Foto: Annika Metsla
Mare, mõne kuu eest oli mul isiklikult au Sulle üle anda tänavune Hõbenõel. Täna, kui Sul on olnud natuke aega sellest toibuda, räägi palun, kas see auhind on ka midagi Sinu elus muutnud?
Usun, et teave Kelpman Textile’i kaubamärgi olemasolust jõudis paljudeni esimest korda just seoses Hõbenõelaga. Sain ka mõningaid pakkumisi koostöödeks, aga kas ja kuidas neid kasutan, pole veel kindel.
Tunnustust saada oli muidugi väga tore, aga reaalne elu jätkus tohutu kiirusega. Minu eelmise aasta teine pool on olnud justkui sõit ameerika mägedel. Samal ajal pidin lähetama Jaapanisse suure tellimuse, valmistuma koos Soome disainbrändidega hüpikpoe avamiseks Soulis, saatma tooteid eesti disaini näitusele Pariisi ning tegelema uude stuudiosse tehnoloogia ja valgustuse hankimisega. Lisaks veel Soomes kudumine ja poodide igapäevase varustatuse tagamine. Diivanil mõnuleda ja aastale tagasi vaadata sain alles pühade ajal.
Ma tean, et seda ütlevad paljud, aga ma ei ole alati kindel, kui paljud seda ka tõsiselt mõtlevad. Kas Sa tõesti ei uskunud, et see auhind võiks tulla just Sulle?
Suureks üllatuseks ja positiivseks tunnustuseks pidasin ainuüksi fakti, et mind Hõbenõela auhinnale nomineeriti. Ma ei nimeta ju end moedisaineriks. Olen oma loomingu ja töö eest päris palju auhindu võitnud ja enamasti ongi need tulnud ootamatult. Oleks olnud väga segav mõelda, et pean võitma ja püüda ära arvata žürii eelistusi. Loomulikult olen õnnelik ja uhke, et nii nimekas žürii just mind auhinna vääriliseks valis. Aitäh veel kord!
Seda moeetendust oli tore teha. Seadsin eesmärgiks, et protsessi pean nautima nii mina ise, aga eriti need ägedad naised, keda palusin lavale modelliks. Lava jaoks aitas lisaaksessuaare leida Liis Plato, kellega koos tegime ka kollektsiooni võtted. Seegi oli mõnus koostöö. Ja loomulikult fotograaf Maiken Staak, kellega oleme teinud viimastel aastatel koos kõik kollektsioonide pildistamised. Kogu see protsess oli tore ja oleks kahju olnud seda auhinnaootusega pärssida. Kollektsioon liikus peale show’d poodi ning enamus tooteid leidis ruttu uue omaniku. Ma ei teinud midagi ekstra lava jaoks, ei saanud seda ajaliselt lubada. Seega jah – ei mõelnud, ei uskunud. Seda tänulikum olen.
Kui aga nüüd ajas tagasi minna, siis räägi meile lahti, kuidas Sa tekstiilimaailmas alustasid ja kuidas Kelpman Textile’ini välja jõudsid. Usun, et paljudele Sinu noorematele austajatele võiks see asjade käik huvi pakkuda.
„Tekstiilimaailmas” tegutsesin juba mudilasena. Mäletan, et palusin koolieelikuna emal tikkimiseks endale mustreid joonistada. Kahjuks on need teosed tänaseks kaduma läinud. Õmblusmasin ja vardad olid samuti mulle varakult tuttavad. Ema tegi palju käsitööd ja see tundus tol ajal nii normaalne. Kui nukule oli kleiti vaja, tuli ise õmmelda. Hiljem endale, siis teistele jne. See tunduski nii tavaline ja igapäevane, et ma ei kujutanud tekstiili eriala elukutsevalikuna ettegi. Kui tuli aeg, et sain veel kord õppima minna, tekkis äratundmine. Varem olin õppinud Tartu Kunstikoolis, nüüd viis tee Eesti Kunstiakadeemiasse.
Üsna kohe peale EKA lõpetamist sattusin oma koduosakonda ja ka mujale õpetama, kuigi see polnud mu eesmärk. Avastasin endas selle senitundmatu külje ja olen õpetamise tõttu pidanud ka ise palju õppima. Paraku tuli 2012. aastal valida, kas tervis või töö. Võtsin aasta vabaks ja pärast seda otsustasin uut tundmatut, loodetavalt stressivabamat, teekonda alustada.
Ma ei ole kunagi järginud mingeid brändiloomise reegleid, olen teinud palju asju teistmoodi, kui oleksin ise tudengitele õpetanud. Kelpman Textile’i nimi sündis mu mäletamist mööda mingi näitusega seoses, oli vaja sildid teha ja nii ka jäi. Asjad on juhtunud, kasvanud millestki välja, olen tekkinud võimalustest kinni haaranud. Võtsingi alguses seda tegevust rohkem mänguna. Nüüd üritan pigem suundi seada, kuid olen endiselt avatud sellele, mis elu toob.
Kelpman Textile’i algusaastatel oli mu tegevuse ulatus väga väike. Näitasin asju pigem välismaal ega uskunud, et selliste lihtsate villaste toodete vastu siinmail huvi tuntaks, sest pildil olid pigem pidulikud haldjakleidid. Positiivset tagasisidet mujal jagus, sain aru, kes on mu toodete tarbijad ja et teen unikaalset ning väärtuslikku tööd. Tootmisvõimalused ja võimekus olid siiski puudulikud ning pelgasin pidevaid suuri tellimusi võtta. Praeguseks on suutlikkus parem, hea „kooli” olen saanud oma Telliskivi poe varustamise ja uute ekspordivõimalustega.
Kui ma õppejõutöö kõrval osalesin paljudel rahvusvahelistel ja kodumaistel tekstiili- ja disaininäitustel ning tegin ka mõned isikunäitused, siis täna on Kelpman Textile’i töö midagi muud, aga standardid peavad olema sama kõrged. Praegu võtan kollektsioonide fotosessioone kui väikesi näitusi. See on meeskonnatöö, aga milliseid valikuid ma modelli, asukoha ja muu kaasneva osas teen, sellele on aluseks minu valitud lugu.
Millise saavutuse üle – just tekstiilikunstnikuna – Sa täna kõige rohkem uhkust tunned?
Kõige olulisem on olnud ehk see, et olen julgenud oma rada käia ja peavoolust erineda. Ajal, kui ma õppisin, oli gobeläänvaip ainsana tunnustatud tekstiilikunsti suund. Sain kohustuslikku koolitööd tehes aru, et see pole minu rida. Õppejõuna olen kasvatanud disainiusku terve plejaadi inimesi, kes tegutsevad nii kodu- kui ka välismaal, on andekad ja panustavad erineval moel. Nende kõigi üle rõõmustan väga.
Räägi meile ka sellest, kuidas täna valmivad Kelpman Textile’i esemed – ideest esinduspoodi jõudmiseni välja.
Kangad töötan välja ja koon ise Soomes, kus katsetan palju lõngade, tiheduste ja mustritega. Žakaarkangad kootakse minu kavandite alusel Lätis ning osa materjale kootakse ka Leedus. Lähiregioonis tootmine on juba aastaid olnud Euroopas disainiteadlike ettevõtete trendiks. Kuna Eestis mulle vajalikke masinaid ei ole, olen leidnud koostööpartnerid lähiriikidest. Kudumiseks vajalikud lõngad tellin samuti Euroopast. Osa koostööpartnerid on pikaajalised ja valin lõngu nende välja töötatud mahukate värvikaartide alusel. Uusi lõngu ja tootjaid käin messidel otsimas. Igale uuele lõngatüübile järgneb arendusprotsess, st mis tihedusega ja mis mustrit oleks õige kududa. Paljud imelised lõngad on jäänud ootele, sest ma pole neile veel õiget kasutust leidnud. Sallid lõikame käsitsi, peseme, vanutame, aurutame, puhastame, sildistame. Selles osas kasutan abijõudu. Iga sall käib palju kordi ja mitmete käte alt läbi. Sallides on peale villasoojuse tõesti ka armastus ja kätesoojus sees.
Ka igale uuele kangatüübile tuleb leida katsetades see õige lõige. Osa tooteid õmblen veel ise, aga mahud on suurenenud ning mantleid ja jakke õmblevad nüüd juba tublid koostööpartnerid Eestis.
Kas Sa täna ainuisikuliselt vastutad oma kollektsioonide tulemi eest või on Sul loomeprotsessi kaasatud ka teisi inimesi, kes annavad juhiseid värvide, lõigete, toodete kohta?
Ma ikka valin ja vastutan ise. Kelpman Textile on minu eelistuste nägu.
Milline on Su enda loodud lemmikese?
Viimase aja arendustest kujunes lemmikuks Sophy mantel. Kangast planeerides oli esmalt teistsugune mõte, aga tehases asju arutades mõistsin, et tulem ei jääks ootuspärane. Leidsin uue lahenduse, suure kreppmustri, mis katab kangast osaliselt. Kuna olin sarnase kangatüübiga juba varem katsetanud, oskasin lõiget ja tehnoloogiat valides vigu eos vältida. Tulemuseks sai väga soe ja tuulekindel mantel kaitseks siinsete talvetormide eest. See on soojapidavuselt võrreldav kasukaga, aga on kordades kergem ja isikupärasem.
Ja tegelikult meeldivad mulle kõik loodud tekstiilid. Kui mõni muster või koefaktuur pikemas perspektiivis ei meeldi, siis rohkem seda ei tee. Mul on see valikuvabadus ja võimekus.
Mis Sulle täna disainerina kõige rohkem rõõmu teeb?
Ma olen väga tänulik, et olen leidnud nii palju inimesi, kes hindavad samu väärtusi ja jagavad nii palju positiivset tagasisidet. Meil on palju püsikliente, uskumatult palju ka välismaalasi, kes teevad isegi spetsiaalseid ostureise Kelpman Textile’i poodi Telliskivis.
Millega meid Kelpman Textile 2018. aastal üllatab?
Tahaksin ka ise teada! Plaanid on õhus ja vajavad selginemist. Mitmeid muutusi sooviksin teha ning leida ka uusi põneva tehnoloogiaga koostööpartnereid. Lisaks uus veebileht ja -pood. Loodan väga, et jõuan kõike ja et saan hakkama.
Kelpman Textile’i tegemistel saab silma peal hoida aadressil www.kelpmantextile.com, samuti Facebookis ja Instagramis.
Nanushka brändi süda ja hing on Sandra Sándor – disainer, kelle isiklik stiilitunnetus ja arusaam moest on algusest peale kujundanud Nanushka ainulaadset käekirjat. Tema eestvedamisel on Nanushka kujunenud mitte ainult rahvusvaheliselt tunnustatud moemajaks, mis meisterlikult ühendab kaasaegse minimalismi ja funktsionaalse elegantsi, vaid ka populaarseks valikuks neile, kes peavad oluliseks jätkusuutlikkust, kohalikku tootmist ja kestlike valikuid.
Selle valguses, võib tulla üllatusena, et jätkusuutlikkus polnud brändi asutamisel selle esmane põhimõte. Kui algusaastatel oli asutaja jaoks palju olulisem luua ilu ilma kompromissideta, siis tänaseks on just jätkusuutlikkusest saanud Nanushka keskne väärtus. Moemaanide seas vaat et kultuslikuks saanud „võipehme“ vegan-nahk on tõestus brändi soovist pakkuda eetilisemat alternatiivi ehtsale nahale. Lisaks sellele valmivad kollektsioonid üha enam taaskasutatud ja jälgitava päritoluga materjalidest, sealhulgas Nanushka enda laojääkidest. Samal ajal arendab bränd ka omaenda materjale, et vähendada sõltuvust teistest tootjatest.
Seega, Nanushka jaoks tähendab jätkusuutlikkus pidevat liikumist paremate valikute poole – kompromissitu esteetika kõrval. Sandra Sándor jagab rõõmuga, kuidas see on kujundanud nii tema enda kui ka tema brändi teekonda.
Sandra, mis inspireeris sind looma oma moebrändi?
Ma õppisin moedisaini Londonis ja pärast lõpetamist tundsin tugevat soovi luua oma kollektsioon ja alustada isikliku moemärgiga. Otsustasin mitte liituda mõne suure moemajaga, vaid naasta Budapesti – ja just nii sündis 2005. aastal Nanushka. Mul oli väga vedanud, et sain suure osa oma noorusest veeta ema lastemoe äri keskel – seetõttu ei tundunud moevaldkonnas iseseisvalt alustamine liiga hirmutav. Ema oli mulle tohutuks toeks ateljee käivitamisel – tänu tema sidemetele rätsepate, kohalike käsitööliste ja tarnijatega sai kõik hoo sisse. Olen talle selle hindamatu abi eest ääretult tänulik. Tagantjärele vaadates oli see kindlasti julge otsus, eriti arvestades, et otsustasin moebrändi üles ehitada väljaspool suuri Euroopa moepealinnu.
Kas sa mäletad esimest rõivast, mille Nanushka nime all disainisid?
Ma ei mäleta täpselt, milline oli see rõivaese, kuid mäletan, et minu esimene kollektsioon oli inspireeritud Bauhausi liikumisest ja ühest nende olulisemast põhimõttest – „vorm järgib funktsiooni“. Sellest saigi üks Nanushka põhiväärtustest ja minu jaoks oluline disainiprintsiip. Algusest peale on mulle olnud tähtis luua rõivaid, mis pole mitte ainult ilusad, vaid ka funktsionaalsed ja mugavad. Rõivad peaksid kandjat tõstma, mitte piirama – usun, et inimene näeb kõige kaunim ja enesekindlam välja siis, kui tal on mugav olla.
Kui peaksid kirjeldama Nanushka naist (või meest) kolme sõnaga, siis millised need oleksid?
Nad on uudishimulikud, teadlikud ja kaasaegsed.
Moemaailm on pidevas muutumises – kas tunned vahel survet selle tempoga kaasas käia ?
Minu disainikeel peegeldab eluviisi, mida juhivad intuitsioon ja oskus näha ilu ebatäiuslikkuses. Ma ei tunne vajadust joosta trendide sabas ega luua midagi pelgalt seetõttu, et see on hetkel moes. Nanushka eesmärk on luua elegantne ja kaasaegne garderoob, mis põhineb teadlikult kujundatud esteetikal. Me ühendame puhta disaini ja teadliku loovuse, pakkudes peenetundelist ja läbimõeldud lähenemist, mida inspireerivad rännakud, innovatsioon ja austus traditsioonide vastu.
Kuidas sünnib üks Nanushka kollektsioon – kust algab idee ja kuidas saab sellest kangas ja vorm?
Kollektsiooni loomise juures on imeline see, et inspiratsiooni võib ammutada sõna otseses mõttes kõikjalt. See võib alguse saada hoone arhitektuurist, mõnest raamatu või filmi karakterist või ka millestki nii lihtsast nagu jalutuskäik looduses koos isaga – just nii sündis meie pre-fall 2025 kollektsioon „Stop to Smell the Roses“. Inspiratsioon on kõikjal meie ümber. Tõeline maagia peitub aga selles, kuidas üks tunne muudetakse millekski füüsiliseks – läbi värvide, tekstuuride ja kontuuride. Minu jaoks on suurim tähendus selles, kui ideest saab midagi, mida saab kanda, puudutada ja kogeda. Just see annabki minu tööle nii sügava mõtte.
Nanushka on nüüd jõudnud ka Eestisse. Kas sinu arvates on Kesk-Euroopa ja Balti disainil ühine esteetiline või kultuuriline tunnetus?
Jah, Kesk-Euroopa ja Balti disaini seob sageli minimalistlik ja funktsionaalne esteetika, mis tugineb sügavale looduse, käsitöö ja pärandi väärtustamisele. Meid ühendab vaikne elegants ja mõtestatus.
Mida võivad Eesti moesõbrad oodata Nanushka tänavusest sügiskollektsioonist?
Sügis-talv 2025 kollektsioon on austusavaldus Nanushka naise arenguloole – talle, kes on koos minuga ja meie brändi kogukonnaga aastate jooksul kasvanud ja küpsenud. Inspiratsiooni olen ammutanud nende naiste vaoshoitud, ent kindlast enesekindlusest – nad on eneseteadlikud, tugevad ja valmis astuma oma elu järgmisesse peatükki.
Kas on mõni konkreetne rõivaese sügiskollektsioonist, mis sind isiklikult kõige rohkem kõnetab?
Mind paelub väga see, kuidas paper jersey’d on hakanud kujundama rätsepatööd – luues enesekindlaid ja iseloomuga vorme. Tugevad õlad ja hoolikalt viimistletud ülerõivad toovad tähelepanu klassikalistele vormidele, ja mulle meeldib, kuidas need rõivad tasakaalustavad teineteist – sportlik kohtub elegantsiga, käsitöö kohtub kaasajaga. See kollektsioon tundub olevat ehe kokkuvõte kõigest sellest, mille eest Nanushka seisab.
Nanushka tähistab sel aastal oma 20. sünnipäeva. Tagasi vaadates – milline hetk või otsus muutis sinu arvates brändi jaoks kõike?
Aastate jooksul on olnud palju erakordseid hetki – mõni neist isiklikum, mõni aga oluline verstapost brändi teekonnal. Kõigi nende hetkede nägemine ühes ajajoonel, mille panime kokku 20. aastapäeva tähistamiseks, on olnud väga liigutav. Endiselt on suur väljakutse saavutada edu väljaspool Lääne-Euroopa moekeskusi, kuid Nanushka on tõestanud, et see on võimalik – ja see teeb mind tõeliselt uhkeks. On olnud rõõm näha, kuidas Budapest on meie kaudu rahvusvahelisel moekaardil koha leidnud ja kuidas inimesed seostavad Nanushkat minu kodulinnaga. Selleks on kulunud väga palju aastaid tööd ja pühendumist, aga ma olen alati meisse uskunud!
Nanushka sügiskollektsioon ootab avastamist Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas ja veebipoes kaubamaja.ee.
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta sügisnumbris.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
