Tänasest on Fotografiskas avatud sügishooaja teine näitus “Kakssada aastaaega”, mis on põhjalik ülevaade fotograaf Arno Rafael Minkkineni tööst viimase viie aastakümne vältel 30 eri riigis. Soome-Ameerika päritolu kunstniku tööd, milles ta kasutab alati ka oma keha, väljendavad looduse ja inimese omavahelist suhet.

Näitus ise ei anna otseselt kronoloogilist tutvustust fotograafi loomingust, samuti pole tegemist retrospektiivnäitusega. Selle asemel keskendub üle 50 aasta isepäiselt tegutsenud kunstnik oma töödes eksistentsiaalse inimseisundi kujutamisele. Näituse kuraator Ellen K. Willase sõnul teebki fotograafi eriliseks see, et alates Minkkineni varajastest teostest 1970. aastate alguses kuni tänapäevani on tema kunstiline käekiri püsinud ajatu ja esteetiline. “Ma ei tea kunstiajaloos kedagi teist, kelle nägemus, järjekindlus ja vilumus üle viiekümne aasta sedavõrd vankumatuna oleks püsinud. Kuigi tema fotosid võib kontseptuaalselt seostada kunstnikega nagu Bruce Nauman, Lucas Samaras ja Cindy Sherman, on Minkkinen siiski Minkkinenina nii ainulaadne, et ei mahu teiste raamidesse,” tutvustab Willas.

Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents leiab, et fotokunstniku looming sobib näituste sügistalvisesse hooaega just oma põhjamaisuse tõttu, kuna pildiline meeleolu on meie kohalikule vaatajale tuttav. “Arno Rafael Minkkinen on elav klassik, kes oma puhtas ja mustvalges esteetikas toob publikuni kaunid ja karged vaated nii Soomest kui ka kaugematest paikadest. Tema tööd on kui poeesia, mis jutustavad sügavatest tunnetest, mis meid loodusesse tõmbavad,” kirjeldab Loorents.

Ta lisab, et Fotografiska Tallinn soovib kindlasti jätkata Soome kunstnike tutvustamisega. “Pentti Sammallahti kõrval on Minkkinen juba teine meie naabermaa tipptegija, keda saame oma maja galeriiseintel uhkusega näidata. Ta on inspiratsiooniks ja eeskujuks paljudele”.

Arno Rafael Minkkinen sündis 1945. aastal Soomes Helsingis, kuid emigreerus kuus aastat hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Pärast kolledži lõpetamist 1970. aastal hakkas ta autoportreesid pildistama, samal ajal töötas ta Madison Avenuel reklaamikirjutajana. Praegu on Minkkinen Massachusettsis asuva Lowelli kunstiülikooli emeriitprofessor ja Helsingis Aalto kunsti-, disaini- ja arhitektuuriülikoolis dotsent. Ta on aastakümneid tegutsenud rahvusvahelise kuraatori, lektori ja esseistina ning korraldanud töötubasid maailma erinevais paigus. Minkkineni teoseid on avaldatud ja eksponeeritud mitmel pool maailmas, sh enam kui 75 silmapaistvas muuseumis ja kogus nagu Pompidou keskus, New Yorgi kaasaegse kunsti muuseum (MoMA), Tokyo Metropolitan Museum of Photography, Kiasma kaasaegse kunsti muuseum Helsingis ja Moderna Museet Stockholmis.

Näitust “Kakssada aastaaega” näeb Tallinna Fotografiskas 24. septembrist kuni 30. jaanuarini.

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.

Kai kunstikeskuse sügishooaja avab Mėta Valiušaitytė (FR/LT) kureeritud näitus “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”, mis on avatud 11. oktoobrist 2025 kuni 22. veebruarini 2026.

Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja. 

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Uuri näituse kohta lisa kai.center.