Foto: Krõõt Tarkmeel

Metsikutest ja figuratiivsetest ehetest Marita Lumiga

Marita Lumi

Kes kodumaise ehtekunstimaastikuga rohkem tuttavad, neile ei tohiks Marita Lumi nimi võõras olla. Samamoodi tema ehtemärk Luminée. Mõned kuud tagasi pälvis Marita Noore Ehte Fondi peastipendiumi ning see andis põhjuse ehtekunstnikuga natuke pikemalt vestelda nii tema ehetest kui ka ambitsioonidest. 

Marita, sina pälvisid tänavu sügisel Noore Ehte Fondi peastipendiumi. Mida see ühele noorele kunstnikule tähendab?

See on suur tunnustus, suur au! See tähendab, et tuleb hoida selg sirgu, nägu naerul! Olen ülimalt tänulik, sest see auhind tõi mulle nii palju positiivset tähelepanu ja ka palju tööd juurde. Ma ei tee ju ehtekunsti ainult enda jaoks, kuigi muidugi peavad loodavad teosed eelkõige mulle meeldima, aga ma eeldan, et mu hingestatud taiesed avaldavad mingit mõju, jutustavad oma loo, kaitsevad või õpetavad teisi. Kokkuvõttes on kogu see tähelepanu, kriitika ja järelmõju olnud ülimalt nauditav – kasvatades usku enesesse, inspireerides ja kindlasti jõudu juurde andes. Teisalt aga muutis see suur tunnustus mind ehk natuke enesekriitilisemaks, kuna nüüd on kõikide teravad pilgud minule suunatud ja ootused kindlasti kõrgemad.

Ehtekunstnik Kadri Mälk on öelnud, et sinu ehted on metsikud ja figuratiivsed. Kust see tulnud on?

Võib-olla sellest, et ma kujutan erinevaid narratiive ja tegelasi, nii karvaseid kui ka sulelisi. See sai alguse mitmest metsikust omakogemusest. Kord, kui merikotkas mu ninast vaid vähem kui meetri kaugusel haigrut taga ajas. Kui linnukesed juustesse pesa tahtsid teha. Kui ilves koduhoovis luusimas käis. Kui kits üle vasaku õla hüppas. Need on olnud maagilised elamused. Nagu uuestisünnid. 

Olen alati olnud suur valmide, muinasjuttude ja õpetlike loomalugude austaja. Usun, et kui kasutaksin vaid inimeste tegelaskujusid, siis läheksin justkui lukku, kuna ühel inimesel on omad kindlad omadused. Looma-allegooriad aga võimaldavad ehk emotsionaalsemalt ja värvikamalt jutustusi edasi anda.

Mida tähendab täna Eestis ehtekunstnik olla? Millised on selle teekonnavaliku head ja vead?

Ehk on ehtekunsti ääretuks luksuseks universumi kõige tugevamad ja aeglasemad, kuid püsivad mineraalid ja keemilised säravad elemendid. Juba 40 000 aastat tagasi tikiti religioosseid sõnumeid ja mõistatusi amulettidesse nii, nagu ka praegusel ajal tõstab ehtimine enesekindlust ja teadlikkust, mis laiemas plaanis muudab inimese universumi ees ilusamaks ja uhkemaks. Ehtekunsti on peidetud füüsika, keemia, matemaatika, müstika, muinasjutud, psühholoogia – see kajastab maailma vaimset ja füüsilist variatiivsust. 

Nii nagu ühiskonnas laiemalt, on muidugi ka Eesti letid täis made in China odavat toodangut, mis pole kvaliteetne, ning niisamuti on järsku igaüks ehtekunstnik, mis iseäranis pole küll halb, kuid sellest tulenevalt on näha ka pilaehete müügihulga kasvu, mida nimetatakse Eesti disainiks. Minu juurde on korduvalt tuldud jutuga, et palun paranda ära, aga sellise kehva materjali parandamine on kulukam, kui Aasiast uue tellimine. 

Annan ise ka ehtekursuseid sellel eesmärgil, et inimesed saaksid aru, kuhu kaob aeg ja kust tekib tolm. Et kursuse läbinud oskaksid elus edaspidi paremini oma ehtevalikuid jälgida ja mõtestada.

Kui ambitsioonikas ehtekunstnik sa oled? Kui kaugele ja kõrgele sa oma loominguga jõuda plaanid?

Kõrgele, kaugele, järjekindlalt ja töiselt. Tahaksin teha pigem vähem, kuid keerulisemaid ja suurema töömahuga tellimusehteid, vormikaid kontseptsiooniga super blinger ehteid, mis oleksid kaetud sadade tuhandete kividega, mis oleksid unikaalse disainiga; et täpsuse ja kvaliteediga kasvaksid sama tuntuks kui Chopard.

Kuidas sa tahad, et sinu looming inimestele meelde jääks?

Et ehted oma materjalivaliku ja mineraalidega sobiksid kandjale valatult, mitte vaid pidupäevaks, vaid ka argipäevaks, sest iga päev on pidupäev. Tahame ju iga päev ilusad välja näha. Et minu loodud ehted sahtlisse ei jääks ning neid saaks pärandada – annan neile oma eluaegse garantii. 

Keda sa ise kodumaistest ehtekunstnikest ja disaineritest kõige enam austad? 

Austan kõiki oma kolleege, igaühel on oma käekiri ja lähenemine. Kindlasti on minu õppejõud olnud kõige suuremateks mõjutajateks. Mul oli au osaleda Kadri Mälki, Tanel Veenre, Rein Metsa, Kärt Summataveti, Rolf Pacheli, Ellen Tamme ja teiste ehteloengutes. Samuti asub täna minu jagatud stuudio vanalinnas Hobusepea 2 iidses ehtetehases, kus ka praegu tegutseb üle 70 ehtekunstniku, vanimad neist töötanud lausa 60 aastat. Kõik on väga kihvtid natuurid ja karakterid, kolleegid, kuid eelkõige sõbrad!

Aga kelle ehteid kõige enam kannad?

Kannan kõige rohkem oma ehteid, tahan neid peale loomist testida ja tunnetada. Samas on mul ka väike teiste ehtekunstnike, sõprade, kolleegide loomingu varasalv, mida pidupäevadel kannan. Ja üks reliikvia, vanaema pärandatud 1750. aastal loodud emailitud filigraan-käevõru. 

Marita Lumi loominguga saab lähemalt tutvuda aadressil www.luminee.ee. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid