Foto: Häppening/Jane Vogt
Veebiajakirja HÄPPENING peatoimetaja Kaisa Tooming võttis kätte ja uuris, kuidas mõjutab mood muusikute riidevalikuid lavalaudadel ning rääkis Portaili tarbeks Jazzkaarel esinevate säravate lauljataride Liisi Koiksoni ja Rita Rayga nende igapäevastest valikutest ja moestilisti olulisusest.
LIISI KOIKSON: “Moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!”
Liisi, milline on Sinu suhe moega?
Minu moeteadlikkus on alati olnud 50/50 mugavusega pooleks. St, et natuke jälgin, mis värvid ja lõiked hetkel toimivad, aga kõigega pimesi kaasa ei lähe. Pean kõike enda küljes järgi proovima enne, kui ostuks läheb. Kasvasin üles Kilingi-Nõmmes, kus oli täpselt üks väga väikese valikuga riietepood ja uute asjade ostmine ei olnud 90ndatel väikses linnas nii igapäevane kui praegu. Kandsin palju ema ja õe õmmeldud riideid ja õnneks ei olnud ma mõjutatud brändi hullusest või ei olnud riietuse võrdlemine ka koolis kunagi teemaks. Rohkem hakkasin rõivavalikutele tähelepanu pöörama siis, kui kolisin Tallinnasse ja hakkasin ise raha teenima. Mulle tundub, et noorena on stiil oluline selleks, et visuaalsete märkidega anda teada, kuhu sa kuuluda tahad. Noored on ju tihtipeale välimusega palju julgemad kui oma tegelike väljaütlemistega ehk siis see on nagu eelinfo, et ma tahan olla emo, aga ärge mu käest veel küsige, millest emod räägivad või mida mõtlevad. Mina ise olen kõõlunud kaltsukaid tuulavast leebest hipsterist hirmkalleid Dieseli nahktagisid ja Furla kotte armastava linnapreili radadel.
Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks?
Teleprojektides on Karolin Kuusik väga palju abiks olnud! Ühel hetkel sattusin kokku Kristin Liiasega, kes sobis mulle inimesena hästi ja on väga abivalmis kaasamõtlema, arvestab olukorda ja hoiab ka niisama tuju üleval. Olen teda mõnel suuremal kontserdil abiks kutsunud, sest lihtsalt ei ole endal aega ega tahtmist olnud visuaalse poolega tegelda – moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!
Väga tihti toimub 30 minutit enne kontserti lava taga muusikute vahel vestlus stiilis: “Mis sa arvad, kas see sobib kokku?” Siis pead teistele nõu andma ja ise ka nõu küsima ja lõpuks pole ikkagi kindel, kas see mis sul seljas on selle lava ja valgusega toimib. Selle pärast ongi tohutu kergendus, kui Kristin appi tuleb ja aitab planeerida. Annan kogu vastutuse talle. Näiteks eelmise aasta Jazzkaare avakontserdil olin mina vokaalsolist, aga Kirke Karja klaveril ja Mingo Rajandi kontrabassil olid kogu kava juhtfiguurid. Ehk teisisõnu, ma ei tundnud, et olen laval kõige olulisem. Kristin aitas leida meile ühise valge pintsaku-vesti joone, mis tõi meid sellest 12-pealisest ansamblist visuaalselt esile. Väga lihtne valik, aga toimis imehästi.
Mida aitab saavutada hea stilist?
Ikka selleks, et kõikide sisuliste ideede ja ülesannete kõrval, mis peaksid kontserdi andmisel primaarsed olema, ei peaks muusikud ka välise pärast muretsema. Sa tead, et sul on midagi ilusat ja isiklikku anda, ning lavale astudes võid olla kindel, et ka visuaalne pool on läbimõeldud ja täiendab kogu kontserdikülastaja kogemust.
Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?
Et kõik värvid ei sobi näo juurde, aga võivad toimida seeliku või pükstena.
Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad?
Hetkel veel ei ole, aga kui oma keha jälle ainult endale saan, siis tahaksin kindlasti avastada uut eesti moodi, nii Lilli Jahilod kui Iris Janvieri, kui Tanel Veenret.
Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon/eeskuju?
Pikalt on meeldinud Daria Werbowy, lihtsalt see, kuidas ta kõike nii loomulikult ja vabalt kannab ja kõik tundub hästi istuvat. Ja ta on minu ealine, kes tunneb ennast mugavalt nii kapuutsis kui õhtukleidis. Vajadusel šikk, võimalusel looduslaps.
Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?
Väga meeldisid Ene-Liis Semperi disainitud linnahallis lavastunud etenduse“Grease” 50ndate stiilis kleidid. Need olid minu mõõtude järgi tehtud, istusid nii hästi ja tõesti toetasid mu rühti. Pluss selliseid kleite saab nii harva kanda, et see oli tõeline tütarlapse unelm.
RITA RAY: “Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.”
Milline on Sinu suhe moega?
Kuni eelmise aasta alguseni olin suhteliselt suvalise stiiliga! Enamik riideid, mida kannan, pärineb teise ringi poodidest. Lisaks olen endale ahnitsenud ka pärleid näiteks Fankadelikust või mõnest muust vintaaži poest. Ei poolda riiete suurt ületootmist ning pigem ostan asju, mida näen end kandmas pikalt. Eks ma siiani kannan igapäevaselt ikkagi seda, mis on mugav. Esinemiskostüümidega olen aga teinud päris suure muutuse tänu Jane Mändsoole. Ja kahtlemata pärast temaga kohtumist olen rohkem hakanud tähelepanu pöörama moele üldiselt. Siiski on mulle alati meeldinud rohkem vanemate ajastute rõivad, kui hetkeline kõrgmood. Eriti imponeerib Hollywoodi kuldaeg, 60ndate prantsaslik Bardot’lik stiil ning ka 70ndate disko glitz & glam. Õnneks on praegu ka vanal “uus tulemine”. Näen et hetkel on väga kuum teema alt laienevad püksid. Sellega tuleb meelde üks vestlus sõbrannaga, kus arutasime, et alt lainevad püksid ei tule enam eales moodi tagasi. Vot sulle, säh!
Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks?
Mind on stilistikaga aidanud väga palju Jane Mändsoo, kes ei ole mitte suurepärane stilist, vaid ka imeline inimene. Ta tajub mind olemuslikult väga hästi! Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.
Mida aitab saavutada hea stilist?
Eelkõige inimest ja tema keha komplimenteerivat riietust.
Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?
Šoppa Humana Vintages ja ära vali kõige turvalisemat eset – julge katsetada!
Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad?
Mul on olnud võimalus kanda näiteks Lilli Jahilo loomingut. Äsja toimunud Tallinn Music Week’il oli mul seljas imeilusalt särav Lilli Jahilo kleit. Lisaks on ka üsna pea ilmuvas muusikavideos näha tema loomingut. Aga palju kõmu on pakkunud eesti moemaastikule Anneliis Reili, kelle rõivaid oli mul samuti au kanda selles samas muusikavideos.
Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon?
Olen üpriski hektiline oma lemmikutega, aga jälgin tavaliselt, mida lemmikartistid kannavad. Näiteks meeldib mulle Lana Del Rey unistav stiil. Imetlen naisi, kes ei defineeri oma ilu vaid paljastamisega.
Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?
Lemmikriietus oli kindlasti Eesti Muusikaauhindade galal, kus kandsin Fankadelikust laenatud punast litrirohket kleiti, punaseid kindaid ning kuldseid kontsakingi. See oli samuti Jane poolt valitud. Kogu look oli nii glamuurne ning särav, ilmselt seetõttu on see ka mu lemmik.
Särav Liisi Koikson esineb kontserdiga “Väike järv” festivalil Jazzkaar 10. oktoobril kell 16:00 Vabal Laval ja 11. oktoobril kell 17:00 Pärnu Kontserdimajas.
Soulidiiva Rita Ray esineb festivalil Jazzkaar lausa kolmel korral. 8. oktoobril kell 19:00 Põlva Kultuuri -ja Huvikeskuses. 9. oktoobril kell 23:30 Fotografiska Tallinnas ja 11. oktoobril kell 22:00 Vabal Laval.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
