Keset pimedaid sügisõhtuid lööb taas helendama PÖFFi Moekino ekraan, pakkudes põnevaid filmielamusi moe-, kunsti- ja kultuurimaailmast. 

15. novembrist 1. detsembrini linastub Tallinnas ja Tartus kokku kaheksa dokumentaalfilmi, mis vaatlevad moodi kui elustiili laiemas seoses, heites pilgu tänasele maailmale: kus me oleme, kust tuleme ja kuhu suundume.

Programmi avab Itaalia režissööri Beniamino Barrese film „Minu ema kadumine”, mis vaatleb ilu läbi aja ja käsitleb soovide konflikti ema ja poja vahel. 1960ndate Itaalia supermodell Benedetta, kellest sai võitlev feminist, on otsustanud katkestada kõik sidemed tuttava maailmaga. Tema foto- ja videokunstnikust poeg soovib aga kokku panna portreefilmi, millele ema mõistagi vastu seisab. Film, mis kandideerib tänavu ka Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinnale, sisaldab nii humoorikaid kui ka kurvemaid hetki ning puudutab iga vaataja hinge.

Norra režissööride Benjamin Langelandi ja Stian Servossi filmi „Üks ja ainus Aurora” peategelane on Norra sensatsiooniline laulja ja laulukirjutaja Aurora Aksnes, kes tõusis juba 16-aastaselt tähelepanu keskpunkti. Nii nagu Aurora pole tavaline popmuusik, pole ka tema läbielamistest rääkiv film tavaline: see on teekond kunstniku kõige sügavamatesse hingesoppidesse. 

Tantsuvõlur Charles Riley ehk Lil Buck on getost päris noor mees, kellest sai tänu julgusele, uuendusmeelsusele ja eksperimenteerimisele Ameerika tuntumaid hiphop-tantsijaid. USA režissööri Louis Wallecani „Lil’ Buck: tõeline luik” on suurepärase operaatoritööga dokumentaalfilm, mis naelutab ekraani ette ka vaataja, kes tantsimisest seni suurt midagi ei teadnud. 

Soome režissööri Iiris Härmä filmis „Kes sinu tegi?” tõstatab küsimuse, kas inimkond suudab säilitada oma unikaalse identiteedi üha kiiremini areneva tehisintellekti kõrval. Mis saab inimkonnast siis, kui masinad õpivad käituma nagu meie? Üllatav ja kaasahaarav film esitab eksistentsiaalseid küsimusi, mis puudutavad meid kõiki.

Kanada režissööri John Walkeri „Sitapead: teooria” filosofeerib humoorikalt ühe inimtüübi üle, kellega me kõik puutume kokku igapäevaelus. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm on korraga nii mõnusalt naljakas kui ka mõtlemapanev ning garanteerib vaatajatele hea tuju.

Alfred George Bailey film „Näita mulle pilte. Jim Marshalli lugu” on justkui põnev nostalgiaretk roki hiilgeaega, mille üks geeniusi ei hoidnud käes kitarri, vaid fotokaamerat. Bob Dylan, Johnny Cash ja Janis Joplin on vaid mõned muusikud, kelle usalduse Jim Marshall võitis ja rokiajaloo kõige märgilisematele piltidele püüdis.

Dokumentaalfotograafiaga puutume kokku ka Selina Milesi filmis „Martha Cooper, tänavakunsti ristiema”. Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust „Subway Art“ sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas. 

Elizabeth Carrolli film „Ei midagi peent” portreteerib 92-aastast inglannast Diana Kennedyt – Mehhiko toidukultuuri Indiana Jonesi –, kes uuris ja talletas kõike Mehhiko traditsioonilise toidu kohta ja on oma teadmisi maailmaga jaganud juba üle 60 aasta. Film kõneleb pühendumisest, traditsioonide austamisest, autentsusest, taaskasutusest, loodusest ja sellega kooskõlas elamisest.

Moekino seansse juhatavad sisse oma ala professionaalid Joan Hint, Lepatriinu, Eghert-Sören Nõmm, Karl Kruusamäe, Virgo Siil, Kristjan Lepp, Rain Tamm, Anrike Piel ja Evelin Ilves.

Piletid ja programm: http://www.poff.ee. 

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.

Maikuu teises pooles jõuab Kai kinos vaatajateni kunstniku Paul Kuimeti kureeritud filmiprogramm, mis on loodud dialoogis näitusega “Lahtivõetud vaade”. Filmid linastuvad neljal õhtul – 16.–17. ning 23.–24. mail. Kõik seansid algavad kell 18.00 ning on osa näituse publikuprogrammist.

Filmiseanssidele eelneb kunstnikupoolne sissejuhatus, kus Kuimet avab filmide valiku tagamaid ja jagab mõtteid, millele vaatamisel tähelepanu pöörata. “Filmiprogrammi on jõudnud filmid autoritelt, kes mulle on ühel või teisel perioodil väga olulised olnud nii peavoolu kui eksperimentaalsemat sorti filmikunstis” ütleb Paul Kuimet.

Filmiprogrammist leiab põhjamaist huumorit, kaasaegse kino klassikat kui ka kunstnikufilmidele pühendatud õhtu. Näitamisele tulevad täispikad mängufilmid “Teispool lootust” (Aki Kaurismäki, 2017) ja “Elevant” (Gus van Santi, 2003) ning dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day” (Rirkrit Tiravanijalt, 2017).

Programmis linastuvad mänguflmid, “Teispool lootust” ja “Elevant”, käsitlevad tuntud autoritele omasel kunstilisel viisil olulisi ühiskondlikke teemasid. Kaurismäki üks poliitiliseim linateos vaatleb Euroopa pagulaskriisi, tehes seda aga autorile omase nukruse ja põhjamaise huumori kaudu. Gus van Sant käsitleb noorte vaimset tervist, isolatsiooni ja relvavägivalda, uurides vägivalla põhjuseid läbi argipäevase ja distantseeritud vaatepunkti. Mõlema filmi teemad on aktuaalsed ka tänases Eesti ühiskonnas.

Kuimeti koostatud filmiprogrammi teeb eriliseks kunstnike filmide toomine suurele ekraanile.

17. mail linastub eriseanss “Fragmendid: kunstnike lühifilmid”, kus on ühe õhtu jooksul võimalik tutvuda viie kaasaegse kunstniku loominguga. Sel õhtul tulevad näitamisele Luke Fowleri “Mum’s Cards” (2018), Tris Vonna-Michelli “River Thames: Spooling & Splicing” (2026), Sini Pelkki “Embarkation” (2011), Marge Monko “Dear D” (2015) ning Sara Seijn Changi “Brussels, 2016” (2017). 

Kuimet, kes töötab ka ise filmiga on programmi koostades silmas pidanud, et “ühelt poolt võiksid esitletavad filmid laiendada näituselgi käsitletud teemasid nagu arhiiv, lapsevanemlus, kunstniku elukutse ja sellega kaasnev vastutus, ning teisalt võiks kunstnikufilmide linastus anda kõlapinda otsingulistele vormidele liikuvas pildis, mida Eestis liiga tihti ei esitleta”.

Progammi lõpetab Tai päritolu tunnustatud kunstniku ja filmitegija Rirkrit Tiravanija dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day”. Tegemist on poeetilise ja hübriidse linateosega, mis jälgib üht näiliselt lihtsat päeva Berliinis elava rootsi poeedi Karl Holmqvisti elus. Tiravanija kasutab warholilikku vaatlusmeetodit, et rõhutada argiste hetkede rütmi ja väikeste žestide poeetikat, mis kujundavad ühe inimese „täiusliku päeva“. Tiravanija osaleb tänavusel Veneetsia biennaalil, kus ta juhib Katari paviljoni rahvusvahelist koostööprojekti.

Kinoseanssidele pääseb sama päeva näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad ingliskeelsete subtiitritega või inglisekeelsete filmide puhul ilma subtiitriteta. Uuri lisa kai.center.