Muusikamaailmast kunsti liikunud Tommy Cashi ja Ameerika moedisainerit Rick Owensit seob huvi visuaalkultuuris ringlevat veidrate, marginaalsete või piire ületavate teemade vastu. Mõlema autori loomingut iseloomustab julge ümberkäimine inimkehaga, teadlik fetišikultuuriga mängimine ja mittebinaarne soorepresentatsioon. Tommy Cashi nägemus väljendub jõulises ja ootamatus, mitmevärviliselt teostatud pildikeeles. Sarnaste teemadega töötav Rick Owens on tuntud oma valdavalt monokroomse ja minimalistliku käekirja järgi, mis avaldub lisaks rõivastele ka mööblidisainis ja aksessuaarides. Näitus on lavastatud tervikinstallatsioonina, milles Tommy Cashi ja Rick Owensi soolopraktikad põimuvad ühiselt loodud ja mõlemat kunstnikku siduvates teostes.
Meenutuseks, et Tommy Cash on Tallinnast pärit laia rahvusvahelise haardega räppar, kelle jõuline visuaalne keel on muutunud märgiliseks. Tuntud kui artist, kes vahetab sageli oma persona’t, liigub Tommy Cash eri registrite vahel ja taasloob pidevalt nii ennast kui ka teda iseloomustavat esteetikat. Näitus Kumu kunstimuuseumis on Tommy Cashi manifestatsioon visuaalkunstnikuna, tema varasematest muusikavideotest ja lavavisuaalidest tuntud pildikeel on siin realiseerunud uutes vormides – installatsioonis, skulptuuris, maalis.
Rick Owens on aga omakorda Californiast pärit moedisainer, kelle minimalistlikku ning enamjaolt mustvalget loomingut iseloomustab väljapeetud tasakaal funktsionaalse disaini ja puhta vormi vahel. Rick Owensi huvi visuaalkultuuri eri tahkude vastu avaldub selgelt efektsetes moeetendustes. Näitusel on eksponeeritud läbilõige Rick Owensi moeloomingust: lisaks rõivastele ja videotele näeb ka disainmööblit ning installatsioone.
Näitus „Tommy Cash ja Rick Owens. Süütud ja neetud“ on Kumu kunstimuuseumis avatud 3. maist 15. septembrini.
Uuri lisa: kumu.ekm.ee.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.