Foto: Olustvere puidukoda
1,5 tonni eesti disaini on täna teel näitusele “UPMADE IN EE”, kus saab näha näiteks nii sisustust, mis on valmistatud seeneniidistikust, kui ka tarbeesemeid, mis on valmistatud suitsukonidest. Jätkusuutliku moe näidetena esitletakse ümbertöödeldud materjalidest ja vetikatest ülerõivaid ning teksaniidi jääkidest pitskleite. Teenusedisaini heade näidetena tutvustatakse e-residentsust ja esmakordselt esitletakse toodete digitaalset passi. Graafilise disaini näidetena on näitusel Eesti kultuuriplakat. Nii ulatuslikult on Eesti disain New Yorgis eksponeeritud esmakordselt.
Näituse kontseptsiooni eesmärk on demonstreerida kuidas tänapäeva maailmas, kus liigtarbimine viib jäätmete ja toodete üleküllusesse, pakuvad disainerid loovaid lahendusi pakilistele küsimustele, kuidas luua tooteid, mis pole mitte ainult vastupidavad, vaid ka olulised ringmajanduse jaoks, rõhutades ressursside mõistlikku kasutamist ja jäätmete minimeerimist.
“Suured rahvusvahelised projektid saavad teoks eelkõige heade kontaktide olemasolule ning mingile indikatsioonile, et Eesti disaini võiks ookeani taga huvi pakkuda. Lähtusime Ameerika ekspertide tagasisidest, et Eesti jätkusuutlik disain võiks lisaks IT-saavutustele USAs huvi pakkuda,” kommenteeris üks näituse kuraatoreid Ilona Gurjanova.
Tuntud USA disainer Scott Henderson kiidab Eestit: „Eesti on tõeliselt jätkusuutlikkuse eestvedaja. Grupp edumeelseid disainereid on koondunud ja loonud tugeva kogukonna.“ Ta leiab, et kultuuriliselt arenenud linnades on äärmiselt oluline roll disainerite ühendustel ja disaininädalatel, nii nagu USAs, nii ka Euroopas. „Mida tihedamalt oleme omavahel seotud ja võrgustunud, seda tugevamad me oleme.“
Suurem osa näitusest, mis toimub Soho loovas atmosfääris, keskendub jätkusuutlikule disainile, mis austab traditsiooni, taaskasutust ja innovatsiooni. Siin esitletakse kauakestvaid käsitöötooteid, toodete ringlussevõtu ja materjali ümbertöötlemise võimalusi ning biomaterjalide tipptasemel kasutamist. Näitusel esinevate disainerite seas on noori, eksperimenteerivaid tegijaid nagu Siim Karro, Sandra Luks, Eva-Karlotta Tatar, Juhan Soomets, Urmas Lüüs, Johanna Ulfsak, Cärol Ott, Hannah Segerkranz kõrvuti kogenud ja staažikate tööstusdisaineritega nagu Tarmo Luisk, Leonardo Meigas, Elmet Treier ning samuti Piret Loog, Mare Kelpman ja Kärt Summatavet. Esindatud on ka mitmed suurtootjad ja Red Doti võitjad nagu Huum, Jalg ning mööblitootja Radis.
Näitus sünnib Eesti Disainerite Liidu koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja e-residentsusega ja on avatud Sohos 16. kuni 22. maini aadressil 188 Lafayette Street.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
„Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ täidab lossi lillede (ja moega), kuid mitte ainult. Meie ette laotatakse lood, mis räägivad ilust ja edevusest, ihast ja leinast, õnnest ja kaduvusest. Uue näituse wow-kujunduse autoriks on ei keegi muu kui rahvusvaheliselt tuntud Belgia moedisainer Walter Van Beirendonck. Portaili nimel rääkis Ester Kannelmäe Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega näituse sünnist, selle kõnetavast sisust ja unikaalsest atmosfäärist.
Aleksandra, lilled kunstis – see kõlab esmapilgul väga turvaliselt, mõnedele isegi veidikene igavalt. Näituse vaatajatele saab aga üsna ruttu selgeks, et see pole kaugeltki nii. Miks on just see näitus teistsugune?
Näitus on väga liigutav. Jah, lilled mõjuvad kunstimuuseumis iseenesestmõistetavatena, kuid võin kinnitada, et see näitus on tõesti eriline. Lugu ei piirdu lillemaalide ajalooga – see haarab endasse sotsiaalsed, religioossed, poliitilised ja eetilised teemad. Eesti keeles on imeline väljend „rääkima läbi lillede“ ehk peitma oma sõnumit sümbolite taha. Just seda me siin sõna otseses mõttes teeme – räägime läbi lillede.
Näituse tutvustusest jäi kõlama, et see toob kogu uhke muuseumi mugavustsoonist välja. Selgita meile, mida selle all mõeldud on?
Oleme tõesti tänulikud näituse kujundajale Walterile, et ta meid mugavustsoonist välja tõi. Näitus eirab mitmeid traditsioonilisi lahendusi, mida me tavaliselt kasutame. Selgus, et oleme piisavalt julged, et mõelda ja teha asju teistmoodi – üha silmapaistvamalt ja uhkemalt. Usun, et pöörame kunsti ja ajaloo käisitlemises täiesti uue lehekülje.
Mainisid, et näitus ei piirdu vaid lillemaalide eksponeerimisega, vaid tungib sügavamale. Millised teemad vaataja ette tuuakse?
Teemasid on loomulikult mitmeid. Tegemist on tegelikult väga emotsionaalsete lugudega, mis meid ka tänapäeval liigutavad. Me räägime moraalist, ilust, võrdõiguslikkusest, naiste õigustest, peretraditsioonidest, leinast ja vägivallast. Kõik need teemad olid olulised 17. sajandil, ent on maagiliselt ajakohased ka praegu.
17. sajand tundub siiski väga kauge aeg – mis selle relevantsuse sinu jaoks loob?
Mul on tunne, et vaadates näitust mõistavad paljud, et vanade meistrite tööd pole vaid kuldraamides ilu ja mugavustsoon, vaid universaalselt oluliste teemade käsitlused. Oleme muuseum, mis töötab just vanema kunstiga, ning meie eesmärk on publikule tõestada, et see kunst on ka meie ajal oluline. Peame tundma vanu meistreid, sest nad kõnelevad meiega läbi sajandite. Meie ülesanne on ainult küsimusi küsida – ja tajume, et nemad esitavad küsimusi ka meile. Me näeme selle kunsti kaudu ka iseennast.
Niivõrd suure ja visuaalselt uhke näituse ülespanek ei saa liiga lihtne olla?
Näituse kallal töötas tõeline unelmate tiim. Kadrioru ehitusfaas kestis kaks nädalat, kuid arendustöö palju pikemalt. Näitus on mitmekihiline, täis avastusrõõmu – sellest leiab igaüks enda jaoks midagi.
Räägi meile veidi rohkem näituse fenomenaalsest kujundusest.
Näituse sisu on selle kujunduse abil suurepäraselt pakendatud. Vaataja tiritakse väga emotsionaalsesse atmosfääri. Olgem ausad – tervest muuseumist on saanud üks suur kunstiteos. Walteri loodud terviklik installatsioon kasutab lugusid ja kunstiteoseid ehitusklotsidena. Nii on loodud imeline taust, mis laseb kunstiteostel särada.
Miks peaks lugeja sammud Kadrioru kunstimuuseumi poole seadma?
Ma olen selle näituse tõeline fänn. Mul oli võimalus olla kaasas kogu näituse arendusprotsessis ja meil on muuseumina väga uhke tunne seda nüüd publikule presenteerida. Ja on suur rõõm, et maalide omanik Phoebus Foundation valis just Kadrioru kunstimuuseumi näituse esimeseks koduks. Järgmised viis kuud saavad olema tõeliselt põnevad!
Näitus „Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks 2026. aasta 25. jaanuarini. Lisainfot leiad siit.
