Foto: Ken Oja
Jonas Kaarnamets on Eesti muusikamaastikul olnud tegev juba pea kümme aastat. Olles asutajaliige alternatiivbändis Frankie Animal on ta lisaks nii stuudios kui kontserdiformaadis koostööd teinud suure hulga nimekate kodumaiste artistidega nagu Erki Pärnoja, NOËP ja Sander Mölder. Täna ilmunud lühialbum “buda.01” on sulam tänapäevasest pop- ja sügavamast elektroonilisest muusikast ning sellel kompab Jonas oma piire laulukirjutaja, produtsendi ja artistina.
Debüütlühialbum ise valmis nii teel olles kui ka uues keskkonnas musitseerides: “Sisuliselt on see album katkend ühe 25-aastase noormehe elust. Ma pakkisin eelmisel kevadel oma stuudio autosse ja sõitsin üksi kuuks asjaks Budapesti iseennast avastama. Kuu ajaga jõudsin oma asjade üle päris palju mõelda ning ühel või teisel kujul jõudsid need mõtted nendesse lugudesse,” kirjeldab jonas.f.k debüüdi protsessi. “See on omamoodi reisipäevik, kus iga pala on justkui üks sissekanne või emotsioon. Ühtlasi hakkasin sellel perioodil ka esimest korda elektroonilisemasse muusikasse süvitsi minema ning kindlasti jätsid lauludele jälje Nicolas Jaar, erinevad prantsuse electro artistid, aga ka Sander Mölder ja temaga TIKS071 plaadi juures töötamine.”
Kuula Jonas.f.k lühialbum “buda.01” Spotifys.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
