Foto: Mirjam Parik
Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.
Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.
Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.
Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.
Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.
Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.
Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
