7.-13. aprillini Milano disaininädala raames toimuv Tactile Baltics näitus koondab 21 Balti disaineri loomingu ajaloohõngulisse Palazzo Littasse, olles üheks osaks Itaalia disainiagentuuri MoscaPartners näitusesarjast Variations. Balti riikide väljapaneku tõstab fookusesse traditsiooniliste materjalide ning tehnikate dialoogi uute, innovaatiliste lahenduste ja tehnoloogiatega.

Pärast edukat debüüti Londoni disainifestivalil 2021. aastal, kus Tactile Baltics pälvis oma värske lähenemisega sooja vastuvõtu, pakub NIDi, Läti Disainikeskuse ja Leedu Disainifoorumi koostööprojekt Baltikumi kaasaegsele disainile ühise platvormi sedapuhku Milano disaininädalal. Nimest tulenevalt keskendub näitus disaini taktiilsele aspektile, materjalide ja pindade eripärale, suunates külastaja pilgu toodete sensoorsetele omadustele. Üheks oluliseks ja ühendavaks lüliks paljude autorite puhul on lisaks materjaliuuringud ja ringdisain, tähtsustades nii keskkonna- kui kasutajasõbralikkust.

Eestist, Lätist ja Leedust osaleb vastavalt 7 disainerit. Väljapanekul on esindatud mitmekesise materjali- ja vormikäsitlusega sisustustooted, külastajatel on võimalik tutvuda näiteks mööbliesemete, valgustite, kodutekstiili, keraamika ja klaasikunstiga. Eesti valikut kureerib NID, mille liikmed resideeruvad Tallinnas, Londonis ja Pariisis. NID on olnud läbi aastate ühenduslüliks Eesti disainerite ja rahvusvahelise disainimaailma vahel, keskendudes koostööle erinevate organisatsioonide ja üksustega, piiramata end ühe kindla riigi või piirkonnaga. Triin Loksi sõnul, kes on üks NIDi kolmest kuraatorist, keskendub NID näitusteks valmistudes töödele, mis kõnetaksid rahvusvahelist publikut ja aitaksid Eesti tegijatel maailma disainikaardil nähtavamaks saada. Ta lisab, et Milano väljapaneku puhul võib valiku laias laastus jagada 3 kategooriasse: materjalikeskne lähenemine, mängud vormiga ja traditsioonidele ning disainipärandile suunatud fookus, kusjuures üks ei välista teist.

Nii toob Eesti väljapanek klassikaliste ja tavapäraste tehnikate kõrval esile uutmoodi materjalikasutusi, näiteks „kasvatab“  Myceen seeneniidistikust ja orgaanilistest jääkidest tooteid ning Heiter X loob naturaalsest korgist ja savist skulpturaalseid menhiri-laadseid riiulobjekte. Annike Laigo eritasapinnaline vaibakollektsioon Archipelago ammutab inspiratsiooni Põhjala maastike õrnadest kontuuridest, samas kui EKA keraamika ja tootedisaini osakonna ühisprojektist SLOW DESIGN sirgunud Teresa RA portselanist sööginõude komplekt on tõuke saanud bambusest tehtud veetorudest. Lisaks üllatavad oma mängulise joone ja julge värvivalikuga Maarja Mäemetsa klaasist kastekannud ning liivalossid.

Ei oleks aga tulevikku ilma minevikuta ja seepärast tuleb aeg-ajalt vaadata tagasi ja (taas)õppida meistritelt. Kertu Liisa Lepiku painutatud vineerist ja poleeritud terasest Ade peeglite sari on hommage Lutheri vabriku toodangule. Eesti vanim mööblitootja Standard toob aga uuesti oma kollektsiooni vanameistri Maile Grünbergi ja Juta Lemberi ikoonilise tugitooli 1973, mille 1970. aastatele omase julge vormiga on Milano disaininädala külastajatel võimalik tutvuda juba aprillis.

Lätist osalevad näitusel Gateris Works, Ēter, Dace Sūna, stuudio Sarmīte, Artis Nīmanis, Emma Sofia ja Boterra, Leedust Mantas Lesauskas, Vilius Dringelis, Marija Puipaitė, Liepa Marija Gradauskaitė, Paulina Vasiliauskaitė, Ieva Baranauskaitė & Rūta Palionytė ning Liucija Kostiva.

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.