Foto: Mihhail Zaytsevi näitusetöö. | Riina Varol
Viru Keskuse aatriumis avatud näitus “Vahu vahel” kutsub mõtlema, kuidas inimeste loodud tehismaterjalid mõjutavad meid ümbritsevat maailma. Näitus, mille loojateks on noored tudengid, keskendub vahtplasti ja selle sugulasmaterjalide teekonnale, alates tööstusjäätmete tekkimisest loodusvaenuliku “eluvormi” kujunemiseni, mis tasapisi lämmatab ümbritsevat keskkonda, kogub jõudu ja loob postapokalüptilisi maastikke.
Näitusel esitletavad teosed sündisid üle kuu aja kestnud kursusel, mille käigus kujunesid pakenditööstuse jääkidest unikaalsed skulptuurid. Tudengid manipuleerisid materjalidega kasutades erinevaid vormimise tehnikaid, et luua ulmelisi ja orgaanilisi kujundeid. Kuigi valdavalt pärineb inspiratsioon loodusest – taimedest, seeneniidistikust ja ebatavalisest eluvormidest – peegeldavad tööd ka inimese ja looduse vahelist konflikti.
“See on tohutu toores energia ja lõputu kogus töötunde, mille käigus need kummitavad, mullitavad ja vahutavad teosed sündisid. Nagu omaette sünkjas-must koloonia elukaid, mis pärit nii tudengite alateadvusest kui roosadest unenägudest,” kommenteerib üks töötoa juhendajaid, moedisainer Liisi Eesmaa. Kunstnik Flo Kasearu lisab: “Tudengid tegid kohutavalt mahlaseid ja mahukaid aksessuaare! Algmaterjal oli jube mõnus ja protsess nagu alati, vaevarikas ja väljakutsuv, aga materjali lõplikud ümbertöötlused hirmus nauditavad!”
„Meie soov on piisavalt šokeerida ja katsetada piire – kui suur ja kui värviline peab olema pakendijääk linnapildis, et inimene tajuks selgelt: ainus viis edasi on läbi materjaliringluse. Meil on väga suur rõõm seda teha koostöös peale kasvava põlvkonnaga – EKA andekate tudengitega,“ sõnas Viru Keskuse turunduse ja kommunikatsioonijuht Kristel Martis, kellega koostöös jõuab näitusekonseptsioon keskusesse juba kuuendat aastat.
EKA sisearhitektuuri tudengite loodud spetsiaalne näitusekujundus, mille hulgas olevad interaktiivsed elemendid nagu puuteseinad ja helikogemused, viivad külastajad vahtplasti ja selle muteerunud keskkonna südamesse. Need loovad käegakatsutava sideme töödega, mis aitab paremini mõista materjalide mõju ja kestvust looduses.
Näitus “Vahu vahel” ei paku vastuseid, vaid ärgitab külastajaid küsima: mis saab meie tekitatud prügist? Kas märkame seda ainult siis, kui see meid otseselt häirib, või sulandub see märkamatult loodusse, tekitades pöördumatut kahju?
Näitus avatakse Viru Keskuse aatriumis 4. veebruaril kell 16:00 ja on üleval kuni 19. veebruarini.
Kae galeriist eelvaadet sellest, mida näitusel näha saab!
Näituse meeskond:
Kunstnikud: Allan Suomalainen, Anete Aurelie Aas, Halyna Yaroshenko (UKR), Hedi Leppik, Helen Tambla, Katriin Raudsepp, Kertu Seestrand, Linda Teemägi, Lucille Gonzalez (GER), Maksim Kapustin, Mihhail Zaytsev, Oskar Tammäe, Pihla Alina Teder, Roosi Mändmaa, Sofia Robbe, Tereza Bláhová (CZE)
Sisearhitektid: Airi Anderson, Brigita Praks, Carmen Pikknurm, Helena-Liisa Moks, Janet Kljuzin, Karl Oskar Palo, Kertu Bachmann, Madli Bulgarin, Raigo Tšetšin, Reigo Raal
Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu
Ruumiloome juhendaja: Annika Kaldoja
Produktsioon: Piret Puppart, Cristopher Siniväli, Marion Laev
Graafiline disain: Anete Ots, Mariliis Tarja
Fotode kunstiline juht: Liisi Eesmaa
Fotograaf: Riina Varol
Fotograafi assistent: Karmel Kull
Modellide meik ja soeng: Eliise Brigita Mõisamaa
Modellid: Merzeede (Agency Icon), Sam (E.M.A. Model Management)
„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.
Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.
“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.
Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.
Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee.
Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.
Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“
Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.
