Üle 20 aasta Tallinna ja Napoli vahel oma elu jaganud Evelin Ojamets esitles möödunud nädalal reisiraamatut „Napoli ei lase üksindust tunda“ – just sellest omanäolisest Itaalia linnast. Evelin, kes on kirjutanud Itaalia-teemalisi artikleid ning on Napolis kultuuri- ja toiduprogramme pakkuva ettevõtte Luminata üks asutajatest, jagas ka Portailiga, millest võiks Napoli avastamisel algust teha. Evelin, sõna on sinul!

Napoli on linn, mis ei jäta kedagi ükskõikseks, seda kas armastad või vihkad. Mõnele külastajale kasvab see iidne merelinn kohe südame külge, teine näeb aga eelkõige kaost, räämas hooneid ja prügi tänaval. Napoli on lihtsate asjade ja lihtsate inimeste linn, kus Vesuuvi varjus elamine on toonud kaasa carpe diem meelelaadi – iga päev on eriline, naudi seda, kuniks seda sulle on antud. Kuidas siis avastada linna seal esmakordselt viibides nii, et lahkuda Napolist heade mälestuste ja sooviga tagasigi tulla?

• Napoli üks kaunimaid kohti on selle mereäärne, lungomare. Mergellina sadamasse ja kaugemalegi veel kulgev promenaad on ilus iga ilmaga, sest külastajale avanevad jalutades kaunid merevaated taamalt paistva Vesuuvi ja Capri panoraamiga. Soovija saab istet võtta väikeseks joogiks-suupisteks ühes paljudest sealsetest kohvikutest ja restoranidest ning külastada ajaloolist merekindlust Castel dell’Ovot.
• Lungomarest kaugele ei jää ka Napoli peaväljak Piazza del Plebiscito ühes kuningapalee Palazzo Realega, mille külastamine võiks kindlasti linnaga tutvumise programmi kuuluda. Ja kui juba sealkandis olla, ei saa kuidagi jätta sisse astumata barokk-kohvik Gambrinusesse, mis oli ka, muuseas, Savoiade kuningakoja varustaja. Vana-Euroopa elegants, hunnitu sisekujundus ja võrratu kohv ning kondiitritooted teevad sellest taas ühe kohustusliku peatuse. 
• Olles nüüd juba linnaga pisut harjunud, tasub minna avastama Hispaania kvartali võlu. Kitsad tänavad, mille ääres kõrguvad lõputuna tunduvad majad, rõdud pea kohal rippuva pesuga, sagiv vir-varr napollasi, turiste igast maailma nurgast, lapsekärusid, koeraga jalutajaid, mootorrattaid. Just see ehe napollik atmosfäär, mis lihtsalt kuulub selle linna juurde. Kvartali koduseid kohalikke roogi ja pizzat pakkuvad 50ndatel-60ndatel alguse saanud pererestoranid ning väikesed lihtsad veinibaarid ootavad lahkelt külalisi, väga sageli teenindajaks omanik ise, kes veiniklaasi kõrvale ka mõne toreda loo räägib.
• Imelist kunsti, ajalugu ja arhitektuuri leidub Napolis nii palju, et isegi mina, kes ma üle kahekümne aasta olen linnaga seotud, leian alati midagi, mida (taas)avastada. Igaüks saab mõistagi valida vastavalt oma huvidele ja maitsele, aga soovitan kindlasti MANN arheoloogiamuuseumi, Vomeros paiknevat Capodimonte muuseumikompleksi, Sansevero kabelit Euroopa ühe kuulsaima marmorskulptuuriga „Looritatud Kristus/Il Cristo Velato“,  Santa Chiara kloostriõue majoolikaid ning Via Toledo kunstigaleriid Gallerie D’Italia, kus leiab vaatamisväärset Caravaggiost Warholini. Lisaks tasub tutvuda ka põnevate muraleste ehk seinamaalingutega, eriti leiab neid Sanità linnajaost ning Hispaania kvartalist.
• Avasta Napoli maitseid! Jällegi soovitan väga Hispaania kvartalit või linna antiikkeskust, centro storicot maitserännakuteks, aga häid trattoriasid-pizzeriasid leidub üle linna praktiliselt kõikjal. Frititud tänavatoit, muidugi Napoli kuulus pizza, kohalikud Vesuuvi ja Campania maakonna veinid, polpette ehk lihapallid tomatikastmes ja raguuga pasta on vaid mõned Napoli köögi hinnatud lemmikud. 

Mis aga kõige olulisem – võta endale aega! Avasta Napolit kiht-kihilt, kiirustamata, mõnusaid toidu- ja joogipeatusi tehes. Ela rahulikult linna elurütmi sisse ning anna ka temale võimalus endaga tutvuda. Peagi märkad, et kaoses valitseb kord ning see ajalooline, väärikas ja ainult temale iseloomuliku võluga linn teab, kuidas olla külalislahke. 

Kennedy perekond on alati avalikus kujutluses suurelt esil olnud, kuid just John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy ümber keerlev võlu on saanud uue hoo tänu Ryan Murphy sarjale “Love Story”. 

Kuigi Murphy võttis sihiks kujutada ekraanil John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy suhet, jutustades kõigest alates nende kurameerimisest 1990ndate alguses kuni nende laialdaselt kajastatud abieluni kümnendi teises pooles, siis moemaailm on algusest peale keskendunud ühele – Carolyni stiilile, mida võib olla küll lihtne kirjeldada, kuid keeruline tõeliselt tabada. Just see 90ndate minimalism, millega naine moeajalukku on läinud, toimib tänases moes nagu antidoodina üleväsinud trendimasinale. See on ka põhjus, miks moeringkond ei paista saavat CBK-st küllalt.

Pärast paari traagilist hukku 1999. aastal on nende mälestuseks avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja biograafiaid, millest paljud on kirjutanud mõned nende kõige lähedasemad sõbrad. Portail valis välja kolm raamatut, mis keskenduvad Carolynile ja avavad just nimelt CBK fenomeni – sealhulgas ka just selle raamatu, mis inspireeris “Love Story” sarja.

“Once Upon a Time: The Captivating Life of Carolyn Bessette Kennedy”, Elizabeth Beller

Kakskümmend viis aastat pärast Carolyn Bessette Kennedy surma avaldas ajakirjanik Elizabeth Beller esimese suurema biograafia, mis keskendus eelkõige Carolynile endale. “Once Upon a Time” lõikab läbi mütoloogiast, mis kujutab Calvin Kleini pressiesindajat tühise ja külmana. Selle asemel esitab Beller mitmetahulise portree tugevast naisest, kes paisati enneolematusse kuulsusesse. Just see raamat sai ka “Love Story” üheks lähteimpulsiks.

“CBK: Carolyn Bessette Kennedy: A Life in Fashion”, Sunita Kumar Nair

Loomulikult väärib Carolyn Bessette Kennedy stiil omaette moepiiblit! Moeloovjuht ja sarja “Love Story” stiilikonsultant Sunita Kumar Nair võttis selle eesmärgi teoks selle kohvilauaraamatu kaudu. Edward Enninful OBE kirjutatud eessõna ja Gabriela Hearsti sissejuhatusega jälgib Nair CBK garderoobi ajatut loogikat ja mõju – miks need siluetid, toonid ja proportsioonid töötavad ka täna, ilma et peaksid karjuma.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Carolyn Bessette Kennedy (@carolyn_iconic)

“Fairy Tale Interrupted: A Memoir of Life, Love, and Loss”, RoseMarie Terenzio

JFK Jr. endise assistendi mälestuslik pilk, mis nihutab fookuse tabloidikihist isiklikumale tasandile. Terenzio ei kirjelda paari mitte distantsilt või tagantjärele müüti üles ehitades, vaid inimesena, kes oli nende igapäevaelule päriselt lähedal. Just seetõttu on Terenzio vaatenurk väärtuslik – ta nägi, kuidas avalikkuse ette jõudnud kujund ja eraelu tegelikkus sageli ei kattunud. Tema meenutustes tulevad esile küljed, mis pressifotodelt ja kõmu-uudistest kipuvad kaduma: John F. Kennedy Jr.-i huumor ja kohati poisilik kohmakus, Carolyni vaoshoitud tundlikkus, ning mõlema võime olla üllatavalt soojad ja helded ka siis, kui nende ümber käis pidev tähelepanumüra. Terenzio oli üks neist vähestest inimestest, kes liikus nende kõrval siis, kui kaamerad ära pandi – ja just see teeb raamatu usutavaks vastukaaluks muinasjuttudele, mida avalikkus neile sageli külge projitseeris.

Ilmunud on Andreas Kübara debüütromaan “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Kirjastuse Puänt sõnul on see lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, heites humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”

Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.

Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.