Foto: Häppening/Jane Vogt
Veebiajakirja HÄPPENING peatoimetaja Kaisa Tooming võttis kätte ja uuris, kuidas mõjutab mood muusikute riidevalikuid lavalaudadel ning rääkis Portaili tarbeks Jazzkaarel esinevate säravate lauljataride Liisi Koiksoni ja Rita Rayga nende igapäevastest valikutest ja moestilisti olulisusest.
LIISI KOIKSON: “Moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!”
Liisi, milline on Sinu suhe moega?
Minu moeteadlikkus on alati olnud 50/50 mugavusega pooleks. St, et natuke jälgin, mis värvid ja lõiked hetkel toimivad, aga kõigega pimesi kaasa ei lähe. Pean kõike enda küljes järgi proovima enne, kui ostuks läheb. Kasvasin üles Kilingi-Nõmmes, kus oli täpselt üks väga väikese valikuga riietepood ja uute asjade ostmine ei olnud 90ndatel väikses linnas nii igapäevane kui praegu. Kandsin palju ema ja õe õmmeldud riideid ja õnneks ei olnud ma mõjutatud brändi hullusest või ei olnud riietuse võrdlemine ka koolis kunagi teemaks. Rohkem hakkasin rõivavalikutele tähelepanu pöörama siis, kui kolisin Tallinnasse ja hakkasin ise raha teenima. Mulle tundub, et noorena on stiil oluline selleks, et visuaalsete märkidega anda teada, kuhu sa kuuluda tahad. Noored on ju tihtipeale välimusega palju julgemad kui oma tegelike väljaütlemistega ehk siis see on nagu eelinfo, et ma tahan olla emo, aga ärge mu käest veel küsige, millest emod räägivad või mida mõtlevad. Mina ise olen kõõlunud kaltsukaid tuulavast leebest hipsterist hirmkalleid Dieseli nahktagisid ja Furla kotte armastava linnapreili radadel.
Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks?
Teleprojektides on Karolin Kuusik väga palju abiks olnud! Ühel hetkel sattusin kokku Kristin Liiasega, kes sobis mulle inimesena hästi ja on väga abivalmis kaasamõtlema, arvestab olukorda ja hoiab ka niisama tuju üleval. Olen teda mõnel suuremal kontserdil abiks kutsunud, sest lihtsalt ei ole endal aega ega tahtmist olnud visuaalse poolega tegelda – moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!
Väga tihti toimub 30 minutit enne kontserti lava taga muusikute vahel vestlus stiilis: “Mis sa arvad, kas see sobib kokku?” Siis pead teistele nõu andma ja ise ka nõu küsima ja lõpuks pole ikkagi kindel, kas see mis sul seljas on selle lava ja valgusega toimib. Selle pärast ongi tohutu kergendus, kui Kristin appi tuleb ja aitab planeerida. Annan kogu vastutuse talle. Näiteks eelmise aasta Jazzkaare avakontserdil olin mina vokaalsolist, aga Kirke Karja klaveril ja Mingo Rajandi kontrabassil olid kogu kava juhtfiguurid. Ehk teisisõnu, ma ei tundnud, et olen laval kõige olulisem. Kristin aitas leida meile ühise valge pintsaku-vesti joone, mis tõi meid sellest 12-pealisest ansamblist visuaalselt esile. Väga lihtne valik, aga toimis imehästi.
Mida aitab saavutada hea stilist?
Ikka selleks, et kõikide sisuliste ideede ja ülesannete kõrval, mis peaksid kontserdi andmisel primaarsed olema, ei peaks muusikud ka välise pärast muretsema. Sa tead, et sul on midagi ilusat ja isiklikku anda, ning lavale astudes võid olla kindel, et ka visuaalne pool on läbimõeldud ja täiendab kogu kontserdikülastaja kogemust.
Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?
Et kõik värvid ei sobi näo juurde, aga võivad toimida seeliku või pükstena.
Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad?
Hetkel veel ei ole, aga kui oma keha jälle ainult endale saan, siis tahaksin kindlasti avastada uut eesti moodi, nii Lilli Jahilod kui Iris Janvieri, kui Tanel Veenret.
Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon/eeskuju?
Pikalt on meeldinud Daria Werbowy, lihtsalt see, kuidas ta kõike nii loomulikult ja vabalt kannab ja kõik tundub hästi istuvat. Ja ta on minu ealine, kes tunneb ennast mugavalt nii kapuutsis kui õhtukleidis. Vajadusel šikk, võimalusel looduslaps.
Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?
Väga meeldisid Ene-Liis Semperi disainitud linnahallis lavastunud etenduse“Grease” 50ndate stiilis kleidid. Need olid minu mõõtude järgi tehtud, istusid nii hästi ja tõesti toetasid mu rühti. Pluss selliseid kleite saab nii harva kanda, et see oli tõeline tütarlapse unelm.
RITA RAY: “Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.”
Milline on Sinu suhe moega?
Kuni eelmise aasta alguseni olin suhteliselt suvalise stiiliga! Enamik riideid, mida kannan, pärineb teise ringi poodidest. Lisaks olen endale ahnitsenud ka pärleid näiteks Fankadelikust või mõnest muust vintaaži poest. Ei poolda riiete suurt ületootmist ning pigem ostan asju, mida näen end kandmas pikalt. Eks ma siiani kannan igapäevaselt ikkagi seda, mis on mugav. Esinemiskostüümidega olen aga teinud päris suure muutuse tänu Jane Mändsoole. Ja kahtlemata pärast temaga kohtumist olen rohkem hakanud tähelepanu pöörama moele üldiselt. Siiski on mulle alati meeldinud rohkem vanemate ajastute rõivad, kui hetkeline kõrgmood. Eriti imponeerib Hollywoodi kuldaeg, 60ndate prantsaslik Bardot’lik stiil ning ka 70ndate disko glitz & glam. Õnneks on praegu ka vanal “uus tulemine”. Näen et hetkel on väga kuum teema alt laienevad püksid. Sellega tuleb meelde üks vestlus sõbrannaga, kus arutasime, et alt lainevad püksid ei tule enam eales moodi tagasi. Vot sulle, säh!
Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks?
Mind on stilistikaga aidanud väga palju Jane Mändsoo, kes ei ole mitte suurepärane stilist, vaid ka imeline inimene. Ta tajub mind olemuslikult väga hästi! Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.
Mida aitab saavutada hea stilist?
Eelkõige inimest ja tema keha komplimenteerivat riietust.
Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?
Šoppa Humana Vintages ja ära vali kõige turvalisemat eset – julge katsetada!
Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad?
Mul on olnud võimalus kanda näiteks Lilli Jahilo loomingut. Äsja toimunud Tallinn Music Week’il oli mul seljas imeilusalt särav Lilli Jahilo kleit. Lisaks on ka üsna pea ilmuvas muusikavideos näha tema loomingut. Aga palju kõmu on pakkunud eesti moemaastikule Anneliis Reili, kelle rõivaid oli mul samuti au kanda selles samas muusikavideos.
Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon?
Olen üpriski hektiline oma lemmikutega, aga jälgin tavaliselt, mida lemmikartistid kannavad. Näiteks meeldib mulle Lana Del Rey unistav stiil. Imetlen naisi, kes ei defineeri oma ilu vaid paljastamisega.
Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?
Lemmikriietus oli kindlasti Eesti Muusikaauhindade galal, kus kandsin Fankadelikust laenatud punast litrirohket kleiti, punaseid kindaid ning kuldseid kontsakingi. See oli samuti Jane poolt valitud. Kogu look oli nii glamuurne ning särav, ilmselt seetõttu on see ka mu lemmik.
Särav Liisi Koikson esineb kontserdiga “Väike järv” festivalil Jazzkaar 10. oktoobril kell 16:00 Vabal Laval ja 11. oktoobril kell 17:00 Pärnu Kontserdimajas.
Soulidiiva Rita Ray esineb festivalil Jazzkaar lausa kolmel korral. 8. oktoobril kell 19:00 Põlva Kultuuri -ja Huvikeskuses. 9. oktoobril kell 23:30 Fotografiska Tallinnas ja 11. oktoobril kell 22:00 Vabal Laval.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
