Foto: Lilli Jahilo kevad/suvi 2022 | Virge Viertek
Lilli, alustame sinust endast – kuidas on 12 aasta jooksul muutunud sinu tööprotsess ja nägemus disainist?
Tööprotsess on laias laastus jäänud samaks. Küll aga keskendusime alustades rohkem individuaaldisainile, nüüd on fookus pigem väikeseeriatel. Eraklientidele disainides sai väga hea pildi ette sellest, mida naised (ja tegelikult ka mehed, sest tegime palju aastaid ka meeste rätsepatööd) ühelt tootelt ootavad. See aeg oli tõeline disaini meistriklassi periood, mille know-how aitas väga palju kaasa kollektsioonide loomisel. Usun, et disainerkäekirjas on omane joon säilinud, ent kindlasti on see muutunud minimalistlikumaks, rafineeritumaks. Mulle meeldib hästi läbimõeldud ja funktsionaalne disain. Katsun alati usaldada oma sisetunnet ja nägemust, mis puudutab nii disaini- kui ärialaseid otsuseid. Ja see on kindlasti aastatega rohkem lihvi saanud.
View this post on Instagram
Rohepöörde valguses räägitakse ühelt poolt aina enam vajadusest jätkusuutlike rõivabrändide ja tarbimise vähendamise järgi, teisalt ei paista raugevat (ultra)kiirmoebrändide tootlikkus ega tarbimise populariseerimine sotsiaalmeedias. Mis sa sellest arvad ja kuidas näed, et probleemi nimega „kiirmood“ lahendada saaks?
Tegu on keerulise ja väga mitmetahulise probleemiga. Tarbijana on oluline aru saada, et mingit toodet ostes sa justkui hääletad selle brändi poolt, jõustades seda oma rahaga. Seega saab tarbija päris palju mõjutada, milliste brändide ja maailmavaate poolt ta on. See on üsa võimas vahend.
Samuti on kuulda, et Euroopa Liit soovib juba lähitulevikus kiirmoodi tugevalt piirama – kui mitte keelustama –, hakata. Samamoodi, nagu oleme loobunud ühekordsetest plastnõudest ja siseruumides suitsetamisest, peame tulevikus ilmselt loobuma ka rämpsmoest. Pean seda mõistlikuks, sest muudmoodi paistab muutuse läbi viimine suhteliselt keeruline. Planeet lihtsalt upub omaenda prügi kätte.
Ometi tunneb tavatarbija sageli, et suures plaanis on nende valikutel niivõrd väike mõju, et motivatsiooni jätkusuutlikumate valikute langetamiseks on keeruline leida. Mis sa arvad, kuidas saaks tarbija end tunda kui osa lahendusest ja mitte osana probleemist?
Teadlik tarbimine ja elustiil peaks olema osa komberuumist – iseenesestmõistetav hea tava, samamoodi nagu me ütleme ruumi sisenemisel tere või sulgeme enda järel ukse. Eks see on osa ühiskonna arengust. Ja mulle tegelikult tundub, et eestlaste talupojamõistus annab siinkohal päris hea eelise. Meile pole asjad kergelt kätte tulnud ja generatsioonidega on edasi antud nende väärtustamise oskust. Meie emad mäletavad veel Tallinna Moemaja, ateljeede kõrgaega ja iseõmblemist. Asjade kiire tarbimine ja kõrvaleheitmine ei ole meil üldiselt veres.
Kui aga rääkida motivatsiooni tõstmisest, siis leian, et disainerid ja ettevõtjad peaksid looma eeldused ja soodustama kestlikku eluviisi heade lahendustega. Näiteks kui jäätmete liigiti sorteerimise kastid on igal pool käeulatuses, saab igaüks probleemile ilma suurema pingutuseta kaasa aidata. Vajame moevaldkonda sarnaseid lihtsaid lahendusi.
Aeglane ja julmusevaba mood, ringlahendused, tarneahela ja tootmise läbipaistvus, süsiniku jalajälje jälgimine, õiglane kohtlemine… Need on vaid mõned punktid, millele jätkusuutlik mood peab täna olema suuteline vastama. Kas sul on soovitusi, kuidas nii disaineri kui tarbijana selle kõige vahel edukalt laveerida ja säästvaid otsuseid ning valikuid langetada?
Kõige säästlikum oleks üldse mitte midagi toota ega tarbida. Kui aga teisiti ei saa, siis võiks teha seda võimalikult mõistlikult, see tähendab osta seda, mida vaja või mis tõepoolest hinge kosutab ning toota võimalikult kvaliteetselt ja väärtust loovalt.
Põhiline probleem on ju ületarbimises ja -tootmises. Kui vanasti saadi endale uus kleit jaanipäevaks ja teine jõuludeks, siis tänapäeval ei ole riietel tingimata enam sellist väärtust. Millest on ju tuline kahju. Seega, väärtustagem seda, mis meil on, hoidkem oma riideid nagu parimaid sõpru ning kaalugem oma ostud põhjalikult läbi. Ning kui miski endal enam kasutamist ei leia, otsigem sellele uus kandja, et juba toodetud ressurss saaks maksimaalselt realiseeritud.
Oleme puudutanud mitmeid murekohti, kuid minnes edasi positiivsemal noodil – milliseid juba astutud edusamme tooksid välja nii enda töös kui maailma mastaabis?
Naljaga pooleks võib öelda, et me lubame oma klientidel osta ainult tooteid, mida neil tõepoolest vaja on ja mida nad kanda lubavad!
Utsitame alati oma kleidiomanikke meie poole pöörduma, kui vaja korralist hooldust teha, kas voodreid-lukke vahetada või muidu pressida. Teinekord on aga soov lasta kleit näiteks suuremaks-avaramaks teha, mida aga iga mudel ei võimalda. Nii tekkis meil palju aastaid tagasi idee pakkuda võimalust need kleidid tuua moemajja müügile, et mõni järgmine kandja juba loodud heast disainist ja rätsepatööst rõõmu saaks tunda. Esimesel Covidi-aastal tekkis meil lõpuks ajaline ressurss see plaan ellu viia ja nii sündiski Lilli Jahilo Uus Ring ehk #LilliJahiloPreLoved. See idee sai ääretult sooja vastuvõtu osaliseks ning algselt aastaks planeeritud pilootprojekt on täies jõus veel kaks aastat hiljemgi.
Samuti on mul hea meel näha, et Z-generatsiooni seas on taaskasutus üha rohkem moodi läinud, mis jõuab nendeni juba ka äppide vahendusel. Hea näide on ka sel sügisel toimunud USA luksuskaupade veebikaubamaja Moda Operandi uue ringi käekottide trunk show, ehk näide sellest, kuidas ka high end segmendis on pre-loved kontseptsioon au sees.
Mainisid algatust „Lilli Jahilo Uus Ring“, mida moehuvilised saavad näha kolmapäeval toimuval D_O_Mil. Räägi sellest pisut lähemalt.
Uue Ringi valikus on Lilli Jahilo brändi kleidid, mis on varem juba omaniku leidnud ent mis on erinevatel põhjustel neil kappi seisma jäänud. Seda võib olla tingitud elustiilist, kehakaalust, emotsionaalsest väsimisest või pole mõni kleit lihtsalt kandjale nn omaks saanud. Ja et pikendada selliste toodete tarbimisiga, saab nad tuua moemajja müügile, kus nad leiavad tee järgmise kandja südamesse ja garderoobi. Teeme kõikidele Uue Ringi kleitidele põhjaliku kvaliteedikontrolli ning vajadusel vahetame voodrid-lukud. Tegu on sisuliselt uueväärsete toodetega.
Juba brändi loomise alguspäevadest olen võtnud nõuks luua vaid ülimalt kvaliteetseid ja ajale vastupidavaid tooteid. See ongi vundament, mis on teinud Uue Ringi sünni üldse võimalikuks. Teeb südame alt soojaks, kui hästi on see algatus vastu võetud – nii nende poolt, kes oma asjad müügile on toonud kui ka ostjate poolt. Sest tegu on ju tõelise aarete laekaga, kust võib leida maailma moelavadel käinud arhiivipärleid või hoopiski palavalt armastatud kleidiklassikat.
Kestlikule rõivadisainile pühendatud moeetendus “D_O_M – Disain On Moes” toimub XVII Disainiöö raames 21. septembril, Balti Manufaktuuris, algusega kell 18.00. Sündmusel astuvad üles Lilli Jahilo algatusega „Lilli Jahilo Uus Ring“, kunstnike kollektiiv SORCERER, Mare Kelpman brändiga Kelpman Textile ja valgustidisainer Tõnis Vellama SEOS Valgustusest. Piletiinfo ja lisainformatsiooni leiad SIIT.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
