse legendaarse kunstnikuga, aga samas tekitab küsimusi, miks peab Põhja-Aafrika, selle nn kolmanda maailma nähtusi tingimata võrdlema Lääne kultuuriga…“, arvab kunstnik.
Näitus „Vogue, araabia erinumber“ on Fotografiskas avatud 14. jaanuarist 17. aprillini.
Näitusel esitletakse kaheksa temaatilise peatüki kaudu mitmekülgset, põnevat ja üllatavat sissevaadet mõjuka avangardse kunstikooli Bauhaus töösse ja ellu. Tegu on ühe 20. sajandi olulisema kunstikooliga, mis asutati 1919. aastal Weimaris, 1926. aastal kolis kool Dessausse ja kui natsionaalsotsialistid seal edasi tegutsemise võimatuks muutsid,1932. aastal Berliini, kus selle uksed 1933. aastal lõplikult sulgusid.
Bauhausi koondusid kunstnikud, arhitektid ja disainerid selleks, et mõelda kaasaja ning selle ümbermõtestamise võimaluste üle. Õppetöö kaudu sai sellest koolist väljund julgetele eksperimentidele, millel oli suur mõju nii 1920-1930. aastatel kui ka edaspidi.
Fotode, originaaljooniste, makettide, dokumentide, filmide ja esemete kaudu kutsub näitus avastama Bauhausi modernistliku kujunduse teooria ja praktika laia haaret ning mitmekülgsust. See väljendub nii arhitektuuris, argiesemetes tekstiilidest ja mööblist keraamikani, maalis, fotograafias ja teatris kui ka sealsetes õpetamise meetodites ja -vormides. Bauhausi eesmärgiks oli luua paremat argikeskkonda ning edendada uusi elamise viise.
Bauhaus oli oma 14 aastase tegutsemisaja jooksul end pidevalt ümbermõtestav ja taasloov institutsioon. Läbivalt arutlesid ja vaidlesid kooli suundade üle nii selle kolm direktorit – arhitektid Walter Gropius, Hannes Meyer ja Ludwig Mies van der Rohe – kui ka Bauhausi meistrid ja tudengid. Nii kooli sees kui ka väljaspool arutati ja polemiseeriti alati Bauhausi eesmärgi ja olulisuse üle ning see jätkub tänaseni.
Näituse kuraator on Boris Friedewald. Näitus toimub koostöös Goethe Instituudiga.
Spetsiaalselt Tallinnas eksponeerimiseks on koostatud lisaväljapanek „Rudolf Paris – Bauhausi kunstnik Eestist“, mis käsitleb ainsa eestlasena Bauhausis õppinud Parise tegevust Weimaris ja vahetule selle järel. 1896. aastal Tartus sündinud kunstnik ja kunstiajaloolane Paris õppis aastatel 1922–1925 Bauhausi seinamaali töökojas Oskar Schlemmeri ja Vassili Kandinsky juhendamisel. Ta kuulus üliõpilasliikumisse KURI, mis nõudis radikaalset pühendumist abstraktsioonile, ning mängis Bauhausi revolutsioonilises kapellis.
Näitus „Kogu maailm on Bauhaus” jääb avatuks 4. oktoobrini 2026. Uuri lisa etdm.ee.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
