Foto: Pressifoto
Uue ja elektroonilise sooloprojekti jonas.f.k näol avaldab Jonas Kaarnamets esimest korda muusikat, mida ta on üksi, kaasautorite abita kirjutanud. Täna ilmunud videosingel “Rockenrollah’” pärineb tema märtsis TIKS Rekordsi alt välja antud lühialbumilt “buda.01”, mis on sulam tänapäevasest pop- ja sügavamast elektroonilisest muusikast.
“”Rockenrolllah’” oli algusest peale karakteri lugu. Seega, kui me video tegemise peale mõtlesime, oli selge, et loo atmosfääri edasi andmiseks on vaja mingit alter ego. Idee lavaliste karakterite kasutamisest on mulle alati meeldinud, kuna see võimaldab aristil ennast täiesti vabaks lasta, “hullu panna” ja pärast öelda: “aga see polnud ju mina, see oli see teine tüüp”. See on vabastav mõte,” kommenteerib Jonas. “Video tegemisel oli meil kolm märksõna, millest lähtusime: heroiin, metroseksuaalsus ja hashtag #nevergofulliancurtis (Ian Curtis – kunagine Joy Divisioni laulja). Kõik kunstilised otsused pidid seostuma vähemalt ühega nendest sõnadest. Video taga on Jaan Sinka ja Frank-Leander Saunanen, osa samast loomingulisest löögirühmast, kes on teinud ka kõik OUU, Mees Inc. ja paljud teised Eesti muusikavideod.”
Kae uut videosinglit:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
