Telliskivi Loomelinnakus asuv Fotografiska annab teada, et juba homsest on fotokunstikeskuses avatud Ameerika foto- ja filmikunstniku Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju”. Kes ei tea, siis Alex Prageri looming nihutab piire reaalsuse ja väljamõeldise vahel, kusjuures, fotodel kujutatud melodramaatilised stseenid panevad pildid justkui elama. Näitus “Tere tulemast koju” (Welcome Home) mängib nostalgia, mälestuste ja reaalsuse taasloomisega, jutustades vaatajale kordumatuid lugusid. 

Ameerika foto- ja filmikunstniku Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju” (Welcome Home) on väljapanek tema filmilikest fotodest ja lühifilmist “Mäng tuules” (Play the Wind). Kõik fotod põhinevad lavastatud stseenidel, kusjuures Prager käib oma loomingus vabalt ümber viidetega erinevatele ajastutele ja perioodidele alates 1940. aastatest 1990. aastateni, kasutades selleks konkreetseid tegelasi, keskkondi, stsenaariumeid, rõiva- ja soengustiile kui ka poose. Prager vaatleb oma loomingus inimloomuse ja reaalsuse tumedamat külge, mis jääb elus kõige olulisemat varjava kunstliku pealispinna alla, ning kujutab seda imetlusväärse tehnilise täpsuse ja detailirohkusega.

Prageri teekond fotograafiani sai alguse 1999.-2000. aastatel, kui tulevane kunstnik külastas J. Paul Getty muuseumis William Egglestoni näitust. Egglestoni värvikasutus ja võime kujutada igapäevaseid stseene meeldejäävalt avaldas talle suurt mõju. Prager otsustas, et temastki peab saama elukutseline fotokunstnik ja juba samal nädalal ostis ta nii kaamera kui ka fotode ilmutamiseks vajaliku varustuse. Hiljem hakkasid teda huvitama ka filmide tegemine ja lavastamine. Los Angeleses elatud aja jooksul kogunenud võrgustiku kaudu õnnestus tal projektidesse kaasata nii kostüümikunstnikke, grimeerijaid, valgustajaid ja näitlejaid. Prageri fotod ja filmid on hoolikalt läbi mõeldud ja teatraalsed, keskendudes sageli reaalsuse ja väljamõeldu vahelisele pingele.

“Mind liigutasid pildid, kust õhkus kunstniku elujõudu. Just see köitiski mind esmalt William Egglestoni loomingu juures, muidu oleks tegu üsna tavaliste fotodega. Kui ma otsustasin saada elukutseliseks fotograafiks, oli mu eesmärgiks leida võimalus, kuidas panna midagi iseendast oma loomingusse. Mulle meeldib lisada oma teostesse viiteid omaenda elule ning mind inspireerivad küsimused, mis lähtuvad kas minu enda elust või ühiskonnas toimuvast. Niisamuti nagu ka inimloomuse või reaalsuse tumedam külg, mis jääb elus kõige olulisemat varjava kunstliku pealispinna alla,” rääkis Alex Prager oma loomingust.

“Alex Prageri maailm on värviline, melodramaatiline ja hitchcockilik. Ehkki kõik tema tööd on lavastatud, õhkub nendest Hitchcocki filmidele omast õudust kui ka põnevust,” rääkis Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, kui eriline on algav sügishooaeg fotokunstikeskuse jaoks. “Fotodel kujutatud stseenid panevad pildid justkui elama, jutustades vaatajale alateadlikult, mis juhtus vahetult enne ja pärast murdsekundi jooksul jäädvustatud hetke,” jätkas Loorents.

Alex Prageri näitus “Tere tulemast koju” ootab Fotografiskas külastajaid 11. septembrist 29. novembrini. Lisaks fotoloomingule on näitusel võimalik näha kunstniku uusimat lühifilmi “Mäng tuules” (Play the Wind).

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.