Foto: Gareth Kennedy "Ajariitus"/Giulia Berto.
Näituse kuraatorite sõnul on pandeemia ja selle järellainetus meid mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ning ka seda, kuidas me igapäevaselt ümbritsevat kogeme. „Ruumides viibimise piirangud, sunnitud distantseerimine ja isoleerumine ning pikem digitaalsetes keskkondades veedetud aeg on tekitanud tungiva vajaduse uute teadmiste jagamise formaatide järgi, et võiksime hoolivamad ja jätkusuutlikumate vaadetega olla nii üheskoos kui ka iseendaga. Jätkuva poliitilise ja keskkonnakriisi taustal tähendaks seesuguste muutuste tegemine ühiskonna alustalade põhimõttelist ümbermõtestamist. “Vaadeldes Tallinna erinevaid piirkondi mõiste „intensiivsed paigad” kaudu, tegeleme me järgnevate uurimissuundade ja probleemkohtadega: poliitiline kujutlusvõime ja dekoloniaalsus arhitektuuris; intersektsionaalsus ja linnaplaneerimine; tööstuspärand ja selle ökoloogilised mõjud; habraste struktuuride, avaliku ja privaatse ruumi ning selle peidetud vahealade kitsaskohtade uurimine,” selgitavad näituse kuraatorid Anna Bitkina ja Maria Veits.
Näitusel osaleva Eesti kunstniku Laura Kuuse sõnul hakkas tema teos tekkima esimese isolatsiooniperioodi ajal soovist leida vormi, mis kohaneks ruumiga, mis inimesi parajasti ümbritseb. „Tegin helifaili, kus leebelt juhendav hääl viib kogeja läbi enda keha limaseene kehasse. Fotokuu kuraatornäituse jaoks on töö esmakordselt esitatud installatsioonina, kus külastaja saab end mõneks minutiks limaseeneks mõelda. Kujutledes tulevikumaailma leian end tihti limaseene ja teiste imeliste mitteinimorganismide seltsist,“ selgitab Kuusk.
Tallinna Fotokuu programmi kuuluv peanäitus leiab aset EKKMi ajaloolises hoones, mis on suutnud vastu pidada kiirenevale gentrifikatsioonile. Sealses keskkonnas eksponeerivad Ukraina kunstnikud Nataša Tseljuba ja Julija Appen loo kodulinna tagasipöördumisega kaasnevatest mitmetistest tunnetest ning minevikumälestuste ja uute kogemuste segunemisest unises paneelmajade rajoonis. Eesti kunstniku Anna Kaarma poeetilised audiojalutuskäigud viivad publiku rändama kunstnike stuudiotesse nõukogude aja lõpul ehitatud Lasnamäele. Hollandi kunstnik Tanja Engelberts lahkab geoloogilise aja erinevaid kihistusi ja mõtiskleb, millised on ruumi väärkasutuse tagajärjed pärast inimajastu lõppu. Iiri kunstnik Gareth Kennedy tutvustab oma uurimistööd pealkirjaga „Ajariitus” (2019–2044) ehk pikaajalist projekti vaipsooga kaetud eraldatud piirkonnas Atlandi ookeani kaldal asuvas Mayo krahvkonnas Iirimaal ning 4300 aasta vanust soomändi. Eesti kunstnik Laura Kuusk kutsub külastajaid naishäälel ja ambient-helil põhineva performatiivse installatsiooni kaudu muunduma mitteinimorganismiks. Ola Hassanaini (Sudaan/Holland) „Kokkutulemise ruum” lähtub ehitatud keskkonna potentsiaalist olla ka poliitiline ruum. Eesti kunstnik Roven Jõekäär, kes tegeleb kväär-arheoloogiaga esitleb oma pikaajalist projekti „Kväär Kalevipoeg”, mis toob vaatajani erinevaid teemasid peidetud kväärajaloost ja -folkloorist kantavate ja kasutatavate tarbeesemete kaudu. Tali Keren (Iisrael/Palestiina/USA) käsitleb mitmetahulisi ideoloogilisi mehhanisme, mille Iisrael on okupatsiooni ja territoriaalse laiendamise teenistusse rakendatud. Mitteametliku ajaloosäilitamisega tegelev Natalia Romik (Poola) uurib mälukaartide ja Poolas endistel štetlialadel praegu elavate inimestega suhtlemise kaudu juudi pärandi mälu(kao) kihte Euroopas. Vene kunstniku Aleksander Morozovi heliskulptuur „Tabula” lähtub EKKMi arhitektuursest ruumist. Morozov mõtiskleb muusika poliitiliste aspektide ning Tallinnas asunud Estonia klaverivabriku ajaloo üle – ta ühendab klaverikeeled ja elektrivoolu, luues nii hoones uue helilise kogemuse.
Ka näitus ise muutub intensiivseks paigaks – võimu paigaks, kust teatud protsessid alguse saavad ning kus tagatakse nende toimimine, kus kogemused üksteisega põimuvad ning kus need teistesse kontekstidesse sulanduvad, kus varasemalt omavahel seoseta tegevused ja ideed kokku saavad ja uuteks kontseptsioonideks arenevad, panustades vastutustundlikumate olemis- ja teadmisviiside loomisesse.
Uuri näituse kohta lisa www.fotokuu.ee.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
