Foto: Kaadrid Schiaparelli haute couture moeetenduselt | WWD
Kõik moehuvilised pole ühest puust vestetud, paljud moemängude mängijad ei tea isegi, et nad neis osalised on. Kõrgmoe fännid – nii need, kes ostavad, kui need, kes ainult vaatavad – on aga hoopis omaette seltskond. Nad kannavad uhkusega moenarri tiitlit, neile meeldib grandioossus, teatraalsus, meeldib kõik, mis üle võlli, aga igaks juhuks üsna konservatiivses ja klassikaliselt kaunis kastmes. Seda haute couture’i fassaad ju pakubki. Ohtralt värve, põnevaid vorme ja materjale! Kõik on justkui võimalik ja samas mitte liiga ärev või ebaviisakas – kontrolli all ja ILUS!
Isegi kui gala-kleitide pikad slepid ja pitsi- ning tüllikuhjad sind meelitada ei suuda, on lihtne sulada mõeldes maailma tippkäsitööliste enneolematutele oskustele. Igasse komplekti on ju peidetud sadu kui mitte tuhandeid töötunde ja nõelapisteid. Suure vaevaga elus hoitud tehnikate hääbumine oleks kaotus meie kõigi kollektiivsele kultuuriloole. Samuti leiavad kõrgmoe maison’ide toodangus oma koha ka innovaatilised töövõtted ja materjalid. Kõlab ju ilusti? Tundub isegi liiga hea, et olla tõsi? Paraku ongi.
Selleks, et võlumaailm elus püsiks, oli sajandeid-kümnendeid tagasi ja on ka nüüd vaja raha…PALJU RAHA. Ja kunstnikke-disainereid, kes on lisaks muusade ees põlvitamisele valmis kummardama ka jõuka kliendi ees. Tõsi, kõrgmoe etendus pole pelgalt kleidimüügiüritus, mis end õhtu lõpuks tasa peab teenima. Show omab lisaks suurt meelelahutus- ja PR-väärtust olles brändi DNA suurimaks väljundiks ning turundustööriistaks kaubamärkidele, mille portfellis on tavaliselt lisaks kõrgmoekollektsioonidele ka prêt-à-porter, aksessuaarid, parfüümid, kosmeetika jmt. Rõivad ei jää loomulikult stangedele rippuma – röögatul luksusel on ka reaalne ostuklient, alustades kollektsionääridest, kes šedöövreid muuseumieksponaatidena säilitavad ja lõpetades kröösustega, kes kannavad sadu tuhandeid maksvaid rõivaid erakokkade valmistatud friikaid ja burksi süües.
Moodi pole enam ammu lihtne muretult armastada, me lihtsalt teame liiga palju selle telgitagustest. Moeäri on keeruline, paindumatu ja tohutult frustreeriv. Õnneks peab madalamat sorti hilbumajandus, mis meie rahakotile veidi ligipääsetavam on, juba mõnda aega klientide survel pingutusi tegema, et nii sotsiaalses plaanis kui keskkonnaalaselt jätkusuutlikum olla – kogu süsteem on muutuste tuules. Kõrgmood mängib aga teiste reeglite järgi. Haute couture on zeitgeist’i muljumiste eest mõnusasti mullikilesse isoleeritud ja püsib seega paigal kui konteinerlaev, mis Suessi kanali kinni parkis.
Praeguseks on isegi kõige rumalamalegi siilile selge, et kiirmoe põhilised murekohad on tootmise hävitav mõju keskkonnale, probleemsed materjalid ja inimväärse palga ning tingimuste mittetagamine miljonitele töötajatele. Kõrgmoe mõju keskkonnale ja kogukondadele on võrreldes kiirmoega minimaalne – valmistatakse ajas vastu pidavaid eksklusiivseid tooteid, oskustöölisi koheldakse paremini jne. Kõrgmoe moraaliprobleem pole seega mitte selles, mis toimub töökodades, või millisel määral mõjutab toodang keskkonda, vaid pigem selles, mis koguneb moemajade pangaarvetele. Sageli ei tulene kõrgmoodi šoppava eliidi ostujõud mitte teenetest inimkonna ees, vaid ekspluatatsioonist – olgu ekspluateeritav siis emake Maa või selle elanikkond. Kogu see tohutu ilu, mida näeme Pariisis lavalaudadel on võrdne tohutute koledustega, mille toel koguneb raha kaunite rõivaste ja muu luksuse soetamiseks. Ning isegi kui me ei saa rääkida sõna otseses mõttes mustast rahast, siis eetiliselt on see siiski suuremal või vähemal määral määrdunud. Paraku sobib ka plekiline papp siidi ja sameti eest tasumiseks suurepäraselt.
Loomulikult oleks naiivne mõelda, et kõne all on mingi uus ja erakordne nähtus. Enamus tõeliselt luksuslike toodete tarbijaid pole ka enne 2023. aastat puhta südametunnistusega inimõiguslased ja looduskaitsjad olnud. Kõige hinnalisemaid rõivaid, ehteid ja aksessuaare on alati kandnud need, kes on ise türannid või kuuluvad nende bossesse. Rõivas on olnud läbi aegade ka võimas PR-relv, mis on aidanud ainuvalitsejaid või rõhuvaid süsteeme võimul hoida. Mõtlen ja kirjutan teemast hetkel ilmselt seetõttu, et viimase aasta vältel toimunud ja käimasolevate maailmasündmuste kontekstis mõjus seekordne Pariisi glamuurinädal senisest veelgi priiskavamana ja elukaugemana.
Nagu juba mainisin, siis on haute couture’i moemajadel ellujäämiseks vaja enneolematutes kogustes raha ja truusid toetajaid. Pelgalt viimase 20 aasta jooksul on nad pidanud rohkem pivoteid väänama kui alustav start-up. Kui üks turg kukub alt ära, minnakse kosima uut ja nii üha uuesti ja uuesti. Aastaid õhus olnud hävimishirm pole paraku suuremat sorti inspireerija, vaid toimib vanglana. Just seetõttu ongi kõrgmoe etendused üha kammitsetumad. Looming peab olema turvaline ja etteaimatav ning arusaadav isegi neile, kelle maitsemeel ja stiilitaju pole kõrgelt koolitatud. Klient tahab ilu ja näpuotsatäie närvikõdi, mitte suuri tõdesid.
Ohtu tajudes langevad igavate ja keskpäraste teatrikostüümide loomise tasemele isegi tõelised fantaasia lipulaevad. Salamisi, või tegelikult üsna avalikult, peidetakse end kirjandus- ja kunstilaenude taha soovimata võtta seisukohta selle osas, mis maailmas tegelikult toimub, olgu see siis kliimakriis, poliitilised konfliktid või sõda. Seisukohavõtud on haute couture’is ohtlikud, sest need võivad viia vale tooniga meediatähelepanu ja isiklike solvumisteni, peatada vaid vähestest über-jõukatest sõltuva rahavoo ja lükata disainerile sule sappa.
Ühe koha peal tammuvatest moemajadest saab näiteid tuua ohtralt. Christian Dior, Fendi, Elie Saab jt küpsetasid ka seekord vana hea retsepti järgi saiakesi. Vaatajad matsutasin suud, plaksutasid ja meedia asus kirjutama mittemidagiütlevaid arvustusi. Žablooni järgi ülevaateid serveeriti ka kogu nädala suurima pettumuse kohta, sest sarnaselt rangetes piirides loovatele disaineritele, pole ka neist kirjutav ajakirjandus oma ütlemistes 100% vaba.
Kes siis võitis nädala libastuja tiitli? Kahjuks pean tõdema, et see moemaja kannab ajalooliselt ühe unikaalseima ja ekstsentrilisema moelooja, Elsa Schiaparelli, nime. Maison Schiaparelli suutis meele mõruks ajada absoluutse ignorantsusega ja seda suisa kolmel erineval viisil. Esiteks oli moemaja tiim suutnud catwalk’ile palgata vähemalt ühe idanaabrite diktaatorit ülistava supermodelli. Teiseks olid rõivad dekoreeritud väljasuremisohus loomade jahitrofeedega. Need polnud küll päris, ent omasid sellegipoolest liigikadu ülistavat sümbolväärtust. Kolmandaks istutas moemaja show esiritta Kardashianide klannist selle kõige igavama, forever kalapilguga Kylie Jenneri. Kahtlustan, et ma pole ainus, kellele tundub, et niivõrd tugeva avangardiseosega moemaja puhul on meh-kuvandiga staari rõivastamine suisa kummaline.
Loomulikult oli viimse sammuni kalkuleeritud ja ohtralt erineva kaliibriga staare kaasava PR-tsirkuse eesmärgiks pakkuda meelelahutust ja šopinguinspiratsiooni rahakott-naistele. Vastuse küsimusele, kas valitud stsenaarium tasus end ära, leiame moemaja majandustulemusest. Lõppkokkuvõttes ei loe ju “vaese” lihtrahva arvamus, mis moeväljaannete neutraalsete sotsiaalmeediapostituste all selgelt välja tuli, vaid selle hääl, kes ostab. Kihama läinud kommentaariumite üha paljunevates tekstikestes jäid küll silma muutuva maailma uued väärtused, nii negatiivsed tõdemused seoses Irina Shayki palkamise kui kriitika suurulukite küttimise ülistamise suunas, ent nende eiramine on brändi jaoks lihtne – pea liiva alla ja tehtud!
Kohati oli isegi veidi kurb, et suur osa täitsa mõjuvate vormi- ja arhiivimängudega kollektsioonist jäi moraali- ja maitseapsakate tõttu tagaplaanile. Kõige rohkem oli mul siiski kahju Pariisist sadade kilomeetrite kaugusel Prantsusmaa väikeasula surnuaias hauas vähkrevast Elsa Schiaparellist, kes sellise palagani vaevalt et heaks oleks kiitnud. Kahtlustan, et isegi teispoolsuses on tal parem ettekujutus maailma poliitilisest olukorrast ja keskkonnakrahhist kui maison’i praegusel peadisaineril Daniel Roseberryl.
Närvide rahustuseks läheb haukan nüüd mõned kaadrid Victor & Rolfi printsessikleidihuumorit ja proovin aru saada, mis tehnikas loodi Heider Ackermanni poolt Jean Paul Gaultier’le disainitud okasdressid ja -mantel. Soovitan teil sama teha!
Täna, rohkem kui 40 aasta hiljem on Closed endiselt tugevalt moepildis, olles kasvanud teksabrändist terviklikuks moemajaks. Tänapäeval juhivad brändi Hamburgis elavad sõbrad ja äripartnerid Til Nadler, Gordon Giers ja Hans Redlefsen, kes hoiavad elus brändi kolmikidentiteeti: prantsuse loovus, itaalia käsitöö ja saksa täpsus.
Kuigi Closedi juured on teksas, pakuvad nad täna laia valikut meestele ja naistele: igapäevaseid T-särke, mugavaid pusasid, pehmeid kudumeid ja ajatuid mantleid. Kõik tooted on disainitud klassikalise silueti ja naturaalse tunnetusega, mis teeb neist igapäevase garderoobi kvaliteetsed baastooted.
Muide, erilist tähelepanu pöörab bränd ka jätkusuutlikkusele. Kuigi Closed ei positsioneeri end öko-brändina, on nad järjepidevalt panustanud uuenduslikesse lahendustesse – alates orgaaniliste ja keskkonnasõbralike kangaste kasutamisest kuni 100% taaskasutatud pakenditeni. Tänu sellele, et üle 80% tootmisest toimub Euroopas, on brändi tarneahelad ka lühemad ja ökoloogilised standardid kõrgemad.
Uudista Closedi uusimaid kollektsioone Kaubamaja Meeste- ja Naistemaailmas või Kaubamaja e-poes!
Kampaania mängib valguse ja varjuga, ühendab graafilised jooned ja ootamatud detailid, tuues esile CHANELi signatuursed elemendid uues – sügis-talv 2025/26 hooajale sobivas – võtmes. See on korraga rokilik, romantiline ja jõuline – pidevas liikumises, nagu Pariis ise.
Tutvu kampaaniafotodega galeriis!
Kollektsioon jõuab CHANEL butiikidesse septembris 2025.
