Miljardid, kelle debüütalbum „Kunagi läänes” hinnati 2018. aasta Eesti Muusikaauhindade jagamisel kolme auhinna vääriliseks, nende hulgas tunnustus „Aasta albumi” kategoorias, on viimase aasta jooksul usinalt uut materjali salvestanud. „Uus album on võrreldes eelmisega energilisem”, räägib bändi solist Marten Kuningas. „Sisuliselt on aga albumi läbiv teema surm. Surm on üks jõulisemaid kujundeid markeerimaks muutust. See album on jutlustus armastusest, milleni jõuab läbi ego surma. See nõuab pühendumust ja vastutust. Maailmas on nii palju hirmu – see album on kantud vaimust, et teisiti on võimalik.”
Fraas „Ma luban, et ma muutun” torkas Martenil pähe ühel jalutuskäigul antud loo demo kuulates: „Olles ennist just lugenud Yuval Harari raamatut „21 õppetundi 21. sajandiks“, olin mõnevõrra frustreerunud süveneva ökokatastroofi pärast, mis on tingitud meie liigi ahnusest, rumalusest ja vägivaldsusest. Milline on maailm, mille me järeltulevatele põlvedele pärandame? Kõik ideed, olgu need poliitilised või religioossed, pärinevad minevikust ning suurem osa inimkonnast elab nende ideede kütkes. Seetõttu ongi meie maailmas nii palju segadust ja vägivalda – me otsime turvatunnet kinnistunud süsteemidest, mil pole hetke reaalsusega mitte mingisugust pistmist.”
„Mulle aga tundub, et oleme jõudnud teelahkmele. Meie hirmud tungivad üha jõulisemalt pinnale ja meil on valik, kas jätkata samas tsüklis või liikuda teadlikult edasi ja õppida märkama reaalsuse muutuvat loomust. Sügava muutuse esilekutsumiseks peab vana tajumuster surema. See tähendab ärkamist illusioonist, nagu sõltuks meie heaolu millestki, mis on väljaspool meid endid,” selgitab Marten loo tausta.
Kuula uut lugu – ja mõtle kaasa – siit.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.