Fotografiskas saab homsest, 3. septembrist külastada uut Nick Brandti näitust “See tühi maailm. Meile jääb vaid tolm.” Kunstniku tööd illustreerivad Aafrika eheda looduse eskaleeruvat hävinemist inimeste käe läbi, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda.

Nick Brandti väljapanek koosneb fotoseeriatest “See tühi maailm” ja “Meile jääb vaid tolm” ning esindatud on ka mõned varasemad tööd. Kunstnik käsitleb oma töödes inimese hävitustööd Ida-Aafrika looduse kallal ning näitab maailma, mille on üle võtnud amokki jooksev arendamine. Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud Brandt loodab oma tööga tõsta teadlikkust käimasolevast hävingust. Seda tehes saavad vaatajad ise otsustada, kas neil on energiat tegutsemiseks, et me saaksime siiski ära hoida inimkonna tegevuse halvimaid tagajärgi.

“Ma arvan, et paljud tunnetavad seda tohutut ülekohut või siis on nad selle suhtes tundetuks muutunud,” kirjeldab Nick Brandt üldist suhtumist looduse hävingusse. “Me kõik saame olla osa paremast, inimlikumast, kaastundlikumast ja jätkusuutlikumast valikust sellel planeedil, mõni väiksel ja teine suurel määral, aga meist igaühe tegevus loeb. Jõuame veel päästa kriitilise tähtsusega ökosüsteeme ja arvutult elusid,” sõnab Brandt, vaadates siiski lootusrikkalt tulevikku.

„Meil on väga hea meel näidata Tallinna Fotografiskas Nick Brandti loomingut ja olla esimene, kes antud näitust rahvusvahelises Fotografiska võrgustikus näidata saab. Tegemist on massiivse näitusega, mis muudab teema vastuvõtmise ja hinge pugemise veelgi võimsamaks,” kirjeldab näitust Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents. “Oma töödes muudab ta sünguse ja meeleheitlikkuse teravaks ja valusaks iluks. Loomulikult pole oluline ainult pilt vaataja ees, vaid ka lugu selle taga nagu kõigi Fotografiskasse jõudvate tööde puhul. Loodusest hoolimine, vastutustundlikkus, jätkusuutlikkus ja teadlikuma maailmapildi loomine – need märksõnad seovad Nick Brandti ja Fotografiskat.”

Olgu lisatud, et 2010. aastal asutas Brandt mittetulundusühingu Big Life Foundation. Praegu on MTÜ kaitse all ligi 650 tuhat hektarit ökosüsteeme ja metsikuid alasid Ida-Aafrikas ning see annab tööd ligi 500 kohalikule, sealhulgas üle 300 loodusvahile.

Näitus “See tühi maailm. Meile jääb vaid tolm” on avatud Fotografiska Tallinnas 3. septembrist kuni 20. veebruarini.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.