Foto: Siim Vahur
Selleks aga, et ka teie saaksite Maru headuses ja geniaalsuses veenduda, palusime ta meie viie küsimuse ette ning siin on tulemus.
Maru, kust sa endale nii ägeda nime said?
Maru oli pikalt lihtsalt minu hüüdnimi, üheksandast klassist alates. Ehk olen enda jaoks olnud Maru kaua. Nüüd on see mul ka passis. Nimi ja bränd ja olemus põimusid kõik nii tihedalt, et üht ei saanud eraldada teisest. Minu kinnastel ja toitudel on olnud sarnane käekiri, nad elavad üksteisest ja mina omakorda „toitun” neist.
Kui Portail oleks roog, siis millest sa selle teeksid?
Eks see sõltub aastaajast. Kuust isegi. Mais teeksin kõrge kuhjaga haputaignavõileiva mürklite, sparglite, pannituld saanud maapirni paberõhukeste viilude ja toominga-äädikaga. Kesksuvel, juuli lõpus, kuhjaks vaarikaid ja angervaksaõisi bubertile ning augustis jahvataks erinevaid pipraid rohelise tomati viilule. Oktoobris aga röstiks punapeeti, niristaks sellele piprast arooniasiirupiga kastet, lisaks viimaseid puneõisi peenralt ning ehk peotäie praetud timpnarmikuid sekka. Detsembris aga on Portail tuhksuhkrus jõhvikas – mõrkjasmagus ja rubiinpunane, ent väljast klaarilt valge.
Sinu lemmikköögivili?
Vaatasin oma menüüsid ja seal troonib enim juurseller, salakirg on maapirn ja peet.
Roog, mida oled Tru menüüst kõige enam söönud?
Ma tahaks öelda „Kollane peet”, aga ilmselt olen kõige enam ampsanud „Tujude pastasid” ning suppe, sest köögis tihti muuks mahti pole.
Nimeta 3 viisi, kuidas inimene saaks oma tegemistes jätkusuutlikum olla.
Riideid hoides ja neid vahel puhkusele saates ning siis „uuena” garderoobi lubades – mood käib oma ringi mööda, aga isiklik stiil on üle selle. Kindlasti prügi sorteerida – see on nii elementaarne, et ilma ei tohiks kuidagi. Süües kohalikku, hoidistades ja toitumist läbi mõeldes.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.
Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?
Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.
Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?
Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.
Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?
Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…
Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?
Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.
Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?
Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.
„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Tuuli, mis sa täna unes nägid?
Ausalt öeldes ei mäleta, sest olin terve öö enamasti üleval. Hommikul läksin Star FM-i intervjuule ja need varajased intervjuud tekitavad mul tihti ärevust. Närvid hoidsid mind üleval, nii et täna öösel tundub, et magasin ainult kaks tundi.
Sinu 2025. aasta lubadus?
Olen veidi kärsitu inimene — tahan kõike nüüd ja kohe. Seega on mu lubadus sel aastal rohkem rahulikult võtta ja mitte üle mõelda. Lasta asjadel loomulikult kulgeda.
Kui sinu elu oleks laul, mis oleks selle pealkiri?
Tõenäoliselt oleks selleks “Elu on seiklus”. Minu elu on alati olnud üks suur seiklus, ausalt öeldes!
Mis sa Eesti Laulu lavale selga paned?
Tuleksin lavale kuldse kroomitud korsetiga, mille tellisin otse Ukrainast. Väga kummaline oli lugeda müüja kirju, kus ta kirjutab: “Sorry for the long answer, due to heavy shelling in Ukraine there was no light and the Internet was bad.” See pani mind tõsiselt mõtlema enda ja Eesti elu üle. Aga ma olen väga õnnelik, et saan neid kasvõi nii toetada. Muide, Ukraina kullerifirma tõi selle isegi Eestisse kohale!
Mis on esimene asi, mida teed, kui oled Eesti Laulu lavalt maha astunud?
Tõenäoliselt hakkan kas nutma suurest pingelangusest ja kallistan oma meest või olen adrenaliini täis ja tunnen end täiesti võitmatuna!
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
