Ajal, mil suurem osa moeportaalidest keskendub Netflixi järjekordse hittsarja „Bridgertoni” värviküllastele puhv-kostüümidele, l couldn’t help but wonder… et kui on üks Netflixi persoon, kelle moevalikuid ma tõsimeeli oleksin valmis kopeerima, siis on see Fran Lebowitz. 

Kes ei ole veel jõudnud end kurssi viia Netflixi uusima „peab nägema” 7-osalise minisarjaga, siis lubage ma valgustan. „Pretend It’s a City” on Martin Scorsese loodud vestluste ja kohtumiste kogum (jah, pigem kogum kui konkreetne vestlussaade) New Yorkis resideeruva kirjaniku Fran Lebowitziga. Kuigi 70-aastane Lebowitz on tõenäoliselt kõvasti tuntum meist teisel pool ookeani, siis saab sarja vaatajale üsna kiiresti selgeks, miks on tegemist ikooniga. Lisaks tema tegemistele Ameerika kirjandus- ja kultuuriruumis, haaravad vaataja kohe oma võimusesse tema tempokad monoloogid, armutu huumorimeel ning – mitte vähem oluline – tema ülesuuruses pintsakud. 

Ma arvan, et see võis olla 3. osa, kus ma üha enam avastasin end jälgimas ka seda, mida Lebowitz mööda New Yorki patseerides kannab. Kas on see meestemantel? Kas need on Levi’s 501 teksad? Palju tal kokku musti oversized pintsakuid olla võiks? Või erinevaid prillipaare? Huvitav, kas ta kunagi kontsakingi ka kandnud on… 

Kerge taustauuringu tulemusel selgub, et see ei ole esimene kord, kui Lebowitzi stiilile taolist kummardust tehakse. Tema moe-eelistustest on läbi aastate kirjutanud nii Vogue, Grazia kui W Magazine. Kui nendest artiklitest midagi silma jääb, siis muidugi see, et Lebowitzil endal ei ole moest sooja ega külma. Aastakümneid on ta ustavalt kandnud oma univormi: siniseid teksaseid (jah, Levi’s 501), triiksärki, meestepintsakut (alati Savile Row’ rätsepatelt) ning alati neid pruune kauboisaapaid – ja ei ole kuulda, et tal oleks vähimatki plaani seda muuta. Sest see töötab! Töötas 80ndatel, töötab ka praegu. See ongi signatuurstiil selle kõige tõelisemas võtmes. 

Samas, kahtlustan, et kui keegi ütleks Franile, et temast on 2021. aastal saamas väikest viisi moemaailma ultimate style crush, siis saaksime me kõik tema sarkasmiga vastu pead. Ja siis oleks meie päev muidugi tehtud ka.

Tartu Raekoja plats muutub 8.-15. augustini taas suureks vabaõhukinoks, kui PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toob publiku ette oma seni mahukaima filmiprogrammi. Tänavu jõuab suurele ekraanile rekordilised 13 täispikka ja kaheksa lühifilmi, mis rändavad läbi Euroopa, Aasia, Ameerika ja Austraalia ning vaatlevad armastust selle kõige erinevamates vormides.

Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.

Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.

Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.

Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.

Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee. 

Vahelduseks suuri uudiseid moemaailmast – Rabanne teatas, et moemaja uueks loovjuhiks saab Olivier Rousteing. Pärast 14 aastat Balmaini eesotsas alustab disainer nüüd uut peatükki Puigile kuuluvas moemajas, võttes üle Julien Dossenalt, kes juhtis Rabanne’i loomingulist suunda viimased 13 aastat.

Juba on teada, et Rousteing esitleb oma esimese Rabanne’i kollektsiooni 2027. aasta sügistalvisel Pariisi moenädalal järgmise aasta märtsis. Disaineri sõnul on liitumine Rabanne’iga tema jaoks suur au. „See on moemaja, mis on alati seadnud kahtluse alla tavapärased arusaamad ning kujundanud julgete ideede kaudu moeajalugu. Selle uuenduslikkus, meisterlikkus ja kartmatu loovus on inspireerinud põlvkondi ning inspireerivad nüüd ka mind,“ sõnas ta avalduses.

Puigi esindaja Ana Trias kirjeldas Rousteingi kui loojat, kelle käekiri on julge, magnetiline ja tihedalt seotud tänapäeva energiaga. Tema sõnul avab uus loovjuht Rabanne’i jaoks järgmise peatüki, tuues majja enesekindlust ja eneseväljendust väärtustava loomingulise nägemuse.

Rousteing kujundas Balmainis välja selgelt äratuntava esteetika, mida iseloomustasid jõulised siluetid ja rikkalikud detailid. See lähenemine võiks loomulikult haakuda ka Rabanne’i identiteediga – moemajaga, mille ajalugu on lahutamatult seotud Paco Rabanne’i futuristlike metallkleitide ning eksperimentaalse materjalikäsitlusega.

Olgu lisatud, et 40-aastane Rousteing kuulub oma põlvkonna mõjukaimate Prantsuse disainerite hulka. Kui ta 2011. aastal Balmaini loovjuhiks nimetati, sai temast noorim disainer pärast Yves Saint Laurent’d, kes oli määratud juhtima mõnda Pariisi suurt moemaja. Rabanne’i jaoks tähendab tema ametisse asumine märgilist põlvkonnavahetust ning uut võimalust tõlgendada brändi futuristlikku pärandit tänapäevases võtmes.