Foto: INGER | Mia Tohver.
Vahetult enne albumi ilmumist avanes Portailil võimalus INGERiga vestelda ning uurida, miks sai album just selline.
INGER, ütled, et sinu uus album on seni kõige isiklikum. Mis hetkel said aru, et see plaat hakkab just selliseks kujunema?
Sain kohe alguses aru. Mul on olnud põnevad ja õpetlikud aastad pärast COVIDit ja viimast osalemist Eesti Laulul. See album on taaskord samm lähemale sellele, kes ma artistina olen, ja sellele, milline muusika mind kõnetab. Artistiks olemine on pidev kasvamine ning ma tunnen, et olen aastatega kasvanud koos oma loominguga – et luua veel värskemat, ehedamat ja sügavama sõnumiga muusikat. Selle albumi idee ongi avada end veel rohkem ja panna kuulajad mõtlema armastuse erinevatele tahkudele – armastus, mida kõik kogevad oma elus. Teema, mis kõnetab praegu nii mu karjääri kui ka isiklikku eluteed kõige rohkem.
Millised lood sellel albumil sind ennast kõige rohkem puudutavad?
Kindlasti on mind puudutanud albumi nimilugu „Armastatuna“, mille idee sündis ühel endakorraldatud peol hoopis DJ-puldi taga. Ma jälgisin, kuidas inimesed pidu nautisid, ja mul hakkas peas keerlema üks põnev storyline – et nende inimeste seas on ka neid, kes tulevadki oma raskest tööelust välja tantsima, et end armastatuna tunda. See mõte, et nad saavad argielust välja, paneb neid hästi tundma. See võib küll olla kohati petlik tunne, kuid samas üks vähestest asjadest, mis neid õnnelikuks teeb. Ja nagu refrääni sõnad ütlevad: „Ta siia jätab märgi ja käed taeva poole sirutab. Ööst hommikuni tantsib ta, kui ei tunne armastatuna.“ Natuke selline mõrumagus armastus.
Peale selle kindlasti ka lugu „Maailm mu käes“, mis räägib armastusest perekonna ja lähedaste vastu. Ja lugu „kõigest üks rändur“, mis räägib armastusest kõigi vastu.
Kas mõni lugu sündis eriti kergelt – või vastupidi, nõudis sinult palju emotsionaalset lahtikoorimist?
Albumi viimane laul tuli korraga nii kergelt kui ka raskelt. Seda laulu ei olnud pikka aega. Mäletan, et saatsin Erki Pärnojale mitu ideed, kuid mitte miski ei klikkinud. Aga ühel õhtul tulin koju, ja miski oli mind emotsionaalselt nii tugevalt mõjutanud, et ma lihtsalt nutsin ja kirjutasin. Sellest sündis laul, mis on üks parimaid, mida ma olen ise eesti keeles kirjutanud. Kui ma selle idee Erkile saatsin, kirjutas ta vastu: „INGER! Omg!!! Kuulasin! Mul on kõik maailma ideed selle jaoks kohe olemas.“ Laulu nimi on „kõigest üks rändur“.
Kas selle albumi tegemine oli sinu jaoks mingis mõttes ka teraapiline protsess?
Kindlasti. Olen varemgi tiimiga naljatanud, et mulle hakkab loomeprotsess ise rohkem meeldima kui hetk, mil looming lõpuks välja tuleb. See, et album ilmub, on muidugi tore, aga just see tunne, mis tekib selle loomise ajal – see on palju maagilisem.
Mis sind artistina täna kõige rohkem elevile ajab?
Et ma olen kirjutanud nii paganama hea albumi ja saan seda nüüd kõigiga jagada! Samuti olen väga ootusärev oma esimese vinüüliplaadi pärast, mis maikuu lõpus valmis saab. Ja muidugi esitluskontsert, kus kõik need laulud saavad live’is uue kuue.
Kui vaatad tagasi oma esimestele lugudele ja sellele, kus sa täna oled – kuidas sa ise oma teekonda kirjeldaksid?
Ma tunnen, et olen jõudnud sellest nunnust ja ebakindlast INGERist väga sooja ja enesekindlamasse INGERini. See kasvamine on olnud väga vajalik ning olen tänulik, et elu on mulle pakkunud nii palju kogemusi, muutusi ja õppetunde – need on mind artistina väga palju kasvatanud ja ka loominguliselt arendanud.
Kust sa igapäevaselt inspiratsiooni ammutad?
Ma kirjutan elust enesest, tunnetest, mis mind valdavad, või inimestest enda ümber. Vahel olen ka internetist inspiratsiooni saanud. Kunagi proovisin ideid ammutada nii, et avasin Pinteresti ja esimese pildi või teksti põhjal, mis ette tuli, proovisin kirjutada loo. Täitsa ägedad tulid! Aga enamasti on just enda emotsioonid ja mõtted need kõige tugevamad, mis loomeprotsessi toetavad – ja ma arvan, et siis on muusika ka kõige autentsem.
On sul mõni suur unistus või eesmärk, mida veel täitnud ei ole?
Staadionikontsert koos tuntud välismaa artistiga ja Eesti esindamine Eurovisioonil. Eks neid unistusi on mitmeid, aga juba pikemat aega on mind tõmmanud mõte välismaal läbi lüüa.
Millise sõnumi või tunde soovid, et kuulaja „Armastatuna“ kuulates endaga kaasa võtaks?
Ma loodan, et see album viib kuulajad kaasa armastusretkele, mida hiljem teistega jagada, millest vahetevahel unistada ja mille üle mõtiskleda. Tundke erinevaid emotsioone. Minu soov on inspireerida inimesi läbi muusika, ja kui igaüks leiab sellelt albumilt midagi, millega ta resoneerub, siis on see juba suur asi. Ma soovin, et me jagaksime maailmas rohkem armastust – mis on vahel ka sünge – ning väljendaksime seda ka sõnades!
Kas ja kus saab sind uue albumi raames kuulda ja näha?
Meil on nüüd ees palju ettevõtmisi ja inimeste kaasamisi sotsiaalmeedias – hoidke silm peal! Kindlasti olen erinevates raadiotes ja telesaadetes, kuid kõige olulisem on esitluskontsert maikuu lõpus. See tuleb autentne, eriline ja üllatusterohke.
Kuula uut albumit siit!
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
