Eesti suurim juveelikaupluste kett Goldtime üllatab tänavu suure üleskutsega Eesti loovhingedele – nimelt otsib Goldtime kodumaiseid ehte- ja kelladisaini säravaid talente, kelle looming võiks just nimelt Goldtime’i valikusse müügile jõuda.

Innustamaks noori ja alustavaid ehtedisainereid konkursil osalema, võtsime ette ja rääkisime juttu nende disaineritega – Tanel Veenre, Sofia Halliku ja Lisa Kroeberiga –, kellele koostöö Goldtime’iga on juba vilja kandnud. 

Tanel, kas ja kui palju aasta 2020 muutis Sind inimesena, sh loomeinimesena?

2020 oli meie jaoks kõige kiuste suurepärane aasta – jätkasime mõnusas kasvutempos, tulime välja mitmete uute seeriatega, tegime suurejoonelise moekollektsiooni ja raamatu, innustusime inspireerivatest koostöödest (JOIK, Anna Kaneelina, Naomi Smalls, Kersti Kaljulaid jt), jätkasime Hiina turu vallutamist. Kevadise koroonalaine harjal hakkasime ka teadlikumalt heategevusega tegelema, annetades aasta jooksul üle 5000 euro eri organisatsioonidele. Sellised väljakutsed on kütuseks minu mootorile, on õnn teha kirglikult seda, mida armastad. Pööraste ettevõtmiste tasakaaluks püüdsin isiklikult õppida enam rahulikkust ja kannatlikkust.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Tanel Veenre jewelry & fashion (@tvjewellery)

Miks peaksid kodumaised ehtedisainerid – noored, vanad, alles alustavad või juba pikalt tegutsenud – endast Goldtime’ile märku andma? 

Goldtime annab võimaluse teha arenguhüppe – astuda suure sammu struktureeritud ja nähtava kaubamärgi suunas. Täna liigub mass paratamatult kaubanduskeskustes ning nähtavuse seisukohast on oluline seal olemas olla. Kuna Goldtime’i võrgustik katab kõik olulised keskused Eestis, siis on see parim viis olla oma kliendi lähedal.

Millega Sa ise Goldtime’i kliente tänavu üllatad?

Minu loominguline nõiakatel podiseb meeletu hooga, vaadates aasta plaane, siis pea igas kuus tuleme välja millegi uuega. Mitu päris innovaatilist rauda on tules, katsetan uute materjalidega… Kes ei riski – see šampanjat ei joo!

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Tanel Veenre jewelry & fashion (@tvjewellery)

Lisa, küsin sinultki, kas ja kui palju aasta 2020 muutis sind inimese, sh loomeinimesena?

2020 oli minu jaoks aasta täis vastuolusid. Ühelt poolt valdas mind suurim rõõm saada teist korda emaks ja punuda meie pesa veel natukene suuremaks, aga teisalt oli loomulikult mure seoses viiruse leviku ja selle mõjuga ühiskonnale ja ettevõtlusele. Me saime olla palju perega koos ja nautida maal elamise võlusid, aga ma ei pääsenud Saksamaale oma vanemate ja sugulaste juurde, et jagada seda rõõmu nendegagi.

Teisalt, oli aega mõtestada enda jaoks oluline – seada eesmärke ja samas osata reageerida pidevalt kiireid otsuseid tehes. Kahtlemata peegeldus see aasta ka minu loomingus. „Tubes” seerias üritasin edasi anda vastandumise dilemmat – uus versus vana, lihtne versus keeruline, tehislikkus versus naturaalsus, värvid versus hall. „Colour Frames” peegeldab aga mõtet, et peaksime otsima seda, mis on elus oluline ja mis väärib n-ö raamimist ja eksponeerimist nii endale kui ka publikule.

Eelmine aasta andis võimaluse tõestada meie tiimile, et oleme nende jaoks olemas ka rasketel aegadel, et ettevõtte suurim väärtus on tõesti inimesed, kes annavad endast parima. 2020 tõi esile ka sotsiaalse ettevõtluse tähtsuse. Meil on hea meel, et saime anda oma panuse heategevuses.

Inimesena võtan eelmisest aastast kindlasti kaasa fookuse olulisele ja keskendumise positiivsusele, mis aitavad meid elus edasi ja loovad uut.

Miks peaksid sinu meelest kodumaised ehtedisainerid endast Goldtime’ile märku andma?

Koostöö Goldtime’iga ei ole lihtsalt oma toodete müümine, vaid see on õppimine, arenemine, tagasiside saamine – mida muuta, mida teha paremini, mis on hästi. See on ka enda mugavustsoonist väljaastumine, sest hea koostöö vajab kahepoolset pingutust ja vastutust. Lisaks sellele on muidugi Goldtime’i meeskond, eesotsas Aveliga üdini positiivne ja motiveeriv! Kindlasti soovitame kolleegidel seda võimalust kasutada ja endast Goldtime’ile märku anda.

View this post on Instagram

A post shared by Lisa Kroeber Jewellery (@lisakroeberjewellery)

Millega Lisa Kroeberi ehtebränd Goldtime’i kliente tänavu üllatab?

Meil on kaks uut seeriat: „Tubes” ja „Colour Frames”, mis lähiajal Goldtime’i poodidesse jõuavad. Kindlasti tuleb valikusse uusi värve ja üllatusi, mis jäägugi praegu veel avaldamata!

Sofia, kas ja kui palju aasta 2020 muutis sind inimesena ja SOMA brändi eestvedajana?

Aasta 2020 oli keeruline, aga samas eriline, ilus ja särav. Olen kindlasti muutunud ja kasvanud nii inimese kui ka loometegijana. Suurim väljakutse oli seotud maailma muutumise ja antud muutustega kohanemisega. Näiteks uue kollektsiooni „New World” mõte sai alguse eelmise aasta veebruari lõpus Roomas, täpselt üks nädal enne Itaalia lockdown’i. Olles Roomas, mis samal ajal sai Euroopa koroonaleviku alguspunktiks, oli huvitav jälgida inimeste käitumist. Nädalane reis muutus iga päevaga ulmelisemaks – selline eel-apokalüptiline tunne oli õhus. 

Lõpuks tundus, et just fiktsioon, ja veelgi enam utoopiline fiktsioon on õige valik uue kollektsiooni arenemiseks. Esimesed koroonasammud Euroopas tõid kaasa tunde, et inimene vajab sellist jumalaga sarnast jõudu, mis päästab meid kõiki nii ohust kui ka meie enda vigadest. Antud lähenemine on mu esimene kogemus fiktsiooniga ja mulle meeldis väga, kuidas see mõjutas ehete loomise protsessi.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by SOMA jewellery (@somajewellery)

Miks sina soovitaksid ehtedisaineritel endast Goldtime’ile märku andma? 

Goltime’i tiim on ülimalt professionaalne, pühendunud ja avatud uutele ideedele. Olen saatusele väga tänulik sellise koostööpartneri eest! Minu meelest on neil eriti lai kliendibaas, mis omakorda tähendab, et erinevate stiilidega töötavad ehtekunstnikud ja disainerid on avatud suuremale potentsiaalsele austajaskonnale.

Millega sinu ehtebränd SOMA 2021. aastal üllatab? 

Kevadel jõuab valikusse meie uus kollektsioon „New World”. Veebruaris aga saavad Goldtime’i kliendid nautida uusi värve Plüsch kollektsioonist – minu isiklik lemmik on kindlasti toon cornflower ehk rukkilillesinine. Loodusest inspireeritud sametised kõrvarõngad sobivad paljudele ja saavad ideaalseks kingituseks vabariigi aastapäevaks!

 

View this post on Instagram

 

A post shared by SOMA jewellery (@somajewellery)

Tanel Veenre Jewellery, Lisa Kroeber Jewellery ja SOMA Jewellery ehted leiab suuremates Goldtime’i esindustes ning Goldtime’i veebipoes.

Goldtime’i konkursist ehte- ja kelladisaini kodumaistele säravatele talentidele saad rohkem lugeda siit.  

Jätkatest Portaili seeriat, mis toob kaadri tagant välja seal tegutsevad persoonid, on seekord fookuses Marianna Gunja. Moefotograaf, kelle jaoks on kaamera vahend visuaalsete maailmade ehitamiseks.

Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.

Name: Marianna Gunja or Mara

Age: 39, but 25 in heart

Location: Tallinn

Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really

Instagram: @noxdies

Marianna, what first pulled you into photography?

You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.

You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?

Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.

What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?

The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!

How do you usually get into the right mindset before a big shoot?

I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location.  What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot. 

What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?

I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.

Studio or shooting on location?

That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?

What has been your most memorable or favourite project so far?

My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected.  And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Which do you lean towards more – fashion or beauty?

I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations. 

Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?

I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.

And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?

There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”. 

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.