Foto: Björn Axén

INTERVJUU: Johan Hellström, Björn Axén ja Rootsi kuningakoja kiharad

Alustada tuleb peaaegu algusest ehk aastast 1993, kui Johan Hellström sõbraga oma kodu köögis aega veetis, helises telefon, kust kostus naisehääl: „Kas Johan istub?” Johan vaatab seda lugu jutustades isegi veel täna veidra näoga toas ringi justkui mõeldes, kas peaks praegugi istet võtma. „Kas Johan saab aru, et ta on Björn Axéni nime ja elutöö ainus pärija?” küsis kuulsa juuksuri advokaat. 

Uudistes oli tõepoolest nädal varem tulnud ilmsiks kurb uudis, et Johani kunagine tööandja, Rootsi kuningakoja isiklik juuksur Björn Axén oli meie seast lahkunud. Johan jõudis juuksevõluri juures töötada vaid lühikest aega, kuna otsustas siiski enda elu suurima kire – tantsu ja laulmise kasuks. Olgu lisatud, et Johanil on olnud erinevaid rolle muusikalis „Kassid”, ta on tantsinud New Yorgis Diana Rossiga ja järsku, nagu välk selgest taevast, sadas talle sülle ilusalong. Mis sai edasi, sellest vestles Johan Hellströmiga eelmisel nädalal meie Barbara isiklikult.  

Johan, kui sa täna oma karjäärile tagasi vaatad, siis mis on olnud kogu su teekonnal selleks kõige meeldejäävam hetk?

Olin Björn Axéni juures töötanud ainult paar nädalat, kui ta võttis mu assistendina kaasa kohtumisele Rootsi kuningannaga, kes sai otseloomulikult kohe aru, et ma olin kohutavalt närvis. Aga ta aitas mul rahuneda ja edasi laabus kõik ilusti. Ja loomulikult on jäänud meelde suuremad auhindade võidud. Need on saavutatud vaid tänu sellele, et kogu meeskond on töötanud ühe eesmärgi nimel. Mul on väga hea meeskond! 

Björn Axén on siiani Rootsi kuningakoja ametlik juuksehoolduspartner ja teie salongist käiakse igal nädalal mitu korda nende juures juukseid sättimas. Kas saad mõne toreda seiga rääkida?

Rahulolev klient on meie salongis väga tähtsal kohal ja me ei aruta nende kogemusi teiste külastajatega. Ka mitte sinu oma. Kõik on väga diskreetne. Aga nii palju võib öelda, et töötades tuntud isikutega peab olema väga kiire ning pakkuma häid ideid ja lahendusi, sest kogu plaan võib vaid paari sekundiga muutuda. Võib arvata, et juuksuril on aega soengut sättida, aga tegelikult on selleks jäetud tõesti vaid silmapilk.

Kellel on au sinu salongist kuninganna juurde minna? Kas sa käid vahetevahel ka ise?

Enam mitte. Ma tegin seda 22 aastat, nüüd käivad kuningakojas mu kolleegid. Kuningapere liikmetel on väga raske ise endale soengut teha, arvestades kogu kroonijuveelide hulka, mida kantakse. Aga nagu öeldud, see töö ei ole meelakkumine. 

Kui tihti sa ise klientide juukseid lõikad?

Enam ma seda eriti ei tee. Väga harva tuleb ette, et lõikan enda tõeliselt pikaajaliste klientide juukseid, heal juhul paaril korral kuus. 

Aga su sõbrad? Nad kindlasti tahavad, et sa nende juukseid lõikaksid?

Loomulikult tahavad! Aga ma siiski teen seda väga harva ja saadan nad pigem ühte enda salongidest.

Täna mõtleme tarbijatena aina rohkem roheliselt, kas juuksetööstuses on mingi alternatiiv näiteks blondeerimisele?

Midagi on, aga see on väga keeruline teema. Omalt poolt oleme teinud selliseid käike, kus kogume värvi kokku kausside, tuubide ja pudelite põhjast ning saadame tagasi tehasesse, et need ei satuks loodusesse ning jäägid õigel viisil hävitataks. Lisaks tegime analüüsid meie salongide äravooluveest. Kasutame väga kvaliteetseid juuksevärve ja šampoone-palsameid, kuid jääke tekib ikka, ent õnneks suudavad meie filtrid nendega väga hästi hakkama saada. 

Ja loomulikult on Björn Axéni brändi šampooni- ja palsamipudelid 100% ümbertöödeldavad ning nagu mujalgi, on ka Eestis väga edukate müüginumbritega just meie niisutava šampooni ja palsami täitepakendid, nii saab vältida taas kord uue pudeli ostmist. 

Mis on parim innovatsioon juuksehoolduse maailmas? Mis tuleb järgmisena?

Fööni kõrval on üheks väga märkimisväärseks asjaks meie enda patenteeritud Volumaster. See teeb imelist tööd ja annab juustele suurepärase kohevuse! Aga kui ma suudaksin välja mõelda mingi lahenduse, et inimestel ei tekiks halle juuksekarvu, siis oleksin ma rikkaim inimene maailmas! Või kui ma mõtleksin välja lahenduse, mille abil ei langeks inimestel juuksed välja, siis oleksin ma jällegi kõige rikkam inimene. 

Kas jagaksid meiega mõnda head juuksehooldusnippi?

Pane palsamit peanahale! Seda on keelatud teha juba väga pikalt ja nüüd on aeg see müüt murda. Kui me peseme nägu, siis järgmisena ju alati ka kreemitame seda. Nahk vajab niisutust! Näonahast pealaeni on väga lühike maa ja miks peaks arvama, et peanahk ei vaja niisutust? 

Mis veel? Juukseid sirgendades kasuta kindlasti kuumakaitsespreid ja alusta triikimist madalal temperatuuril, kui see ei anna juustele mingit efekti, keera kuumust 10 kraadi võrra juurde ja proovi uuesti. Meie juustel ei ole silti juures, mis ütleks, mis kuumusega neid töödelda võib ja seega peamegi ise katsetama. Iga inimese juustel on erinev temperatuuritaluvus ja neid ei tasu kohe maksimaalse kuumusega töötlema hakata! 

Mida sa soovitaksid sügiseses niiskes kliimas oma juustega hommikul teha, et terve päeva kaunis välja näha?

Esmalt tuleks mõelda. Kui juba uksest välja astudes on aru saada, et tuleb niiske ilm, võiks juukseid sättides printsessilokkide asemel eelistada krunni või punutisi. Juuksesprei võib samuti aidata, kuid selline ilme on juba eilne päev, kus on näha, et juustele oleks nagu tsementi kallatud. Inimesed, te kasutate liiga palju viimistlusvahendeid!

Kas keemilised lokid on veel popp teema?

Muidugi, seda küsitakse tihti! Kes soovivad juustele kohevust ja lainet või lokki, siis palun väga! 

Mida soovitad naisele, kellel on pikad juuksed ja kes kaalub juuste lühikeseks lõikamist, aga siiski on natukene kahtlev? 

Kui inimene tahab midagi muuta, on ju ka teisi lahendusi, millest alustada. Aga need on ju ainult juuksed! Inimesed nälgivad, see on probleem. Aga kui meile ei meeldi enda uus soeng, siis see nüüd küll suurem asi probleem ei ole. Juuksed kasvavad tagasi ja võimalusi, mida nendega teha, on palju.

Aitäh, Johan!

Veel sarnaseid artikleid


An-Marlen
Foto: Martin Kosseson

An-Marlen: “Mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina”

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.

Veel sarnaseid artikleid


Anni Arro
Foto: Virge Viertek

5 küsimust ANNI ARROLE

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid