Fotografiska Tallinn taasavab 3. mail oma uksed Rootsi fotokunstniku Helene Schmitzi näitusega „Mõeldes nagu mägi”, mis toob erakordsete suuremõõtmeliste fotode kaudu vaatajate ette kunstniku mõtisklused muutuva maailma kohta.

Helene Schmitz on Rootsi üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid fotograafe. Ta vaatleb loodust poeetiliselt ning jagab vaatajatega oma mõtisklusi muutuva maailma kohta. Näitusel „Mõeldes nagu mägi” leidub nii huumorit kui poeesiat ning sageli läheneb kunstnik ka keelele mänguliselt, näidates publikule, kuivõrd jõhkralt käitub inimene loodusega. Fotograafi looming liigutab vaatajaid nii oma ilu kui halvaendelisusega.

Näitusel avanevad vaatajatele fotograafi teoses ühtaegu nii suured panoraamvaated kui ka pisidetailid: tohutu kaevanduse karjääri, Islandi kuumaveeallikatest välja jooksvad torujuhtmed, looduslikuks kümbluseks mõeldud kuumaveeallikate kõrval asuvad tööstuslikud mudaväljad või Rootsis levinud lageraie ja puuistutustavad, mis põhjustavad sagedasi metsapõlenguid. “Minu jaoks on põnev jälgida, mis juhtub, kui midagi läheb valesti,” selgitab Schmitz. “Inimesed peavad end kõrgilt maailma valitsejateks, aga mina usun, et meil on aeg tavaks saanud rüüstamisest ja ekspluateerimisest välja kasvada ning luua jätkusuutlikke süsteeme, mis võimaldaksid meil Maad hävitamata siiski loodusvarasid kasutada. Selleks on aga vaja teha valdkondadeülest koostööd ja leida jätkusuutliku heaolu loomiseks uusi lahendusi.”

Näituse pealkiri „Mõeldes nagu mägi” on viide Yale’i metsateadlase ja ökoloogia isale, ameeriklasele Aldo Leopoldile, kes on avaldanud keskkonnaliikumisele suurt mõju. Ta kaitses kirglikult loodusliku mitmekesisuse säilitamise olulisust ning kirjutas väga menuka raamatu “A Sand County Almanac” (1949), kus ta kasutas esmakordselt väljendit “mõeldes nagu mägi”. Fraas tähistab holistilist vaadet inimese, looma ja looduse vahelisele suhtele. Tegu on arusaamaga, et ökoloogia seisukohast on kõik asjad omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Industrialismi ja materialismi ajastul ei ole selline mõtteviis iseenesest mõistetav, kuid võib aidata meil liikuda paremuse poole.

Helene Schmitzi näitust „Mõeldes nagu mägi” saavad 3. mail külastada Fotografiska Sõbrakaardi omanikud, alates 4. maist ollakse avatud kõigile huvilistele. Praeguste plaanide kohaselt jääb näitus avatuks sügiseni.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.