Selle aasta Hõbenõela nominentide seast leidsime disaineri, kes on omadele pigem võõras ja võõrastele oma. Seda näitab juba ainuüksi fakt, et koht rahvusvaheliselt hinnatud LVMH Prize’i poolfinalistide seas saabus varem kui võimalus võita kohalik disainiauhind. Kes on Eestis sündinud ja kasvanud, ent oma karjääri Londonis üles ehitanud Johanna Parv?

Pole just palju neid Eestis sündinud disainereid, kelle karjäär on kulgenud pigem kodumaast eemal. Räägi, kuidas sa Inglismaale sattusid.

Ma ei mõelnud noorena, et pean kindlasti Eestist ära minema. Kasvasin peres, kus käsitöö, folkloor ja eestlaseks olemine olid olulised. Inglismaale sattusin juhuse tahtel – läksin parandama Kunstiakadeemiasse sisse saamise tarbeks oma inglise keelt ning tegin seda Londonis Central Saint Martinsi suvekursustel, et mitte niisama aega raisata. Tegin seal kõike, mida olin 17 aasta jooksul õppinud kunsti- ja näiteringides ning õpetajad arvasid selle põhjal, et pean nende juurde kindlasti naasma: “You must come back!”. Olin segaduses, aga siiski õiges kohas. 

Ja otsustasidki Londonisse tagasi minna, mitte näiteks Eesti Kunstiakadeemiasse kandideerida nagu su esialgne plaan ette nägi?

Central Saint Martinsis tekkis vabaduse tunne, sest minu kui indiviidi arvamus oli oluline. Kõik avanes ja sain aru, et mina ise olengi see kunstnik, see disainer. Sain hariduse omandamisele hoopis teise tunnetuse kui Eestis. Kunstiringid ja ka Eesti Kunstiakadeemia eelkursused olid olnud veidi nagu ajupesu, mille suunaks oli traditsioonilise tipptaseme saavutamine. Kui jõudsin Inglismaalt foundation-kursuselt tagasi, siis teatasin emale pisarad silmis, et tean, mida teha tahan. See mõte teeb mind siiani sentimentaalseks. Saabus tunnetus, et tean, kes ma olen, kogesin lausa kutsumust. Central Saint Martinsist sain magistrikraadi kätte 2020. aastal, samal aastal lõin ka oma brändi. Oma taustalugu kiiresti kokku võttes jõudsin järelduseni, et treenides oma nõrku kohti, jõudsin oma tugevusteni. 

Kui oluline on sinu jaoks Eesti taust?

See kõige õigem eestlane ei pea alati Eestis elama. Võib ju olla ka nii, et Eesti on südames ja oled kaugemal. Eesti taust mõjutab mind väga, kuigi mu eesmärk pole 100% kursis olla, mis Eestis toimub. Ma ei jõua ju isegi Inglismaal toimuvaga kursis olla, informatsiooni on lihtsalt nii palju. Kahes riigis elamisega on see lugu, et kohalikud ei pruugi alati aru saada, et kellegi sünnikodus on ka oma kultuur, kirjanikud, teatritegelased jne. Minu isiksuseks kujunemisel on neil kindlasti suur roll olnud. Ma olen Inglismaal 11 aastat elanud – võin selle perioodi kaheks lüüa. Alguses lugesin ainult Eesti asju, eesti raamatuid, kirjutasin eesti keeles, teadsin, et ma tahan tagasi tulla. Mingil hetkel tekkis teadmine, et saan olla Inglismaal see, kes ma olen. Ja siis asjad lihtsalt hakkasid juhtuma. Kui toimub orgaaniline ja õige areng, siis ei peagi sellele vastu hakkama. 

Mis mõtteid tekitas Hõbenõela nominatsioon? Statuudis seisab, et auhind antakse välja viimase aasta meeldejäävama panuse eest Eesti moellu, et see on auhind julge pealehakkamise, erakordse ettevõtlikkuse, särava idee ja energilise teostuse eest. Kas pole mitte veidi naljakas, et Kuldnõela asemel kandideerid hoopiski Hõbenõelale. Su karjäär on ju olnud võrdlemisi pikk ja vaieldamatult rahvusvaheline.

Olen olnud umbes kaks aastat enda full time äris, seega kriteeriumite järgi pole ma tõesti veel Kuldnõela nominendiks valmis. Arvan, et mu show on oluline ja auhinna nimi seda ei muuda. Kui nüüd niisama kommenteerida, siis peaks sellisel suurel auhinnagalal olema rahaline auhind ja peaksime toetama oma Eesti brände just finantsiliselt, mitte sümboolselt – raske on liikuda edasi kui selliste suurte sündmuste rahastus ja organisatsioon ei muutu. Võib-olla rumal küsimus, aga kas Kuldnõel täidabki Eestis niiöelda Estonian Fashion Councili rolli? Kas see organisatsioon peaks noori disainereid toetama, olema innovatsiooni ning uue energia sünnipaik? Olema nii hariva kui ka rahalise abiga toeks?

Jah, seda rolli pole meil tõesti vist ükski organisatsioon enda kanda võtnud. Muide, kas esitled Tallinnas sama (meie arvates suurepärast) kollektsiooni kui hiljuti Fashion Eastil?

Jah, sama kollektsiooni – kevad/suvi 2024.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by JOHANNA PARV (@johannaparv_)

Kuidas sa ise seda kevadsuvist kollektsiooni kirjeldaksid?

Kevadsuvise kollektsiooni disainimise alguspunktiks oli mõte jõulisest rahust. Jälgisin naisi enda ümber – rattafanaatikuid, kontoritöötajaid ja kiirustavaid linnaelanikke hommikuses melus ja sündis otsus lähtuda 1950-60ndate naisterõivaste lõike- ning õmblustehnikatest ja keha järgivast siluetist. Sidusin need tänapäevaste funktsionaalsete materjalidega ja mulle omaste nutikate võtetega. Mõtlen alati sellele, mis võib juhutuda enne ja pärast aktiivset liikumist läbi linnamelu. Kollektsiooni värvipaletis on juhtpositsioonis must, valge, taevasinine ja sügavlilla. Kollektsioon on tugevasti mõjutatud ka kasutusel olnud kangastest, näiteks taaskasutatud nailonist. Kanga läbipaistvus tähendab, et näha on ka rõiva sisemust ja minu disaini keerukust. Olulisel kohal on aksessuaarid, minu signatuurkotid ja Londoni disaineri Freya Douglas Fergusoniga koostöös valminud skulpturaalsed robotstiilis ehteid. Usun, et kollektsioon on progress minu disainiesteetikas, mille tuumaks on alati olnud funktsionaalsus ja jätkusuutlikkus. Ma ei mõtle ainult sellele, mida mu töö annab täna, vaid ka sellele, kuidas seda tõlgendatakse edaspidi. Ma ei disaini tooteid mitte ainult tänaseks, vaid ka tuleviku jaoks.

Kas hakkame sind Eestis tihedamini nägema? Vahest kolid oma tegevuse Londonist hoopiski kodumaale tagasi?

Jah, arvan, et peaksime tõesti Eestis midagi ette võtma – tegutsen selle nimel. Kindlat plaani veel paigas ei ole, aga huvi on olemas.

Johanna Parv esitleb oma kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Hõbenõela nominendid on Johanna Parv, Mairo Seire ja Julia Maria Künnap.

Kodumaise disaini ja tippmoe armastajad ning toetajad saavad rõõmustada – sügisene Tallinn Fashion Week toob kodumaise moekunsti taas rahva ette, toimudes 22. – 24. oktoobril Kultuurikatlas. Tänasest on avalik ka moenädala programm.

“Tallinn Fashion Weeki programm näitab, nagu ikka, Eesti moe hetkeseisu – moelaval saab näha tuntud tegijaid ja uusi tulijaid, aga ka lisaks üllatusi välismaalt. Meil on hea meel selle üle, et vaatamata maailmas ja majanduses toimuvale keerulisele foonile on meie disainerid täis loomeindu ja valmis seda ka moesõpradega jagama,” ütleb Tallinn Fashion Weeki peakorraldaja Anu Kikas.

Sügisesel moenädalal kroonitakse traditsioonilisel Kuldnõela galal Eesti moedisaini ihaldatuima auhinnaga Kuldnõel viimasel viiel aastal silma paistnud moelooja ning Hõbenõelaga avaldatakse tunnustust viimase aasta jooksul tähelennu teinud disainerile. Kuldnõela on välja antud aastast 1996 – sellest on kujunenud Eesti kõige olulisem ja ihaldatum moeauhind.

Tänavused Kuldnõela nominendid on Cärol Ott, Katrin Kuldma ning Kirill Safonov. Hõbenõelale on nomineeritud Kristiina Jeromans, Auria Nurm ning Sandra Luks.

Sügisese Tallinn Fashion Weeki programmist leiab teiste seast ka sellised nimed nagu Kristina Viirpalu, Iris Janvier ja Karl-Christoph Rebane.

Tutvu kogu Tallinna moenädala programmiga siin.

Kolm aastat tagasi kutsus festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga ellu Tallinna laste jazzifestivali Kräsh, mis toimub tänavu 1.–2. juunil Eesti Noorsooteatris. Nii Kräshi kui Jazzkaare pikaaegne turundusjuht Eva Saar ütleb, et lastele oli oma muusikafestivali vaja eelkõige selleks, et neid varakult muusika juurde tuua ja Eesti kontserdipublikut noorena hoida.

Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?

Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.

Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.

Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?

Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.

Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.

Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?

Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.

Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).

Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt? 

Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut —  süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse! 

Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas? 

Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.

Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!