Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

25.-31. maini toimunud Riga Art Week tõi Läti pealinna galeriidesse, muuseumidesse, kunstikeskustesse ja mujalegi enam kui 50 sündmust ning üle 80 Läti ja rahvusvahelise kunstniku, kuraatori, performance-kunstniku ja disaineri – ning sel aastal oli esmakordselt kohal ka Portail.

Loomulikult oleme Riias käinud varemgi. Korduvalt. Ent RAW tuletas meelde, et tuttavat linna saab avastada ka teisiti: mitte mööda tavapärast kohvik-muuseum-hotell trajektoori, vaid kulgedes ühest galeriist teise, ühelt sündmuselt järgmisele, lastes kureeritud kunstil end mööda linna juhtida. Sellises rütmis hakkab Riia avanema kihiti. Pangahoone ei ole enam lihtsalt pangahoone, kui selle ruumides ootab ees Darja Popolitova performance. Värvika ajalooga linnavilla ei jää üksnes arhitektuurseks peatuseks, kui õhtu viib sinna kuulama System Olympia set’i. Kunst muutub sujuvalt viisiks, kuidas linna kogeda.

Riga Art Week liikus väga teadlikult üle terve Riia, hõlmates vanalinna, kesklinna, Skanste piirkonda, VEF-i kvartalit ja Pārdaugavat. Nii ei mõjunud RAW näituste jadana, vaid meeldiva kogemusena, kus lokatsioonide vahel liikumine oli sama oluline kui programm ise. Programmis endas pälvisid aga teiste seas tähelepanu Tobias Gutmanni portreeprojekt „Face-O-Mat”, Jana Jacuka performance „HA”, Rosie Gibbensi „To Dust: A Memorial for Robot Vacuum Cleaners” ning Kim? Contemporary Art Centre’i festival „EDEN: Wet Work Over Lap”. Tänavu anti esimest korda välja ka Signet Bank Award for Artistic Excellence, mille pälvis just nimelt koreograaf ja multidistsiplinaarne kunstnik Jana Jacuka oma performance’iga „HA”. Samuti tõi RAW Riiga kohale kunstiprofessionaale, kuraatoreid, kogujaid ja meediat Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Šveitsist, Rootsist, Norrast, Soomest, Leedust, Eestist ja mujalt. Muljetavaldav töö kõigest teise toimumiskorra kohta.

Portailil oli Riga Art Weeki raames rõõm kogeda ka Läti vastet Eesti Kunstiakadeemia ERKI Moeshow’le. 29. mail toimus Hanzas Peronsis Läti Kunstiakadeemia iga-aastane LMA Fashion Show, mis tõi lavale tänavuste moedisaini tudengite tugevamad kollektsioonid – tervelt 26 –, millest eredamalt jäi meelde publikult ovatsioonid pälvinud teise kursuse bakalaureusetudengi Katrīna Ermanoviča-Hermanoviča meestekollektsioon „Le Passager du Passé”. Galeriist leiab ka sellekohased pildid.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Aljona Eesmaa (@aljonaeesmaa)

Meie Riias veedetud ajaga sai kiiresti selgeks, et Riga Art Weeki ambitsioon on laiem kui ühe nädala sündmus. Festival positsioneerib Riiat kaasaegse kunsti sihtkohana Balti ja Põhja-Euroopa kultuuriruumis ning teeb seda veenvalt just seetõttu, et ei eralda kunsti linnast. Riia ei olnud seekord meie jaoks lihtsalt Riia. See oli linn, kus kaasaegne kunst liikus galeriist tänavale, muuseumist õhtusse ja tõsiseltvõetavusest aeg-ajalt ka kergesse absurdi. Ning just seal, nende vahepealsete peatuste ja ootamatute avanemiste sees, hakkaski festival kõige paremini tööle.

Järgmise aastani, Riga Art Week!

Ja neile, kes ootavad Portaililt Riia söögi- ja muude heade kohtade soovitusi – you must worry not – ka need on peagi tulemas