Foto: Häppening/Jane Vogt

Moestilisti olulisusest läbi Liisi Koiksoni ja Rita Ray silmade

Rita Ray

Mood on eneseväljendusvahend, esteetiline võimalus rääkida lugusid, illustreerida oma tujusid, näidata iseloomu ja väljendada oma väärtushinnanguid. Läbi ajaloo on muusikud ehitanud oma kuvandit kasutades riietust ühe olulise tahuna tervikust. Kes suudaks unustada muusikaajaloo ajaloolisemaid lavariietusi – Cheri säravaid kabareelikke valikud, David Bowie julgeid avantüüre ja Madonna koonusrinnahoidjat? Kuid kõigi nimetatud artistide lavariietus on midagi hoopis teist võrreldes nende igapäevase stiiliga. Seda põhjusega – kontekst dikteerib valikuid. 

Veebiajakirja HÄPPENING peatoimetaja Kaisa Tooming võttis kätte ja uuris, kuidas mõjutab mood muusikute riidevalikuid lavalaudadel ning rääkis Portaili tarbeks Jazzkaarel esinevate säravate lauljataride Liisi Koiksoni ja Rita Rayga nende igapäevastest valikutest ja moestilisti olulisusest.

Liisi Koikson

LIISI KOIKSON: “Moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!”

Liisi, milline on Sinu suhe moega?

Minu moeteadlikkus on alati olnud 50/50 mugavusega pooleks. St, et natuke jälgin, mis värvid ja lõiked hetkel toimivad, aga kõigega pimesi kaasa ei lähe. Pean kõike enda küljes järgi proovima enne, kui ostuks läheb. Kasvasin üles Kilingi-Nõmmes, kus oli täpselt üks väga väikese valikuga riietepood ja uute asjade ostmine ei olnud 90ndatel väikses linnas nii igapäevane kui praegu. Kandsin palju ema ja õe õmmeldud riideid ja õnneks ei olnud ma mõjutatud brändi hullusest või ei olnud riietuse võrdlemine ka koolis kunagi teemaks. Rohkem hakkasin rõivavalikutele tähelepanu pöörama siis, kui kolisin Tallinnasse ja hakkasin ise raha teenima. Mulle tundub, et noorena on stiil oluline selleks, et visuaalsete märkidega anda teada, kuhu sa kuuluda tahad. Noored on ju tihtipeale välimusega palju julgemad kui oma tegelike väljaütlemistega ehk siis see on nagu eelinfo, et ma tahan olla emo, aga ärge mu käest veel küsige, millest emod räägivad või mida mõtlevad. Mina ise olen kõõlunud kaltsukaid tuulavast leebest hipsterist hirmkalleid Dieseli nahktagisid ja Furla kotte armastava linnapreili radadel. 

Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks? 

Teleprojektides on Karolin Kuusik väga palju abiks olnud! Ühel hetkel sattusin kokku Kristin Liiasega, kes sobis mulle inimesena hästi ja on väga abivalmis kaasamõtlema,  arvestab olukorda ja hoiab ka niisama tuju üleval. Olen teda mõnel suuremal kontserdil abiks kutsunud, sest lihtsalt ei ole endal aega ega tahtmist olnud visuaalse poolega tegelda – moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda! 

Väga tihti toimub 30 minutit enne kontserti lava taga muusikute vahel vestlus stiilis: “Mis sa arvad, kas see sobib kokku?” Siis pead teistele nõu andma ja ise ka nõu küsima ja lõpuks pole ikkagi kindel, kas see mis sul seljas on selle lava ja valgusega toimib. Selle pärast ongi tohutu kergendus, kui Kristin appi tuleb ja aitab planeerida. Annan kogu vastutuse talle. Näiteks eelmise aasta Jazzkaare avakontserdil olin mina vokaalsolist, aga Kirke Karja klaveril ja Mingo Rajandi kontrabassil olid kogu kava juhtfiguurid. Ehk teisisõnu, ma ei tundnud, et olen laval kõige olulisem. Kristin aitas leida meile ühise valge pintsaku-vesti joone, mis tõi meid sellest 12-pealisest ansamblist visuaalselt esile. Väga lihtne valik, aga toimis imehästi. 

Mida aitab saavutada hea stilist? 

Ikka selleks, et kõikide sisuliste ideede ja ülesannete kõrval, mis peaksid kontserdi andmisel primaarsed olema, ei peaks muusikud ka välise pärast muretsema. Sa tead, et sul on midagi ilusat ja isiklikku anda, ning lavale astudes võid olla kindel, et ka visuaalne pool on läbimõeldud ja täiendab kogu kontserdikülastaja kogemust. 

Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?

Et kõik värvid ei sobi näo juurde, aga võivad toimida seeliku või pükstena. 

Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad? 

Hetkel veel ei ole, aga kui oma keha jälle ainult endale saan, siis tahaksin kindlasti avastada uut eesti moodi, nii Lilli Jahilod kui Iris Janvieri, kui Tanel Veenret.

Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon/eeskuju?

Pikalt on meeldinud Daria Werbowy, lihtsalt see, kuidas ta kõike nii loomulikult ja vabalt kannab ja kõik tundub hästi istuvat. Ja ta on minu ealine, kes tunneb ennast mugavalt nii kapuutsis kui õhtukleidis. Vajadusel šikk, võimalusel looduslaps. 

Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?

Väga meeldisid Ene-Liis Semperi disainitud linnahallis lavastunud etenduse“Grease” 50ndate stiilis kleidid. Need olid minu mõõtude järgi tehtud, istusid nii hästi ja tõesti toetasid mu rühti. Pluss selliseid kleite saab nii harva kanda, et see oli tõeline tütarlapse unelm. 

Rita Ray

RITA RAY: “Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.”

Milline on Sinu suhe moega? 

Kuni eelmise aasta alguseni olin suhteliselt suvalise stiiliga! Enamik riideid, mida kannan, pärineb teise ringi poodidest. Lisaks olen endale ahnitsenud ka pärleid näiteks Fankadelikust või mõnest muust vintaaži poest. Ei poolda riiete suurt ületootmist ning pigem ostan asju, mida näen end kandmas pikalt. Eks ma siiani kannan igapäevaselt ikkagi seda, mis on mugav. Esinemiskostüümidega olen aga teinud päris suure muutuse tänu Jane Mändsoole. Ja kahtlemata pärast temaga kohtumist olen rohkem hakanud tähelepanu pöörama moele üldiselt. Siiski on mulle alati meeldinud rohkem vanemate ajastute rõivad, kui hetkeline kõrgmood. Eriti imponeerib Hollywoodi kuldaeg, 60ndate prantsaslik Bardot’lik stiil ning ka 70ndate disko glitz & glam. Õnneks on praegu ka vanal “uus tulemine”. Näen et hetkel on väga kuum teema alt laienevad püksid. Sellega tuleb meelde üks vestlus sõbrannaga, kus arutasime, et alt lainevad püksid ei tule enam eales moodi tagasi. Vot sulle, säh! 

Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks? 

Mind on stilistikaga aidanud väga palju Jane Mändsoo, kes ei ole mitte suurepärane stilist, vaid ka imeline inimene. Ta tajub mind olemuslikult väga hästi! Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid. 

Mida aitab saavutada hea stilist? 

Eelkõige inimest ja tema keha komplimenteerivat riietust. 

Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?

Šoppa Humana Vintages ja ära vali kõige turvalisemat eset – julge katsetada! 

Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad? 

Mul on olnud võimalus kanda näiteks Lilli Jahilo loomingut. Äsja toimunud Tallinn Music Week’il oli mul seljas imeilusalt särav Lilli Jahilo kleit. Lisaks on ka üsna pea ilmuvas muusikavideos näha tema loomingut. Aga palju kõmu on pakkunud eesti moemaastikule Anneliis Reili, kelle rõivaid oli mul samuti au kanda selles samas muusikavideos. 

Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon?

Olen üpriski hektiline oma lemmikutega, aga jälgin tavaliselt, mida lemmikartistid kannavad. Näiteks meeldib mulle Lana Del Rey unistav stiil. Imetlen naisi, kes ei defineeri oma ilu vaid paljastamisega. 

Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?

Lemmikriietus oli kindlasti Eesti Muusikaauhindade galal, kus kandsin Fankadelikust laenatud punast litrirohket kleiti, punaseid kindaid ning kuldseid kontsakingi. See oli samuti Jane poolt valitud. Kogu look oli nii glamuurne ning särav, ilmselt seetõttu on see ka mu lemmik. 

Särav Liisi Koikson esineb kontserdiga “Väike järv” festivalil Jazzkaar 10. oktoobril kell 16:00 Vabal Laval ja 11. oktoobril kell 17:00 Pärnu Kontserdimajas. 

Soulidiiva Rita Ray esineb festivalil Jazzkaar lausa kolmel korral. 8. oktoobril kell 19:00 Põlva Kultuuri -ja Huvikeskuses. 9. oktoobril kell 23:30 Fotografiska Tallinnas ja 11. oktoobril kell 22:00 Vabal Laval. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid