Foto: Sadu-Triste Juurikas
“Can’t Stop Dancing” on eelkõige lugu emotsioonidest: “Tants võib olla mitte ainult rõõmu, vaid nii paljude erinevate emotsioonide väljendus. Selles loos kulmineeruvad pinnapealne suhtumine, valestimõistmine ja selleläbi kellegi ellu sisse ja välja pendeldamine koore all pakitsevaks tantsupööriseks. Natuke tahtsin selle looga au anda ka oma kunagistele öistele tantsupöörasustele, mis on nüüd seljataha jäänud, aga mis olid siis nii vajalikud kogunenud pingete ja ebakindluste väljaelamiseks. Muusika kätte on turvaline oma keha anda,” kirjeldas Liisi Koikson.
Lugu valmis koostöös produtsent Sander Mölderiga, kellega on Liisi varasemalt ka projektipõhiselt koostööd teinud. “Teadsin ka, et ta on hetkel väga nõutud, aga õnneks talle algne demo meeldis ja mul on heameel, et saame koos ühe linnukese lendu lasta,” lisas Liisi.
Kuula Liisi Koiksoni lugu “Can’t Stop Dancing” Spotifys: http://bit.ly/LKDancing.
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
