Foto: „Üks ja ainus Aurora”
15. novembrist 1. detsembrini linastub Tallinnas ja Tartus kokku kaheksa dokumentaalfilmi, mis vaatlevad moodi kui elustiili laiemas seoses, heites pilgu tänasele maailmale: kus me oleme, kust tuleme ja kuhu suundume.
Programmi avab Itaalia režissööri Beniamino Barrese film „Minu ema kadumine”, mis vaatleb ilu läbi aja ja käsitleb soovide konflikti ema ja poja vahel. 1960ndate Itaalia supermodell Benedetta, kellest sai võitlev feminist, on otsustanud katkestada kõik sidemed tuttava maailmaga. Tema foto- ja videokunstnikust poeg soovib aga kokku panna portreefilmi, millele ema mõistagi vastu seisab. Film, mis kandideerib tänavu ka Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinnale, sisaldab nii humoorikaid kui ka kurvemaid hetki ning puudutab iga vaataja hinge.
Norra režissööride Benjamin Langelandi ja Stian Servossi filmi „Üks ja ainus Aurora” peategelane on Norra sensatsiooniline laulja ja laulukirjutaja Aurora Aksnes, kes tõusis juba 16-aastaselt tähelepanu keskpunkti. Nii nagu Aurora pole tavaline popmuusik, pole ka tema läbielamistest rääkiv film tavaline: see on teekond kunstniku kõige sügavamatesse hingesoppidesse.
Tantsuvõlur Charles Riley ehk Lil Buck on getost päris noor mees, kellest sai tänu julgusele, uuendusmeelsusele ja eksperimenteerimisele Ameerika tuntumaid hiphop-tantsijaid. USA režissööri Louis Wallecani „Lil’ Buck: tõeline luik” on suurepärase operaatoritööga dokumentaalfilm, mis naelutab ekraani ette ka vaataja, kes tantsimisest seni suurt midagi ei teadnud.
Soome režissööri Iiris Härmä filmis „Kes sinu tegi?” tõstatab küsimuse, kas inimkond suudab säilitada oma unikaalse identiteedi üha kiiremini areneva tehisintellekti kõrval. Mis saab inimkonnast siis, kui masinad õpivad käituma nagu meie? Üllatav ja kaasahaarav film esitab eksistentsiaalseid küsimusi, mis puudutavad meid kõiki.
Kanada režissööri John Walkeri „Sitapead: teooria” filosofeerib humoorikalt ühe inimtüübi üle, kellega me kõik puutume kokku igapäevaelus. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm on korraga nii mõnusalt naljakas kui ka mõtlemapanev ning garanteerib vaatajatele hea tuju.
Alfred George Bailey film „Näita mulle pilte. Jim Marshalli lugu” on justkui põnev nostalgiaretk roki hiilgeaega, mille üks geeniusi ei hoidnud käes kitarri, vaid fotokaamerat. Bob Dylan, Johnny Cash ja Janis Joplin on vaid mõned muusikud, kelle usalduse Jim Marshall võitis ja rokiajaloo kõige märgilisematele piltidele püüdis.
Dokumentaalfotograafiaga puutume kokku ka Selina Milesi filmis „Martha Cooper, tänavakunsti ristiema”. Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust „Subway Art“ sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas.
Elizabeth Carrolli film „Ei midagi peent” portreteerib 92-aastast inglannast Diana Kennedyt – Mehhiko toidukultuuri Indiana Jonesi –, kes uuris ja talletas kõike Mehhiko traditsioonilise toidu kohta ja on oma teadmisi maailmaga jaganud juba üle 60 aasta. Film kõneleb pühendumisest, traditsioonide austamisest, autentsusest, taaskasutusest, loodusest ja sellega kooskõlas elamisest.
Moekino seansse juhatavad sisse oma ala professionaalid Joan Hint, Lepatriinu, Eghert-Sören Nõmm, Karl Kruusamäe, Virgo Siil, Kristjan Lepp, Rain Tamm, Anrike Piel ja Evelin Ilves.
Piletid ja programm: http://www.poff.ee.
Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.
Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.
Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.
Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.
Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.
