7.-13. aprillini Milano disaininädala raames toimuv Tactile Baltics näitus koondab 21 Balti disaineri loomingu ajaloohõngulisse Palazzo Littasse, olles üheks osaks Itaalia disainiagentuuri MoscaPartners näitusesarjast Variations. Balti riikide väljapaneku tõstab fookusesse traditsiooniliste materjalide ning tehnikate dialoogi uute, innovaatiliste lahenduste ja tehnoloogiatega.

Pärast edukat debüüti Londoni disainifestivalil 2021. aastal, kus Tactile Baltics pälvis oma värske lähenemisega sooja vastuvõtu, pakub NIDi, Läti Disainikeskuse ja Leedu Disainifoorumi koostööprojekt Baltikumi kaasaegsele disainile ühise platvormi sedapuhku Milano disaininädalal. Nimest tulenevalt keskendub näitus disaini taktiilsele aspektile, materjalide ja pindade eripärale, suunates külastaja pilgu toodete sensoorsetele omadustele. Üheks oluliseks ja ühendavaks lüliks paljude autorite puhul on lisaks materjaliuuringud ja ringdisain, tähtsustades nii keskkonna- kui kasutajasõbralikkust.

Eestist, Lätist ja Leedust osaleb vastavalt 7 disainerit. Väljapanekul on esindatud mitmekesise materjali- ja vormikäsitlusega sisustustooted, külastajatel on võimalik tutvuda näiteks mööbliesemete, valgustite, kodutekstiili, keraamika ja klaasikunstiga. Eesti valikut kureerib NID, mille liikmed resideeruvad Tallinnas, Londonis ja Pariisis. NID on olnud läbi aastate ühenduslüliks Eesti disainerite ja rahvusvahelise disainimaailma vahel, keskendudes koostööle erinevate organisatsioonide ja üksustega, piiramata end ühe kindla riigi või piirkonnaga. Triin Loksi sõnul, kes on üks NIDi kolmest kuraatorist, keskendub NID näitusteks valmistudes töödele, mis kõnetaksid rahvusvahelist publikut ja aitaksid Eesti tegijatel maailma disainikaardil nähtavamaks saada. Ta lisab, et Milano väljapaneku puhul võib valiku laias laastus jagada 3 kategooriasse: materjalikeskne lähenemine, mängud vormiga ja traditsioonidele ning disainipärandile suunatud fookus, kusjuures üks ei välista teist.

Nii toob Eesti väljapanek klassikaliste ja tavapäraste tehnikate kõrval esile uutmoodi materjalikasutusi, näiteks „kasvatab“  Myceen seeneniidistikust ja orgaanilistest jääkidest tooteid ning Heiter X loob naturaalsest korgist ja savist skulpturaalseid menhiri-laadseid riiulobjekte. Annike Laigo eritasapinnaline vaibakollektsioon Archipelago ammutab inspiratsiooni Põhjala maastike õrnadest kontuuridest, samas kui EKA keraamika ja tootedisaini osakonna ühisprojektist SLOW DESIGN sirgunud Teresa RA portselanist sööginõude komplekt on tõuke saanud bambusest tehtud veetorudest. Lisaks üllatavad oma mängulise joone ja julge värvivalikuga Maarja Mäemetsa klaasist kastekannud ning liivalossid.

Ei oleks aga tulevikku ilma minevikuta ja seepärast tuleb aeg-ajalt vaadata tagasi ja (taas)õppida meistritelt. Kertu Liisa Lepiku painutatud vineerist ja poleeritud terasest Ade peeglite sari on hommage Lutheri vabriku toodangule. Eesti vanim mööblitootja Standard toob aga uuesti oma kollektsiooni vanameistri Maile Grünbergi ja Juta Lemberi ikoonilise tugitooli 1973, mille 1970. aastatele omase julge vormiga on Milano disaininädala külastajatel võimalik tutvuda juba aprillis.

Lätist osalevad näitusel Gateris Works, Ēter, Dace Sūna, stuudio Sarmīte, Artis Nīmanis, Emma Sofia ja Boterra, Leedust Mantas Lesauskas, Vilius Dringelis, Marija Puipaitė, Liepa Marija Gradauskaitė, Paulina Vasiliauskaitė, Ieva Baranauskaitė & Rūta Palionytė ning Liucija Kostiva.

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.