Kodumaine aksessuaaribränd Craftory pildistas möödunud kuul üles oma esimese täispika moeseeria, mille jäädvustas fotograaf Kertin Vasser ja stiliseeris Kärt Hammer. Portailile avanes võimalus seeria esimesena avaldada ja Craftory turundusjuhilt Anna-Mai Männikult pisut telgitaguste kohta uurida. 

Anna-Mai, kui valusalt või valutult antud fotoseeria valmimine kulges?

Kui aus olla, siis pidasime seeriat kavandades meeskonnas maha väga tuliseid vaidlusi ja kergelt see ei sündinud. Õnneks suutsime siiski kokkuleppele jõuda, et tahame tulemust, mis oleks Craftoryle omaselt minimalistlik, aga inimlik ja mitte peensusteni lakooniline; enesekindel, aga mitte arrogantne; küps ja elunäinud, aga mitte liiga turvaline. Tahtsime, et seeria haakuks meie senise visuaalse keelega, aga lisaks midagi uudset ja oleks lõpuks piisavalt tagasihoidlik, et põhitähelepanu jääks toodetele. 

Kas tajusite selle pildistamise puhul suurt erinevust võrreldes teie seniste still life kaadritega?

Kuigi fotoseeriad ja nende planeerimine ja teostamine pole meile võõras, on põhirõhk tänaseni olnud tõesti üksnes tootefotograafial. Kui oled varem keskendunud ainult lähivõtetele ja pole õieti inimesi pildistanud ega tooteid pärisellu asetanudki, siis lasub esimesel moeseerial justkui vastutus – olla sillaks nende hoolikalt sätitud tootefotode ja päriselu vahel ning defineerida „Craftory nägu” inimesed, riided, vibe. 

Need kõik olid ja on meil vaimusilmas olemas, aga ettekujutus ja teostus on kaks eri asja. Näiteks mõtlesime pikalt, keda me modellidena näha tahaksime ja lõpuks jäid sõelale teleprodutsent Stella Saarts ning muusik Peedu Kass. Tagantjärele oli see ilmselge valik, sest nad vaieldamatult sobivad meie kirjeldatud visiooniga: enesekindlad, huvitavad, omal alal hinnatud tegijad, kes ei ole lapseohtu ja on jõudnud juba elada ja kogeda. See kõik kiirgas nende pilgust, kehahoiakust ja olekust ja ka sellest, et pildistamisel nad suurt juhendamist ei vajanudki. 

Muidugi ei saa alahinnata ka seda, et Kärt Hammeri valitud riided istusid valatult ja moefoto alal kogenud Kertin Vasser oli nagu kala vees. Meie otsus modellidena „päris-inimesi” kasutada õigustas end sajaprotsendiliselt ja kindlasti eksperimenteerime sellega tulevikuski!

Vaata kõnealuse fotoseeria tulemust allolevas galeriis!

Craftory tootevaliku leiab nende veebipoest www.nahk.ee ja Viru keskuse esimese korruse aatriumis asuvast välkpoest.

Muide, käivad kõlakad, et Craftory on peagi käivitamas ühisrahastuskampaaniat, mille kohta leiad rohkem infot juba täna aadressilt https://www.nahk.ee/pages/investorile.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!