Foto: Lembit Peegel
Publiku ees avaneb sissevaade spordifotograaf Lembit Peegli loomingusse, kandes kõnekatel ja mõjusatel fotodel osa Eesti spordikultuuri loost aastatest 1970–1990, sekka kilde hilisematest spordihetkedest. Lembit Peegel, tollal paljuski vabatahtlik, rändas neil aastatel kaameraga mööda spordivõistlusi, saateks kirg, pühendumus ja sihikindlus. Tänu tema erakordsele oskusele püüda pildile spordi ilu, võlu ja valu, jäädvustusid filmirullile spordi ehedad ja eredad hetked, mis on ühe osana kujundanud Eesti ühiskonda ja kultuurilugu.
Näituse „Peegel/Pildis“ põhirõhk asetseb ajalooliste hetkede tabamisel ja emotsionaalsetel olustikuvaadetel, mida Peegel on oma julge ja väleda reaktsiooniga meisterlikult edasi andnud. Ajastuomaste spordialade tiitlivõistlustel ja rahvaspordisündmustel sündinud mustvalged pildilood kõrvutuvad sinimustvalgete võiduhetkedega taasiseseisvunud Eesti esimestelt olümpiamängudelt, mis aitasid raamistada kogu riigi eneseusku ja tõusu. Jõu-, mõtte-, võimlemis- ja meeskonnaspordi möödunud ajad tulevad lopsakas nüansirikkuses esile ajastutruudel kaadritel ja vahetute emotsioonide najal, vahendajaks Lembit Peegli tabav ja terane fotokunstisilm.
Oma aja mõjukaima spordielu jäädvustajana on Lembit Peegli roll kodumaa kultuuriloos hindamatu ning tema isikunäitus on oluline samm püüdluses säilitada tema pärandit, mis ei ole suuremale üldsusele siiamaani kättesaadav olnud. Näitusel on väljas ligikaudu 50 fotot ning selle on kureerinud Fotografiska Tallinn ja Lembit Peegel koostöös Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi ning spordiedendajate Are Altraja ja Peeter Keegiga.
„Lembit Peegli fotonegatiivide arhiivi sukeldumine on olnud ühtaegu põnev ja keeruline väljakutse – tegemist on tohutu pärandiga, mis ehib kodumaist spordikultuuri ning seda avades ühtis austus aukartusega. Ääretult mahukas taustatöö viis meid koostöös Lembituga lõpuks narratiivini, mida soovime publikule esitleda. Meie eesmärk on näidata olustikuehedat ajastut spordiminevikust, kus analoogfotograafia kunstiline tase oli märgiline ja mänguline,“ kommenteerib näituse sündi Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents ning lisab, et on au olla osa Lembitu loost.
Lembit Peegli näitus toob nii avamise aegu kui kogu näituseperioodi jooksul Fotografiskasse mitmeid eriüritusi, mis viivad rändama spordiajaloo sissetallatud radadele ja taasavavad nostalgilisi peatükke Eesti kultuuriloost, ent puudutavad ka mitmeid kõnekaid ja haaravaid teemasid kaasaja spordis ja liikumiskultuuris.
Laupäeval, 25. jaanuaril on harukordne võimalus kuulata suurmeistri enda meenutusi möödunud spordiaegadest: kell 11.00 ja 13.00 toimuvaid näituse avatuure viivad läbi Lembit Peegel ja Are Altraja. Veebruarikuu toob lisaks juurde kolm näituse erituuri: 5. veebruaril saab näitust külastada koos fotograaf Jarek Jõeperaga, 16. veebruaril koos Allar Levandi ja Tiit Karuksiga ning 27. veebruaril koos Kaarel Antonsi ja Johannes Vedruga Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumist.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
„Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ täidab lossi lillede (ja moega), kuid mitte ainult. Meie ette laotatakse lood, mis räägivad ilust ja edevusest, ihast ja leinast, õnnest ja kaduvusest. Uue näituse wow-kujunduse autoriks on ei keegi muu kui rahvusvaheliselt tuntud Belgia moedisainer Walter Van Beirendonck. Portaili nimel rääkis Ester Kannelmäe Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega näituse sünnist, selle kõnetavast sisust ja unikaalsest atmosfäärist.
Aleksandra, lilled kunstis – see kõlab esmapilgul väga turvaliselt, mõnedele isegi veidikene igavalt. Näituse vaatajatele saab aga üsna ruttu selgeks, et see pole kaugeltki nii. Miks on just see näitus teistsugune?
Näitus on väga liigutav. Jah, lilled mõjuvad kunstimuuseumis iseenesestmõistetavatena, kuid võin kinnitada, et see näitus on tõesti eriline. Lugu ei piirdu lillemaalide ajalooga – see haarab endasse sotsiaalsed, religioossed, poliitilised ja eetilised teemad. Eesti keeles on imeline väljend „rääkima läbi lillede“ ehk peitma oma sõnumit sümbolite taha. Just seda me siin sõna otseses mõttes teeme – räägime läbi lillede.
Näituse tutvustusest jäi kõlama, et see toob kogu uhke muuseumi mugavustsoonist välja. Selgita meile, mida selle all mõeldud on?
Oleme tõesti tänulikud näituse kujundajale Walterile, et ta meid mugavustsoonist välja tõi. Näitus eirab mitmeid traditsioonilisi lahendusi, mida me tavaliselt kasutame. Selgus, et oleme piisavalt julged, et mõelda ja teha asju teistmoodi – üha silmapaistvamalt ja uhkemalt. Usun, et pöörame kunsti ja ajaloo käisitlemises täiesti uue lehekülje.
Mainisid, et näitus ei piirdu vaid lillemaalide eksponeerimisega, vaid tungib sügavamale. Millised teemad vaataja ette tuuakse?
Teemasid on loomulikult mitmeid. Tegemist on tegelikult väga emotsionaalsete lugudega, mis meid ka tänapäeval liigutavad. Me räägime moraalist, ilust, võrdõiguslikkusest, naiste õigustest, peretraditsioonidest, leinast ja vägivallast. Kõik need teemad olid olulised 17. sajandil, ent on maagiliselt ajakohased ka praegu.
17. sajand tundub siiski väga kauge aeg – mis selle relevantsuse sinu jaoks loob?
Mul on tunne, et vaadates näitust mõistavad paljud, et vanade meistrite tööd pole vaid kuldraamides ilu ja mugavustsoon, vaid universaalselt oluliste teemade käsitlused. Oleme muuseum, mis töötab just vanema kunstiga, ning meie eesmärk on publikule tõestada, et see kunst on ka meie ajal oluline. Peame tundma vanu meistreid, sest nad kõnelevad meiega läbi sajandite. Meie ülesanne on ainult küsimusi küsida – ja tajume, et nemad esitavad küsimusi ka meile. Me näeme selle kunsti kaudu ka iseennast.
Niivõrd suure ja visuaalselt uhke näituse ülespanek ei saa liiga lihtne olla?
Näituse kallal töötas tõeline unelmate tiim. Kadrioru ehitusfaas kestis kaks nädalat, kuid arendustöö palju pikemalt. Näitus on mitmekihiline, täis avastusrõõmu – sellest leiab igaüks enda jaoks midagi.
Räägi meile veidi rohkem näituse fenomenaalsest kujundusest.
Näituse sisu on selle kujunduse abil suurepäraselt pakendatud. Vaataja tiritakse väga emotsionaalsesse atmosfääri. Olgem ausad – tervest muuseumist on saanud üks suur kunstiteos. Walteri loodud terviklik installatsioon kasutab lugusid ja kunstiteoseid ehitusklotsidena. Nii on loodud imeline taust, mis laseb kunstiteostel särada.
Miks peaks lugeja sammud Kadrioru kunstimuuseumi poole seadma?
Ma olen selle näituse tõeline fänn. Mul oli võimalus olla kaasas kogu näituse arendusprotsessis ja meil on muuseumina väga uhke tunne seda nüüd publikule presenteerida. Ja on suur rõõm, et maalide omanik Phoebus Foundation valis just Kadrioru kunstimuuseumi näituse esimeseks koduks. Järgmised viis kuud saavad olema tõeliselt põnevad!
Näitus „Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks 2026. aasta 25. jaanuarini. Lisainfot leiad siit.
