Neljast loost koosnev erinevate kõladega eksperimenteeriv EP on sündinud huvist mõtestada looduse ja inimese vahelist ühtsust kuid teisalt kriipivat konflikti. Huvi meid ümbritsevate keskkondade ja saatvate meeleolude vastu peegeldub nii lugude pealkirjades kui ka atmosfäärilistes helimaastikes.
Neljast loost koosneva EP läbivaks helikõlaks on viiul ja vokaal, aga autor kasutab ka salvestusi loodus- ja linnakeskkonnast ning elektroonilisi elemente. “See on otsing naturaalsete, elektrooniliste ning mehaaniliste helide seas ja püüd leida nende vahel kooskõlasid. Kuna tegemist on sooloprojektiga, kus nii muusika kirjutamine kui ka produtseerimine on olnud minu teha, siis on see andnud vabaduse katsetada.” avab Judith muusika loomise tausta.
Hetkel elab ja tegutseb Judith Taanis, kus ta õpib Kopenhaageni Konservatooriumis (Rytmisk Musikkonservatorium) magistriõppes. Lisaks sooloprojektile tegeleb Judith ka muusikaliste kujunduste loomisega tantsu- ja teatrilavastustele, multimeedia installatsioonidele ja videotele.
Kuula albumit “UDU” siit.
Jälgi Judith Partsi tegemisi ka Facebookis ja Instagramis.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.