Fotografiska Tallinn taasavab 3. mail oma uksed Rootsi fotokunstniku Helene Schmitzi näitusega „Mõeldes nagu mägi”, mis toob erakordsete suuremõõtmeliste fotode kaudu vaatajate ette kunstniku mõtisklused muutuva maailma kohta.

Helene Schmitz on Rootsi üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid fotograafe. Ta vaatleb loodust poeetiliselt ning jagab vaatajatega oma mõtisklusi muutuva maailma kohta. Näitusel „Mõeldes nagu mägi” leidub nii huumorit kui poeesiat ning sageli läheneb kunstnik ka keelele mänguliselt, näidates publikule, kuivõrd jõhkralt käitub inimene loodusega. Fotograafi looming liigutab vaatajaid nii oma ilu kui halvaendelisusega.

Näitusel avanevad vaatajatele fotograafi teoses ühtaegu nii suured panoraamvaated kui ka pisidetailid: tohutu kaevanduse karjääri, Islandi kuumaveeallikatest välja jooksvad torujuhtmed, looduslikuks kümbluseks mõeldud kuumaveeallikate kõrval asuvad tööstuslikud mudaväljad või Rootsis levinud lageraie ja puuistutustavad, mis põhjustavad sagedasi metsapõlenguid. “Minu jaoks on põnev jälgida, mis juhtub, kui midagi läheb valesti,” selgitab Schmitz. “Inimesed peavad end kõrgilt maailma valitsejateks, aga mina usun, et meil on aeg tavaks saanud rüüstamisest ja ekspluateerimisest välja kasvada ning luua jätkusuutlikke süsteeme, mis võimaldaksid meil Maad hävitamata siiski loodusvarasid kasutada. Selleks on aga vaja teha valdkondadeülest koostööd ja leida jätkusuutliku heaolu loomiseks uusi lahendusi.”

Näituse pealkiri „Mõeldes nagu mägi” on viide Yale’i metsateadlase ja ökoloogia isale, ameeriklasele Aldo Leopoldile, kes on avaldanud keskkonnaliikumisele suurt mõju. Ta kaitses kirglikult loodusliku mitmekesisuse säilitamise olulisust ning kirjutas väga menuka raamatu “A Sand County Almanac” (1949), kus ta kasutas esmakordselt väljendit “mõeldes nagu mägi”. Fraas tähistab holistilist vaadet inimese, looma ja looduse vahelisele suhtele. Tegu on arusaamaga, et ökoloogia seisukohast on kõik asjad omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Industrialismi ja materialismi ajastul ei ole selline mõtteviis iseenesest mõistetav, kuid võib aidata meil liikuda paremuse poole.

Helene Schmitzi näitust „Mõeldes nagu mägi” saavad 3. mail külastada Fotografiska Sõbrakaardi omanikud, alates 4. maist ollakse avatud kõigile huvilistele. Praeguste plaanide kohaselt jääb näitus avatuks sügiseni.

Sel kevadsuvel näeb Londoni kesklinnas asuvas Pontone galeriis Eesti kunstnike Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja loomingut. Näitus “Lost Summer Skies” on avatud 3. maist 6. juulini.

Pontone galerii juhataja ja näituse kuraator Sandra Veinla sõnab: “Mul on väga hea meel, et pärast aastaid Londoni kunstimaailmas töötamist, on mul viimaks võimalus koostööd teha Eesti kunstnikega ja panustada Eesti kultuuri tutvustamisesse väljaspool Eestit. Tõnis Saadoja ja Kristi Kongi on mõlemad erakordsed kunstnikud, kelle loomingut on meil suur rõõm esmakordselt ühisel näitusel esitleda ja Ühendkuningriigi publikule tutvustada. Mõlema kunstniku looming haakub hästi nii galerii ajaloo kui tulevikuplaanidega.”

Pontone galeriil on juba 90ndatest aastatest alates olnud tugev side realistliku ja fotorealistliku keelega maalikunstiga. “Sellesse traditsiooni sobitub suurepäraselt Tõnis Saadoja, kelle tehnilised vormiotsingud ja süstemaatiline lähenemine arendavad seda stiili edasi äärmiselt põnevas suunas,” räägib Veinla. “Oleme juba mõnda aega otsinud ka tugevat abstraktset maalikunstnikku, kellega koostööd teha ning Kristi Kongi looming on täpselt see, mida lootsime oma programmi lisada. Oleme väga suures elevuses sellest, et Kristi loob näituse jaoks meie Fitzrovia galeriisse ka ruumiinstallatsiooni, väljudes maalides lõuendilt seintele ning kaasates tervet galeriiruumi.”

Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja on maalikunstnikud ning kolleegid Eesti Kunstiakadeemias, kuid oma tööstiililt teineteisest üsna erinevad. Kuigi nende ateljeed asuvad kõrvuti, siis ühist näitust ei ole neil veel olnud. Maikuus toimuva näituse jaoks Pontone galeriis on nad maalinud töid, mille põhiteemaks on põhjamaade ning Eesti kultuuris sümboolselt oluline taevas.

Kristi Kongi maalib ja loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Tema loomingu keskmes on värvid, valgus ja ruum. Tema tööd, mis on tihti rekonstruktsioonid kindlatest paikadest, töötavad tugevalt emotsionaalse mälu mehhanismil, pakkudes võimalust taaskogeda möödunud situatsioonide värvi ja valgust. Töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit.

“Minu maalide lähtepunktideks on taevad ja kohad. Taevas, mis justkui on meie kohal ja igal pool justkui sama, kuid tegelikult on seal suur erinevus, kas taevas asub Põhjamaades või siis asub see taevas hoopis troopilises Mehhikos,” räägib Kongi. “Värvid on neis taevais täiesti erinevad. Londonis näitusel saavad need taevad kuidagi ilusti kokku. Ja asuvad nad korraks justkui maailma keskpunktis – Londonis.”

Kongi lisab, et kuigi tema ja Tõnise visuaalsed keeled on täiesti erinevad, siis talle tundub, et maalidel on kokkupuutepunkte päris palju, olgu selleks siis mõte kohast, ajast või taevast. “Mingid maailmad saavad maalidel justkui kokku. Ja see on minu jaoks paeluv,” sõnab ta. “Seda näitust ettevalmistades tundus kõik kuidagi loogiline, et just meie maalid omavahel ühes ruumis kokku saavad ja omavahel kõnelevad.“

Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Näitusele “Lost Summer Skies” jõuavad maalid kahest seeriast, mis teineteist toetavad – arhitektuurilise elemendiga monokroomsed maalid ning suvetaeva motiiviga tööd.

“Mind huvitab lakooniline maalikäsitlus, tinglik värvus ning ruumi ja tasapinna suhe, nähtava ja nähtamatu tasakaal, mis madala kontrastiga maalis väljendub uduses, sordiini all kumavas motiivis. Portreteeritud hooned ei ole samast ajast, samast kohast ega samas stiilis, aga vaateid neile hoonetele ühendab sarnane metafüüsilise ruumi kvaliteet, geomeetriline struktuur, tühja mittefunktsionaalse ruumi meeleolu,” räägib Saadoja. “Uutes maalides, mis Londoni näitust silmas pidades on loodud, on tähelepanu all maalitehnilised variatsioonid sarnase motiivi raames. Motiivi osas on kõik kuus maali videvikus suvetaevast. Maastikumotiivile olen maalis lähenenud viimase aasta pooleteise jooksul ning etüüdid taevastest ja pilvedest on selle osa. Ma olen kahe suve jooksul pildistanud Eesti suvetaevast, mis on siinse looduse kontekstis omaette ruum, mis talvisel pimedal ajal enamasti suletuks jääb. Pilvede maalimine on serva pidi kui abstraktse maali komponeerimine, värvid, struktuur ja ruumilisus on kohati sama tinglikud. Teisalt hoiavad realistlikud aistingud sidet mälupiltidega põhjamaa suvest.”

Eesti Tervisemuuseumis on end sisse seadnud intrigeeriv mininäitus “Keha ja kudumi kahekõne”, mis on moekunstniku Liisa Kanemägi käsitlus higistamisega tekkiva mateeria osalusest meie rõivastusega. 

Liisa Kanemägi on kudumikunstnik, -disainer, kelle loomingus on kesksel kohal mäng materjali isetekkelisusega. Ideed realiseeruvad vormiks nii objekti tegemise kui oma isikliku elu käigus, näiteks sümbioosis kehaga. Tema loomingut sütitavad ideed meiega koos edasi elavatest asjadest.

Oma mininäitusega küsib autor, millist rolli mängivad materiaalsed esemed meie väärtusruumis, ja kuidas neid koos meiega eluteel hoida nii, et nende kasutusiga tegelikult pikendada. Selleks kasutab kunstnik veeslahustuvaid materjale, keha loomulikku niiskust ehk higi – higiga lahustuv materjal toob esile keha olulisuse ning samas tekitab võimalusi moeloomingus uudsete mustrite kujundamiseks. Higistamine saab osaks loomulikust protsessist, mis paneb rõivad elama ja omasoodu edasi arenema. See mõneti spekulatiivne ja rõivast ümbermõtestav moelooming ärgitab mõtlema mõistete “valmis”, “katki”, “räpane” ja “ideaalne” üle.

“Higi on inimese keha materjali ilming. Tihti iseloomustab meie arusaamu iseendast keha ja vaimu dualism, mis tõstab puhta vaimu mustast kehast kõrgemale. Inimese kehalised tegevused peaksid jääma justkui saladuseks,” sõnab Kanemägi, lisades uudishimu tekitavaid küsimusi: “Kuid kas keha olen “mina”, või on keha “minu oma”? Kui mustus on aine, mis justkui on vales kohas, siis millal muutub higi mustaks? Sest higi iseenesest on ju normaalne keha osa ja seeläbi justkui ei saaks olla vales kohas. Mis siis, kui higi hoopiski saaks osaleda disainiprotsessis?”

“Keha ja kudumi kahekõne” on Liisa Kanemägi esimene isikunäitus Tallinnas. Eksperimentaalse rõivaloomingu väljapanekuga saab tutvuda kuni 31. augustini.