„Loomine on materjali muundamine. Mille põhjal otsustada, millest saab ja millest ei saa ehe? Kas eseme kaunistav potentsiaal annab sellele midagi juurde või võtab midagi ära? Kõigest sellest ma materjali vormides mõtlen,“ räägib Marta Boan.
„Kanda või mitte kanda“ on küsimus, millele otsivad vastuseid nii traditsioonilise kui ka kaasaegse ehtekunstipraktika austajad. Oma loomeprotsessi avades pakub Boan võimalust mõista ja samastuda ning alles seejärel otsustada. Traditsioonilise ehte olemust uurides juhatab autor vaataja justkui reaalsuse ja irreaalsuse piirile, kus valitseb värvide, vormide ja materjalide võrdõiguslikkus, ootamatu kergus ja lojaalsus, mille saavutamisele on ometi eelnenud kuudepikkune peentöö.
Boani kunstnikukäekirja on alati iseloomustanud kontseptualistliku lähenemise sümbioos väärismetallide tundmise ja valdamisega. Tema isikunäitusel ETDM-s saab väljas olema kunstniku uus sõrmuste sari, mis on loodud geomeetriliste elementide nagu ring, ringjoon, silinder, kera ja punkt põhjal. Kõik prototüübid on valget värvi, kuid erinevast materjalist – ehtesari toob välja, kuidas sarnased kujundid võivad erineda või vahel isegi vastandlikud näida. Näitusel on eksponeeritud teostele lisaks ka osa tööprotsessist. Samuti saab näha kaks aastat tagasi Jaapanis alustatud sarja „Fact“ kõrvarõngaid, mille kujundit dikteerib matemaatiline ülesehitus ja kuldtraadi profiili ümberkujundamine. Minimaalse materjalikogusega eksperimenteerides avaldab kunstnik vaatajatele illusioone ja üllatavaid fakte, mille taga on materjali kindlad füüsikalised omadused. „Facti“ sarja sisereeglistikku avab kunstnikuraamat.
Näitus „Kanda või mitte kanda“ jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis avatuks 19. septembrini 2021.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.
Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg
Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.