Foto: Elina Kostabi
Me oleme harjunud end millegagi seostama – oma koduga, tööga või vähemalt kodumaaga. Elina Kostabi fotoloo “Ekki hugsa” tegelastele on kõige olulisem vahetu kogemus ja elamine hetkes. Nende jaoks on iga päev uus teekond koos uute võimaluse ja avastustega. Nad ei keskendu üleliia homsele päevale ega tee kaugeleulatuvaid plaane.
Miks aga selline näituse nimi? Sest kogu Skandinaavias tuntud islandi väljend ekki hugsa tähendab kõigest lahti laskmist, et olla loov.
Näitus ise räägib Sydne ja Hermanist, kes eelistavad jääda oma valikutes vabaks. Nad väärtustavad mugavusest ja materiaalsest heaolust rohkem vaimset ja füüsilist sõltumatust ja võimalik, et see oli üks põhjustest, miks nende elud ühel hetkel eri radadele läksid. Neil on kolm toredat last, keda nad koos oma uute elukaaslastega kasvatavad ja kellega mööda maailma reisivad. Uued suhted on nende ellu toonud kirge ilma vanu sidemeid lõhkumata ning sõprust ja armastust jagub kõigile. Lapsed kasvavad loomingulises keskkonnas, õpivad kodukoolis ja neil on vabadus omas tempos uusi asju avastada ja uurida. Nad elavad koos oma vanematega väga dünaamilist elu, erinevates kultuurides ja võimalikult autentses keskkonnas. See annab neile võimaluse kogu maailma vahetult kogeda.
Kostabi fotograafiline dokumentatsioon on äärmiselt soe ja intiimne ning annab aimu suurest usaldusest jäädvustaja vastu. Näituse kuraator Annika Haas sõnab: “Rahvusvahelisel Lensculture Portrait Awards konkursil edukalt esinenud Kostabi jäi silma õrna ja poeetilise looga noorest perekonnast, kes on välistanud tavapärases mõistes traditsioonilise pereelu mudelile omase identiteedi.”
Elina Kostabi on läbinud Magnum Photos-Spéos korraldatud aastase meistrikursuse ja EKA Avatud Akadeemia fotograafiakursuse. Kõnealune näitus kuulub Fotomuuseumi dokumentaalfotograafia teema-aasta programmi. Uuri lisa muuseumi kodulehelt.
“Mul on väga hea meel, et pika protsessi lõpuks on valmis saanud üks suurepärane näitus. On olnud nii kergemaid kui raskemaid momente, aga siin ta oma rõõmus ja nukruses, brutaalsuses ja ülevuses nüüd meie ees seisab,” sõnas Eesti paviljoni kunstnik Edith Karlson. “Näituse „Hora lupi“ muudab väga eriliseks ka toimumiskoht – tasapisi lagunev Santa Marie delle Penitenti kirik, mis on algusest peale suureks inspiratsiooniks olnud.”
„Eesti jaoks on osalemine Veneetsia kunstibiennaalil oluline võimalus tutvustada meie ainulaadset kunstiskeenet tervele maailmale. See avab uusi uksi riikidevahelisele koostööle, võimaldades kunstnikel luua kontakte ja näidata oma loomingut rahvusvahelisele publikule. Samuti liidab iga selline suur ettevõtmine ka omavahel inimesi, kelle töö vilju näitusel kõige otsemalt näeme. Seekord on kohal ka erakordselt suur hulk eratoetajaid, kelle usku meie kunstimaailma on südantsoojendav näha,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.
„Hora lupi“ ehk hunditund on müütiline hetk enne koitu, mille kohta usutakse, et siis sünnib ja sureb kõige rohkem inimesi. Öö pimedaimat aega, mil kõik tekib ja kaob, võib näha nii kaose haripunktina kui muutuste algatajana. Näitusel lahkab kunstnik inimese primitiivseid tunge nende banaalsuses ja pühalikkuses ning eksponeerib inimese loomalikkusest jutustavaid skulptuure.
Sel aastal asub Eesti paviljon muidu avalikkusele suletud Santa Maria delle Penitenti kirikus. Näituseruume täidavad kunstniku savist ja betoonist skulptuurid, mis on Edith Karlsoni loomingule iseloomulikud. Läbiva sarjana on näitusel sajad savist autoportreed, mille autoriteks on inimesed kunstniku ümbert.
Vaata esimesi fotosid Eesti paviljonist galeriist!
Prahas sündinud ja Rootsis elanud Kary H. Lasch (1914-1993) oli julge ja avatud looja, kes võitles hetkede eest, mida tabada soovis. Tänu sellele möödus tema karjäär staaride tagatubades, Cannesi filmifestivali kütkestava glamuuri südames ja maailmakuulsate kunstnike seltsis – paikades, kuhu pääsesid vaid valitud. Lasch lähenes oma elukutsele teatava huumoriga, olles vajadusel tõsine, kuid kui olukord seda vähegi lubas, siis lõbus ja absoluutselt pöörane. Nii on Lasch end fotograafia ajalukku talletanud läbi veidruste, tempude ja seikade, mida ainuüksi tema korda suutis saata.
Laschi loomingu keskmes seisab Cannes ühes filmifestivaliga – superstaaridest, režissööridest, ajakirjanikest ja pillavast küllusest koosnev elav organism, mida ilmestasid seiklejad maailma eri paigust. Fotografiskas tuleb esitlusele ligikaudu 75 teost tema fotokogust, mis teevad tagasihüppe Cannesi tähesäras siravasse maailma ning jutustavad erakordseid lugusid võrukaelast fotograafi tegemistest maailmastaaride keskel.
Fotografiska kaasasutaja ja näituste juhi Maarja Loorentsi sõnul kajastub Laschi fotodel ajastu, mida koheldakse teatava nostalgia, imetleva igatsuse ja tundega, et siis oli kõik võimalik. “Kerge lohakus ja boheemlaslik hoolimatus, elu nautimine ja huumor – need on märksõnad, mis seda näitust kõige paremini iseloomustavad. Seejuures kroonib kõike elegants ja hea maitse, liites fotodel maailma kultuuri ja filmitööstuse, kunstielu ja elukunstnikud. Ennekõike on see näitus aga austusavaldus ühele ääretult põnevale isiksusele, kes jättis meile oma 500 000 teosest koosneva hiiglasliku fotokogu ja hiilgavad lood sellest, kuidas tal õnnestus saada kaamera ette isikud, kes olid paljudele kättesaamatud. Kary lood räägivad sellest, et kui sul on kindel siht silme ees ja uks sinu ees kinni lüüakse, on alati võimalus kasutada teist ust või leida mõni muu loominguline viis oma eesmärk siiski ellu viia,” sõnas Loorents.
Näituse avamisega seonduvalt on publikul võimalik külastada ka eriüritust – 20. aprillil kell 15.00 toimub Fotografiskas erituur Michel Hjorthiga, kes oli Kary H. Laschi lähedane sõber ning on tema arhiivi üks omanikest. Hjorth on näituse avamise puhul Tallinnas ja kohtub Eesti publikuga, et vesta Karyst põnevaid lugusid ning avada näituse telgitaguseid.
Kary H. Laschi näitus jääb avatuks septembrikuu alguseni.
