Uue ajastu iluraamat „Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel” kutsub lugejat avastama, hoidma ja looma ilu, mis ei sõltu vanusest, trendidest ega juhusest, vaid tuleneb iga inimese unikaalsust ja tervist toetavatest valikutest. 

Kaks oma valdkonna tipptegijat – holistiline ilunõustaja Mari Lakspere ja iluajakirjanik Agnes Kajander – jagavad enda teadmistele, isiklikule kogemusele ja klienditööle toetudes täpseid tehnikaid, kuidas hoolitseda ilu eest nõnda, et paranevad nii näonaha ja keha toonus kui ka üldine tervis ja heaolutunne. Seda kõike kodust väljumata ja suuremate investeeringuteta. Ilupiibli visuaalse maailma loonud fotograaf Triin Maasiku pildid muudavad praktiseerimise tõeliselt selgeks ja nauditavaks. 

Ilunõustaja Mari Lakspere tõdeb, et on eestlannadest klientidega töötades näinud palju enneaegset vananemist, ülekaalulisust ja ebakindlust enda välimuse osas. „Arvatakse, et ilus olemine on kallis ja keeruline. Tegelikult võib paralleele tõmmata söögivalmistamisega – oluline on põhitõed endale selgeks teha. Edasi saab ilus olemine elustiiliks ja see tundub lihtne ning loogiline nagu igahommikune hambapesu.“ 

Kogenud iluajakirjanik Agnes Kajander kinnitab, et ilus on see naine, kes hoolitseb enda eest mitte selleks, et vastata kellegi ootustele, vaid sellepärast, et ta armastab ja austab ennast – täielikult ja tingimusteta. „Tundub, et ilu peaks justkui vastama kindlatele normidele – see eksiarvamus viib selleni, et tänapäevaste iluvõimaluste tõttu muutuvad naised üha ühenäolisemaks, ja kahjuks tihti oma tervise arvelt. Samuti on väär arvata, et ilu sõltub noorusest või rahast.“ Agnes soovitab naistel end esikohale seada: „Tervita end peeglist armastava pilguga ja võta enda jaoks aega.“ 

Uues iluraamatus tuleb juttu:

• Näonaha vajadustest ja nahahooldustoodete toimivatest koostisainetest.
• Vananemisprotsessidest ning kortsude, kudede allavajumise ja teiste vananemisilmingute ennetamisest.
• Mitmekülgsete rutiinide loomisest erinevate tehnikate abil: näojooga, suuõõne- ja kupumassaaž, teipimine ja palju muud. 
• Ilusüstide ja teiste invasiivsete protseduuride ohtudest ning nende pikaajalisest mõjust – otse ja ausalt.
• Keha nooruslikkuse ja saleduse säilitamisest, lümfitöö praktilistest võtetest ning sügavuti keha eest hoolitsemisest.
• Toidust ja toidulisanditest, mis toetavad ilu seestpoolt.
• Hormoonide mõjust ja sellest, kuidas nende möllus tasakaal luua. 
• Sisemise tasakaalu leidmisest ja hoidmisest, energiataseme tõstmisest ja motivatsiooni leidmisest, et viia ellu soovitud muutused.

Autor Agnes Kajander ei pea ühtki peatükki teistest olulisemaks: „Selles raamatus on kõik peatükid mu lemmikud, sest moodustavad kokku terviku. Kõik õpetused selles hoiavad üskteisel justkui käest kinni, sest üks ei saa teiseta.”

Raamatu „Ilu pole number. Moodne Eesti ilupiibel“ esitlus toimub 13. märtsil kell 18.00 Viru keskuse Rahva Raamatu poes. Vestlus juhib ajakirjanik ja taskuhäälingu juht Ingrid Peek. 

Kennedy perekond on alati avalikus kujutluses suurelt esil olnud, kuid just John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy ümber keerlev võlu on saanud uue hoo tänu Ryan Murphy sarjale “Love Story”. 

Kuigi Murphy võttis sihiks kujutada ekraanil John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy suhet, jutustades kõigest alates nende kurameerimisest 1990ndate alguses kuni nende laialdaselt kajastatud abieluni kümnendi teises pooles, siis moemaailm on algusest peale keskendunud ühele – Carolyni stiilile, mida võib olla küll lihtne kirjeldada, kuid keeruline tõeliselt tabada. Just see 90ndate minimalism, millega naine moeajalukku on läinud, toimib tänases moes nagu antidoodina üleväsinud trendimasinale. See on ka põhjus, miks moeringkond ei paista saavat CBK-st küllalt.

Pärast paari traagilist hukku 1999. aastal on nende mälestuseks avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja biograafiaid, millest paljud on kirjutanud mõned nende kõige lähedasemad sõbrad. Portail valis välja kolm raamatut, mis keskenduvad Carolynile ja avavad just nimelt CBK fenomeni – sealhulgas ka just selle raamatu, mis inspireeris “Love Story” sarja.

“Once Upon a Time: The Captivating Life of Carolyn Bessette Kennedy”, Elizabeth Beller

Kakskümmend viis aastat pärast Carolyn Bessette Kennedy surma avaldas ajakirjanik Elizabeth Beller esimese suurema biograafia, mis keskendus eelkõige Carolynile endale. “Once Upon a Time” lõikab läbi mütoloogiast, mis kujutab Calvin Kleini pressiesindajat tühise ja külmana. Selle asemel esitab Beller mitmetahulise portree tugevast naisest, kes paisati enneolematusse kuulsusesse. Just see raamat sai ka “Love Story” üheks lähteimpulsiks.

“CBK: Carolyn Bessette Kennedy: A Life in Fashion”, Sunita Kumar Nair

Loomulikult väärib Carolyn Bessette Kennedy stiil omaette moepiiblit! Moeloovjuht ja sarja “Love Story” stiilikonsultant Sunita Kumar Nair võttis selle eesmärgi teoks selle kohvilauaraamatu kaudu. Edward Enninful OBE kirjutatud eessõna ja Gabriela Hearsti sissejuhatusega jälgib Nair CBK garderoobi ajatut loogikat ja mõju – miks need siluetid, toonid ja proportsioonid töötavad ka täna, ilma et peaksid karjuma.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Carolyn Bessette Kennedy (@carolyn_iconic)

“Fairy Tale Interrupted: A Memoir of Life, Love, and Loss”, RoseMarie Terenzio

JFK Jr. endise assistendi mälestuslik pilk, mis nihutab fookuse tabloidikihist isiklikumale tasandile. Terenzio ei kirjelda paari mitte distantsilt või tagantjärele müüti üles ehitades, vaid inimesena, kes oli nende igapäevaelule päriselt lähedal. Just seetõttu on Terenzio vaatenurk väärtuslik – ta nägi, kuidas avalikkuse ette jõudnud kujund ja eraelu tegelikkus sageli ei kattunud. Tema meenutustes tulevad esile küljed, mis pressifotodelt ja kõmu-uudistest kipuvad kaduma: John F. Kennedy Jr.-i huumor ja kohati poisilik kohmakus, Carolyni vaoshoitud tundlikkus, ning mõlema võime olla üllatavalt soojad ja helded ka siis, kui nende ümber käis pidev tähelepanumüra. Terenzio oli üks neist vähestest inimestest, kes liikus nende kõrval siis, kui kaamerad ära pandi – ja just see teeb raamatu usutavaks vastukaaluks muinasjuttudele, mida avalikkus neile sageli külge projitseeris.

Ilmunud on Andreas Kübara debüütromaan “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Kirjastuse Puänt sõnul on see lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, heites humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”

Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.

Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.