Foto: Olustvere puidukoda
1,5 tonni eesti disaini on täna teel näitusele “UPMADE IN EE”, kus saab näha näiteks nii sisustust, mis on valmistatud seeneniidistikust, kui ka tarbeesemeid, mis on valmistatud suitsukonidest. Jätkusuutliku moe näidetena esitletakse ümbertöödeldud materjalidest ja vetikatest ülerõivaid ning teksaniidi jääkidest pitskleite. Teenusedisaini heade näidetena tutvustatakse e-residentsust ja esmakordselt esitletakse toodete digitaalset passi. Graafilise disaini näidetena on näitusel Eesti kultuuriplakat. Nii ulatuslikult on Eesti disain New Yorgis eksponeeritud esmakordselt.
Näituse kontseptsiooni eesmärk on demonstreerida kuidas tänapäeva maailmas, kus liigtarbimine viib jäätmete ja toodete üleküllusesse, pakuvad disainerid loovaid lahendusi pakilistele küsimustele, kuidas luua tooteid, mis pole mitte ainult vastupidavad, vaid ka olulised ringmajanduse jaoks, rõhutades ressursside mõistlikku kasutamist ja jäätmete minimeerimist.
“Suured rahvusvahelised projektid saavad teoks eelkõige heade kontaktide olemasolule ning mingile indikatsioonile, et Eesti disaini võiks ookeani taga huvi pakkuda. Lähtusime Ameerika ekspertide tagasisidest, et Eesti jätkusuutlik disain võiks lisaks IT-saavutustele USAs huvi pakkuda,” kommenteeris üks näituse kuraatoreid Ilona Gurjanova.
Tuntud USA disainer Scott Henderson kiidab Eestit: „Eesti on tõeliselt jätkusuutlikkuse eestvedaja. Grupp edumeelseid disainereid on koondunud ja loonud tugeva kogukonna.“ Ta leiab, et kultuuriliselt arenenud linnades on äärmiselt oluline roll disainerite ühendustel ja disaininädalatel, nii nagu USAs, nii ka Euroopas. „Mida tihedamalt oleme omavahel seotud ja võrgustunud, seda tugevamad me oleme.“
Suurem osa näitusest, mis toimub Soho loovas atmosfääris, keskendub jätkusuutlikule disainile, mis austab traditsiooni, taaskasutust ja innovatsiooni. Siin esitletakse kauakestvaid käsitöötooteid, toodete ringlussevõtu ja materjali ümbertöötlemise võimalusi ning biomaterjalide tipptasemel kasutamist. Näitusel esinevate disainerite seas on noori, eksperimenteerivaid tegijaid nagu Siim Karro, Sandra Luks, Eva-Karlotta Tatar, Juhan Soomets, Urmas Lüüs, Johanna Ulfsak, Cärol Ott, Hannah Segerkranz kõrvuti kogenud ja staažikate tööstusdisaineritega nagu Tarmo Luisk, Leonardo Meigas, Elmet Treier ning samuti Piret Loog, Mare Kelpman ja Kärt Summatavet. Esindatud on ka mitmed suurtootjad ja Red Doti võitjad nagu Huum, Jalg ning mööblitootja Radis.
Näitus sünnib Eesti Disainerite Liidu koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja e-residentsusega ja on avatud Sohos 16. kuni 22. maini aadressil 188 Lafayette Street.
Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.
Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.
Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.
Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.
Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.
„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.
Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.
Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.
Tänavune näitus viib seekord külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid ometi kummastavalt tuttav. Esitletavad teosed on valminud üle kuu aja kestnud kursusel. Läbi kanga punumise, narmastamise, vahatamise ja muude meetodite sünnib lihtsast voodilinast midagi ulmelist. Vihje algmaterjalile annavad tööde teemad, milles kohtuvad erisugused hotellikülastajad ja kummastavalt tuttavlik interjöör.
„Seekord visati tudengid silmitsi sinise kangaga – materjaliga, mis esialgu ei lubanud midagi erilist. Aga just see näiline neutraalsus muutus provokatsiooniks. Kangast ei hellitatud, vaid painutati, väänati ja nihestati, kuni algne vorm ja identiteet hakkasid lagunema. Algne materjal kaotas oma näo, oma loogika ja turvalise tähenduse. Lõpptulemuses on sinine kangas vaid mälestus – raskesti äratuntav, ümber mõtestatud ja täielikult üle võetud tudengite poolt,” kommenteerib töötoa üks juhendajaid kunstnik Flo Kasearu.
Moekunstnik Liisi Eesmaa on tudengeid juhendanud näituse toimumise algusest alates: „Minu jaoks on see üks suur eksperimentaalvormi juubeliaasta. Olen neid üle-elusuuruses vorme juhendanud juba 10 aastat ning Viru Keskuse aatriumis täitub meil seitsmes näituse kord. Minu suureks rõõmuks suudavad tudengid endiselt üllatada julgete ideede ja pööraste materjalikatsetustega — siniselt tuksuvad olendid, unelõksud, alateadvust kollitavad sundmõtted ja hotellitoa müsteeriumid. Just see pidev julgus hoiab vormieksperimendid elus ja laetuna!”
Näitusesele on ruumikujunduse loonud EKA sisearhitektuuri 2. kursuse tudengid.
„Soovisime rääkida tööde materjali, hotelli voodilinade, ringluse loo. Asi, mis on iseenesestmõistetavalt lumivalge ja korralik, käib läbi uskumatult pika protsessi, alustades koristaja kätest, lõpetades pesumaja linavirnadega. Aga mis saab linast, mis peale igapäevast kasutust nurgast natuke narmendab, või millel on maandunud sõrmeotsasuurune kohviplekk? Kaua ta seisab pesumaja nurgas, karistuseks aina matvamad linakuhjad?” kirjeldab loomeprotsessi sisearhitektuuri tudeng Aleksandra Saar.
„Viru Keskus on läbi aastate toetanud kultuuri ning loomevaldkonna arengut. Uhkusega võõrustame taas EKA eksperimentaalvormide näitust, pakkudes noortele loojatele nähtavust ja võimalust kõnetada laiemat publikut. See näitus toob igal aastal majja rohkelt huvilisi, mis kinnitab, et tudengite tööd on tõeliselt kõrgel tasemel ja kontseptuaalselt tugevad,” sõnas Viru Keskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Kärt Vilt.
Näitus on Viru Keskuse aatriumis avatud 10. märtsist ning on üleval 24. märtsini.
Kunstnikud: Adel Rusin, Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Ethel Noortoots, Getlin Tammoja, Heti Darleen Vihman, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Kadri Vulkan, Karin Sarv, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Mare Eijkelkamp, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde, Rosena Melvin
Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk
Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu
Ruumiloome juhendaja: Annika Kaldoja
Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott
Graafiline disain: Grittel Kastan, Rebecca Raquel Lopez Ortiz
Fotode kunstiline juht: Liisi Eesmaa
Fotograaf: Riina Varol
Fotograafi assistent: Ksenia Kvitko
MUAH: Marily Kapp
Modellid: Birgit Veegen (Agency Icon ) ja Yana Ronin
