Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

Portugalis toimub tänavu kolmas Lissaboni ehtekunstibiennaal, mis tänavu kannab nime „Kooseksisteerimised“ (Coexistências / Coexistences). Biennaali näitusel „Jewellery Room“ osaleb 25.–27. septembril ka Eesti ehtekunstnikke esindav A-Galerii, esitledes kuraator Sille Luiga koostatud väljapanekut „Tuleviku alguses“. Rahvusvahelise publiku ette jõuab 12 kunstniku looming, mis käsitleb inimese, looduse ja tehnoloogia kooseksisteerimise võimalusi.

Kuraatori sõnul vaatleb „Tuleviku alguses“ ehet võimalike maailmade kujutlemise vahendina. Abstraktsed arhitektuursed ja orgaanilised vormid loovad ulmelise miniatuurse ökosüsteemi, kus inimesed, taimed, putukad, mineraalid, tehnoloogia ja tehisintellekt eksisteerivad uutes, alles määratlemata suhetes. Ehte intiimset mõõtkava teadlikult nihestades tõstatab väljapanek küsimusi, mis ulatuvad üksikesemetest kaugemale: millist maailma soovime, milliseid suhteid selles luua ja kellega tulevikku jagada? Ehe muutub siin uurivaks ja kohati maagiliseks tööriistaks, mille abil saab katsetada erinevaid väärtusruume, identiteete ning kooseksisteerimise viise.

Väljapanek koondab eri põlvkondade kunstnikke, kes käsitlevad ehet enama kui dekoratiivse esemena. Nende teosed kutsuvad kujutlema alles valmivat, kuid juba endale käegakatsutavalt vihjavat tulevikku.

Näitusel osalevad kunstnikud: Kaia Ansip (EST/PRT), Valdek Laur (EST), Keiu Koppel (EST), Kadi Kübarsepp (EST), Margit Paulin (EST), Liisbeth Kirss (EST), Katrin Kosenkranius (EST), Raili Vinn (EST), Mari Pärtelpoeg (EST), Elis Liivo (EST), Kati Erme (EST) ja Tõnis Malkov (EST).

„Jewellery Room“ toimub 17. sajandist pärit Lissaboni kloostris Convento dos Cardaes. Näitus on avatud 25.–26.09 kell 12–18 ning 27.09 kell 11–17. Uuri lisa A-galerii kodulehel.

Fotografiska Tallinn avab sügishooaja suurnäitusega „Vivian Maier: avastatud teosed“, mis jõuab pärast New Yorki ja Shanghaid esmakordselt Baltikumi ja Põhjamaadesse. Näitus toob vaatajani ühe 20. sajandi tähelepanuväärsema tänavafotograafi loomingu – ja loo autorist, kelle tööd said laiema publiku jaoks nähtavaks alles pärast tema surma.

Vivian Maier (1926–2009) töötas ligi 40 aastat lapsehoidjana ning pildistas samal ajal New Yorgi ja Chicago tänavatel sõjajärgse Ameerika argipäeva. Tema tähelepanu köitsid nii juhuslikud kohtumised, värvikad karakterid ja tragikoomilised hetked kui ka inimesed, kes jäid suurlinna pidevast liikumisest pisut kõrvale. Maieri fotodes kohtuvad terav vaatlusoskus ja vaoshoitud inimlikkus – omadused, tänu millele mõjuvad tema 1950.–1980. aastatel tehtud ülesvõtted jätkuvalt üllatavalt vahetult.

Maieri enam kui 120 000 negatiivist, filmidest ja helisalvestistest koosnev pärand avastati juhuslikult ning fotograaf ise rahvusvahelist tunnustust kogeda ei jõudnud. Fotografiska näitus vaatleb tema loomingut laiemalt, liikudes ikoonilistest mustvalgetest tänavakaadritest autoportreede, abstraktsemate tööde, värvifotograafia ja filmikatsetusteni.

„Vivian Maieri lugu on erakordne, aga veel olulisem on see, kui tugevalt kõnelevad tema fotod ka seda lugu teadmata,“ kommenteerib Fotografiska Tallinna näituste juht ja kaasasutaja Maarja Loorents. „Näitus annab külastajale tema kui möödunud sajandi ühe andekama tänavafotograafi loomingust suurepärase ülevaate, alustades ikoonilistest kaadritest Chicago ja New Yorgi tänavatel ning lõpetades tema abstraktsemate teoste ja värvifotodega.“ Loorents lisab, et Maieri loomingu tänane suurim väärtus võib peituda just selle inimlikkuses: „Maailm meie ümber on täis lugusid, kui me vaid võtame aega neid märgata.“

Anne Morini kureeritud „Vivian Maier: avastatud teosed“ avaneb Fotografiska Tallinnas 18. septembril ning jääb avatuks 17. jaanuarini.