Foto: Kasia Gorniaki näitus “and Wardrobe Planning”
Kasia Gorniaki ja Laivi kohaspetsiifiline installatsioon „Kaubad ja teenused” käsitleb moetööstuse praktikaid, keskendudes võrdväärselt nii toodete kui tootmisprotsesside avamisele. Moetoodete loomise, ladustamise ja esitlemise režiime ümber mängides dekonstrueerib näitus tootmise, sildistamise, pakendamise, müügi ja lõpuks ka tarbimise temaatikat. Kunstnikud alustasid koostööprojektiga digitaalpäeviku pidamise, kaugvestluste ning ühiste rõivaste valmistamise sessioonidega trajektooril Tallinn-Helsingi. Näitus jaotub kahele tasandile, esimesel korrusel leitakse ühisosa protsessipõhises tootmisruumis ning keldrikorrusel avavad kunstnikud personaalset käekirja. Ruumi varasema üürniku, rõivaste jaemüüja Fashion House tuttavlikud elemendid avatakse galerii kontekstis kunstnike individuaalsete lähenemisviiside kaudu, moodustades uue, jagatud kujunduskeele ja narratiivi.
Kasia Gorniak on Helsingis baseeruv moedisainer ja kunstnik. Pärit Melbourne’ist, on ta lõpetanud BA sealses RMIT Ülikoolis disaini erialal ning hiljem MA Helsingis Aalto Ülikoolis. Magistriõppe ajal on Gorniak läbinud praktika Saksamaal Adidas Group’is ning USAs moekunstnik Susan Cianciolo juures. 2018. aastal alustas ta multidistsiplinaarse kunstipraktikaga ning 2019. aastal lõi kudumibrändi Talking Through Our Bodies. Gorniak praktiseerib omanäolist performatiivset disainiprotsessi, mille peamiseks eesmärgiks on juhuslikkuse suurendamine ning disaineri dikteeriva rolli vähendamine. Peamiste meetoditena disaini loomisel kasutab ta tantsu, koreograafiat ja improvisatsiooni. Tema teoseid on eksponeeritud Põhjamaade sõltumatutes galeriides. Vaata ka: https://kasiagorniak.com
Laivi kunstipraktikat iseloomustab materjalikeskne ja eksperimentaalne lähenemine tekstiilile, mis laieneb rõivastelt ja aksessuaaridelt suuremõõtmeliste teosteni lõuendil ja vaigus. Analüüsides riietumisviise perspektiivide paljususest lähtuvalt, kaasab ta moekunsti kui nähtuse käsitlusse visuaal-esteetika, funktsionaalsuse ja subkultuursuse. Käimasolevate performatiivsete moeinstallatsioonide seeria abil konstrueerib Laivi moe mittemateriaalset aspekti, õhkkonda, kasutades selleks moe materiaalseid vahendeid – rõivast ja tekstiili. Oma töödes jätkab jätkab ta kaduvate hetkede kristalliseerumist, ühendades ajutisi ja püsivaid materjale, seeläbi luues küsitavusi vastupidavuses ja väärtuses. Laivi on lõpetanud moedisaini BA Eesti Kunstiakadeemias ja MA Helsingis Aalto ülikoolis. Töötanud ning täiendanud ennast Londonis, Kopenhaagenis ja Barcelonas. 2014. aastast on tal olnud mitmeid isiknäituseid ning osalenud arvukatel kaasaegse kunsti grupinäitustel. Vaata ka: https://www.laivi.ee
1. märtsi galerii on ajutine kunstiruum Tallinna vanalinnas, mida iseloomustab nomaadlikkus, protsessipõhisus, ajutisus, taktikalised meediapraktikad ning vastandlikud mõistepaarid era vs. avalik ja pood vs. näitus. Kahe kuu jooksul toimub kunstiruumis neli väljapanekut, mille vahele jäävatel perioodidel kuvatakse poepinna vaateaknal erinevate kunstnike loodud ekraanisäästjaid.
Pontone galerii juhataja ja näituse kuraator Sandra Veinla sõnab: “Mul on väga hea meel, et pärast aastaid Londoni kunstimaailmas töötamist, on mul viimaks võimalus koostööd teha Eesti kunstnikega ja panustada Eesti kultuuri tutvustamisesse väljaspool Eestit. Tõnis Saadoja ja Kristi Kongi on mõlemad erakordsed kunstnikud, kelle loomingut on meil suur rõõm esmakordselt ühisel näitusel esitleda ja Ühendkuningriigi publikule tutvustada. Mõlema kunstniku looming haakub hästi nii galerii ajaloo kui tulevikuplaanidega.”
Pontone galeriil on juba 90ndatest aastatest alates olnud tugev side realistliku ja fotorealistliku keelega maalikunstiga. “Sellesse traditsiooni sobitub suurepäraselt Tõnis Saadoja, kelle tehnilised vormiotsingud ja süstemaatiline lähenemine arendavad seda stiili edasi äärmiselt põnevas suunas,” räägib Veinla. “Oleme juba mõnda aega otsinud ka tugevat abstraktset maalikunstnikku, kellega koostööd teha ning Kristi Kongi looming on täpselt see, mida lootsime oma programmi lisada. Oleme väga suures elevuses sellest, et Kristi loob näituse jaoks meie Fitzrovia galeriisse ka ruumiinstallatsiooni, väljudes maalides lõuendilt seintele ning kaasates tervet galeriiruumi.”
Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja on maalikunstnikud ning kolleegid Eesti Kunstiakadeemias, kuid oma tööstiililt teineteisest üsna erinevad. Kuigi nende ateljeed asuvad kõrvuti, siis ühist näitust ei ole neil veel olnud. Maikuus toimuva näituse jaoks Pontone galeriis on nad maalinud töid, mille põhiteemaks on põhjamaade ning Eesti kultuuris sümboolselt oluline taevas.
Kristi Kongi maalib ja loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Tema loomingu keskmes on värvid, valgus ja ruum. Tema tööd, mis on tihti rekonstruktsioonid kindlatest paikadest, töötavad tugevalt emotsionaalse mälu mehhanismil, pakkudes võimalust taaskogeda möödunud situatsioonide värvi ja valgust. Töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit.
“Minu maalide lähtepunktideks on taevad ja kohad. Taevas, mis justkui on meie kohal ja igal pool justkui sama, kuid tegelikult on seal suur erinevus, kas taevas asub Põhjamaades või siis asub see taevas hoopis troopilises Mehhikos,” räägib Kongi. “Värvid on neis taevais täiesti erinevad. Londonis näitusel saavad need taevad kuidagi ilusti kokku. Ja asuvad nad korraks justkui maailma keskpunktis – Londonis.”
Kongi lisab, et kuigi tema ja Tõnise visuaalsed keeled on täiesti erinevad, siis talle tundub, et maalidel on kokkupuutepunkte päris palju, olgu selleks siis mõte kohast, ajast või taevast. “Mingid maailmad saavad maalidel justkui kokku. Ja see on minu jaoks paeluv,” sõnab ta. “Seda näitust ettevalmistades tundus kõik kuidagi loogiline, et just meie maalid omavahel ühes ruumis kokku saavad ja omavahel kõnelevad.“
Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Näitusele “Lost Summer Skies” jõuavad maalid kahest seeriast, mis teineteist toetavad – arhitektuurilise elemendiga monokroomsed maalid ning suvetaeva motiiviga tööd.
“Mind huvitab lakooniline maalikäsitlus, tinglik värvus ning ruumi ja tasapinna suhe, nähtava ja nähtamatu tasakaal, mis madala kontrastiga maalis väljendub uduses, sordiini all kumavas motiivis. Portreteeritud hooned ei ole samast ajast, samast kohast ega samas stiilis, aga vaateid neile hoonetele ühendab sarnane metafüüsilise ruumi kvaliteet, geomeetriline struktuur, tühja mittefunktsionaalse ruumi meeleolu,” räägib Saadoja. “Uutes maalides, mis Londoni näitust silmas pidades on loodud, on tähelepanu all maalitehnilised variatsioonid sarnase motiivi raames. Motiivi osas on kõik kuus maali videvikus suvetaevast. Maastikumotiivile olen maalis lähenenud viimase aasta pooleteise jooksul ning etüüdid taevastest ja pilvedest on selle osa. Ma olen kahe suve jooksul pildistanud Eesti suvetaevast, mis on siinse looduse kontekstis omaette ruum, mis talvisel pimedal ajal enamasti suletuks jääb. Pilvede maalimine on serva pidi kui abstraktse maali komponeerimine, värvid, struktuur ja ruumilisus on kohati sama tinglikud. Teisalt hoiavad realistlikud aistingud sidet mälupiltidega põhjamaa suvest.”
Liisa Kanemägi on kudumikunstnik, -disainer, kelle loomingus on kesksel kohal mäng materjali isetekkelisusega. Ideed realiseeruvad vormiks nii objekti tegemise kui oma isikliku elu käigus, näiteks sümbioosis kehaga. Tema loomingut sütitavad ideed meiega koos edasi elavatest asjadest.
Oma mininäitusega küsib autor, millist rolli mängivad materiaalsed esemed meie väärtusruumis, ja kuidas neid koos meiega eluteel hoida nii, et nende kasutusiga tegelikult pikendada. Selleks kasutab kunstnik veeslahustuvaid materjale, keha loomulikku niiskust ehk higi – higiga lahustuv materjal toob esile keha olulisuse ning samas tekitab võimalusi moeloomingus uudsete mustrite kujundamiseks. Higistamine saab osaks loomulikust protsessist, mis paneb rõivad elama ja omasoodu edasi arenema. See mõneti spekulatiivne ja rõivast ümbermõtestav moelooming ärgitab mõtlema mõistete “valmis”, “katki”, “räpane” ja “ideaalne” üle.
“Higi on inimese keha materjali ilming. Tihti iseloomustab meie arusaamu iseendast keha ja vaimu dualism, mis tõstab puhta vaimu mustast kehast kõrgemale. Inimese kehalised tegevused peaksid jääma justkui saladuseks,” sõnab Kanemägi, lisades uudishimu tekitavaid küsimusi: “Kuid kas keha olen “mina”, või on keha “minu oma”? Kui mustus on aine, mis justkui on vales kohas, siis millal muutub higi mustaks? Sest higi iseenesest on ju normaalne keha osa ja seeläbi justkui ei saaks olla vales kohas. Mis siis, kui higi hoopiski saaks osaleda disainiprotsessis?”
“Keha ja kudumi kahekõne” on Liisa Kanemägi esimene isikunäitus Tallinnas. Eksperimentaalse rõivaloomingu väljapanekuga saab tutvuda kuni 31. augustini.
