Foto: Anna Kaneelina ja Kärt Hammer | Sadu-Triste Juurikas.
Ester: Usun, et sellesse ruumi astudes tabab nii mõndagi inimest, ennekõike naisi, suur äratundmine. Justkui avatud päeviku kaante vahele astumine nügib ka enda tunde- ja mõttemaailma. Rääkige veidi projekti sünniloost!
Anna: Kärdiga oleme tuttavad juba pikalt. Ühised projektid said alguse 2019. aastal ja sealt edasi on kuidagi nii läinud, et kõik visuaalse maailma loomise asjad, mida ma teen, tunduvad kuuluvat koostöösse Kärdiga, sest energia on õige. Me mõistame teineteise olemust ja seeläbi resoneeruvad ka meie peades olevad mõtteid.
Kärt: Ma vahepeal tegin ka Erkiga asju – ehk tegutsen kogu Pärnojade perega. Tegin Erkile ühe video, tema tegi ühele mu näitusele muusika. See on kogu aeg selline ping-pong. Esteetika poolt ei pea me väga arutamagi. Keegi ütleb: „Kuule, ma mõtlesin nii.“ – „Ma mõtlesin ka umbes nii.“ – „Okei, teeme nii.“ Ja siis hakkame panema ning kõik kukub õigesti paika.
Ester: Tundub, et naiskunstnike koostööprojektid on viimasel ajal vägagi levinud, kuidas see konkreetne projekt alguse sai? Kes oli algataja?
Anna: Mingis mõttes oli algatajaks minu mänedžer Toomas Olljum, kes pakkus välja mõtte, et ma võiksin näituse teha – ta nägi, kuidas ma üha rohkem pildistasin ja fotosid jagasin. Mulle tundus see tol hetkel täiesti pöörane, sest mul polnud üldse ambitsiooni ennast kunstimaailma positsioneerida. Siis tulid aga uued lood välja ja ühtäkki polnud mõte oma loomingu laiendamisest, uue hääle ja teiste väljundite leidmisest nii võõras. Mulle tundus iseenesestmõistetav, et kaasan protsessi Kärdi, sest oleme visuaali poole pealt igati läbi põimunud. Tegime paar aastat tagasi loo „Better Man“ video ja sel aastal täiesti eksprompt „Tired’i“ video. Näituse maailm ongi jätk nende videote füüsilisusele.
Ester: On selge, et teie loominguline teekond on kulgenud erineva kaarega – kas teil kujunes näituse puhul ka kindel rollijaotus välja?
Kärt: Kõik sündis väga orgaaniliselt, sünergiana. Umbes kaks nädalat tagasi saime teada, et meile võimaldatakse see ruum. Anna helistas mulle ja ütles: „Kuule, mul on üks imelik mõte, ma ei tea, äkki see on täielik lollus – Toomas pakkus, et saaks näitust teha. Äkki paneks kokku need videod ja selle maailma?“ Mina olin: „Muidugi, väga hea mõte.“
Anna: Kui Kärt ütles, et tal on just praegu aega, kukkus mul kivi südamelt. Sain aru, et nüüd ma olen turvalises olukorras. Üksi tundus see kõik liiga suur.
Kärt: Annal oligi vaja, et keegi ütleks lihtsalt „jah“.
Anna: Jah. Et keegi ütleks, et suudame seda teha. Meie mõlema esimene mõte oli, et siin ruumis peab olema voodi. Et me tahame „Tired’i“ siia tuppa tuua.
Kärt: Lõime justkui sama toa, aga see laienes. Ütlesid, et näitus mõjub kui „päeviku sissevaade“ – see on hea taipamine. Voodile lisandusid veel maalid, fotod, tekstid jne. Installisime näitust kaks päeva. Polnud nii, et: „Kuhu me nüüd selle paneme?“, vaid pigem: „See käib siia. Okei, hakkame järjest minema.“ Kõik lihtsalt jooksis paika.
Anna: See oli väga intuitiivne tegemine. Minu jaoks oli eriti huvitav üks nüanss. Kärt on visuaalne kunstnik, tal on kogemus maailmade loomisega, minul aga selles kunstivormis taust puudub. Aga ma ei tundnud end kordagi kuidagi hierarhias „allpool“ asuvama. Me olime selles ruumis võrdsed. Igaüks suunas oma tegevuse täpselt sinna, mis talle parasjagu loogiline oli. Kõik esemed lihtsalt leidsin oma koha. Maal „Under Love’s Command“ sündis koha peal. See tõdemus “Better mani” laulusõnadest on miski, mis minu jaoks kogu näituse kokku võtab – miks ma seda teen, miks ma muusikat teen, miks ma elan, mis on minu moto. Ma pean kõike tegema läbi armastuse ja armastusega.
Ester: Peale näituse avamist trammis koju tiksudes, lasin kõigel korraks settida ja esimesena tuli pähe mõte, et ega te ju päris „õigesti“ seda kunsti ei tee, onju? Nii selle projekti kui teie endaga käivad kaasas mitmed vastuolud, seda just klassikalise kunstimaailma toimimist silmas pidades. Alustame näiteks tõdemusest, et see installatsioon sündis kahe nädalaga. Kas me peaksime resultaati kuidagi teistmoodi suhtuma kui projektidesse, mis on sündinud pika protsessi tulemusena?
Kärt: Kindlasti mitte. Minu arust mõistetakse kunsti puhul ajamõõdet tihtipeale valesti. Pole vahet, kaua ma maali maalin või joonistust teen või kaua Anna stuudios laulab – see ei määra kvaliteeti. On erinevad kunstiliigid: keegi teeb fotorealismi – muidugi maalib ta kauem –, aga see ei tähenda, et abstraktsioon või joonistus oleks kuidagi „vähem kunst“. Need on lihtsalt erinevad keeled. Kunst on kunst. Kui plaanin pikalt oma autorinäitust, siis ma loomulikult analüüsin ja mõtlen üle, lähen protsessi teistmoodi: ühel päeval tundub, et „oh jumal, kui hea“, teisel päeval, et „mis kurat see on“. Siis viskan valikust võib-olla midagi välja, mis tegelikult oleks võinud jääda. Siin seda polnud. Kõik, mis mõtetesse tuli, läks kohe ka seina – davai, töötab. Pooleldi puusalt, aga täie rauaga.
Anna: Täie rauaga, jah. Samas, kui ma räägin muusikast, siis olen seda maailma väga kaua ehitanud. Need kolm hiljuti ilmunud lugu on minuga olnud praktiliselt kolm ja pool aastat ja ma olen seda kõike endas väga kaua hoidnud. See, et näitus kahe nädalaga justkui „plahvatas“, ei tähenda, et seda maailma poleks varem olnud. Vastupidi – see oli juba ammu olemas, lihtsalt materjal leidis lõpuks füüsilise vormi. Kui seda võimalust poleks niimoodi ilmunud, siis võib-olla ma polekski selle peale tulnud, et võin oma ampluaad laiendada, mitte jääda ainult muusikasse kinni.
Kärt: Just. See ei olnud selline: „Oh, mis me nüüd teeme?“ Meil mõlemal on oma alal pikk kogemus. Oled võimeline nobedalt tegema kui sinusse on kogu aeg midagi ladestunud – kogemus, elu. See ongi meie pühendumise tulemus, mille oleme siia „kiiresti“ laotanud.
Ester: Intervjuu ilmudes jookseb kindlasti suur hulk inimesi näitust uudistama. Andke mõned vihjed, milliseid teemasid ja kujundeid siia ruumi saabudes ennekõike tähele panna. Võti neile, kes kiirel ajal ise süveneda ei jaksa.
Anna: Napp aeg andis võimaluse mõelda näiteks peeglite peale. Minu jaoks on selle ruumi üks läbiv mõte see, et inimene, kes siia tuleb, oleks teadlik iseendast – kasvõi läbi nende peeglite. Ja samamoodi läbi muusika. Mu laulude sõnum on paljuski ühiskonnakriitiline, aga kõigepealt on peegel pööratud minu enda poole. See element on olnud kohal ka mu muusikavideotes. Siin ruumis tahtsin seda veelgi selgemalt sisse tuua – et inimene mõistaks, et ta saab ise enda jaoks olla „sein“, seda nii positiivses kui negatiivses tähenduses.
Ester: Näituse pealkirjaks on tõesti ju “Walls”. Kuidas te seda sõna avanud olete? Millisel kujul need seinad me ette ilmuvad?
Anna: Siin ruumis on neli seina, millest üks on tegelikult läbipaistev. Olenevalt sellest, kuhu sa ennast asetad, sa kas näed väljapääsu või mitte. Kui sa vaatad ühte pidi, siis ei näe, aga kui vahetad perspektiivi, siis saad aru, et kuskil on väljapääs alati olemas. Ma tõstatan ka oma muusikas küsimusi ja toon probleeme esile, aga tunnen, et püüan alati ka lahendust otsida. Ja need lahendused on alati minu enda sees. Keegi teine ei saa minu eest probleeme lahendada. Ka seda, et maailm on kohati raske taluda ja kõike on liiga palju, saan muuta ainult läbi iseenda tegevuse. Seda tunnetust on eriti hea Kärdiga jagada, sest tean, et ta mõtleb samamoodi. Ja siin ruumis on tunda ka teisi inimesi, kellel on sarnane vaade. Selline peegeldus on minu jaoks ülimalt oluline ja inimlik ning annab jõudu edasi toimetada.
Ester: Provotseerin. Anna ütles, et julges esmakordselt selle projekti raames oma ampluaad laiendada. Niimoodi nurga tagant kunstiskeenele siseneda on ju tegelikult julgustükk. Teil kummalgi pole ju niiöelda EKA-templit peal. Olete mõlemad justkui autsaiderid.
Kärt: Nii ja naa. Paratamatult jääd sa kunstiringkonnas natuke autsaideriks kui sul EKA tausta pole. Mul oli aastaid tunne, et pean rohkem rapsima, rohkem tööd tegema, et ringi „sisse“ saada. Aastatega on see tunne natuke lahtunud – et kas mind üldse tõsiselt võetakse. Aga siis vaatad peeglisse ja mõtled: fuck it, minge siis perse. Äkki mul polegi seda siseringi “heakskiitu“ vaja. Ma teen nii nagu mina teen ja ei hooli sellest institutsionaalsest poolest.
Anna: Toon paralleeli muusikamaailmaga. Jah, ma olen Otsa koolist pärit, aga mitte EMTAst. Ühel hetkel sain aru, et akadeemilises muusikamaailmas on kõik fantastiliselt haritud ja võimelised igas olukorras kõike tegema. Nooremana pidasin puudujäägiks fakti, et mina nii ei suuda. Täna näen ma seda tugevusena, et olen leidnud enda raja, enda keele, enda hääle ja jagan seda kompromissitult. Ma ei ole see, kes läheb projektist projekti ja kohaneb pinnapealselt kõigega, sageli ilma hinge mängu toomata. Ja olgem aus, ma olen üha osavam ja julgem selles, et oma visioonist mitte taganeda ja valdkonna korüfeedele mitte alla vanduda kui mulle midagi õige ei tundu. Eriti siis kui tunnetan, et partneritel puudub austus minu kui artisti ja naise vastu – ma olen sellest väsinud. Kui mu sees karjub, siis toon selle nüüd julgelt välja – kümme aastat tagasi poleks ma seda kindlasti teinud.
Ester: Mainisid naiseks olemist ja sellega seotud kohatist respektidefitsiiti, lähme veel ühe olulise tähelepaneku juurde. Loomulikult ei tule ma seda vestlust vedama tühja koha pealt, olen mõlema karjääri pikalt jälginud. Ühendava joonena näen, et lisaks kõigele muule panete sageli mängu ka oma (naise)keha, oma füüsise. Ka siin ruumis on naise keha väga olulisel kohal. Laiendage veidi seda suunda.
Kärt: Üks asi on olla kellelegi modell, teine asi on panna keha mängu omaenda loomingus. Võib ju väita, et ma „kasutan oma keha ära“ samamoodi, nagu keegi teine seda objektistab, aga samas – why the fuck not, kui see keha töötab minu kasuks ja see on minu enda looming? Mingis mõttes distantseerin ennast sellest – see ei ole enam konkreetselt Kärt Hammeri keha, mida näeme. Sama kehtib Anna kohta. Temast on saanud siin naine pildil, naine kunstis. Minu enda keha on lihtsalt kõige lähem keha, mida ma tunnen ja mida mul on kõige mugavam kasutada. Ja mida ma oskan kõige paremini liigutada. Sellest kehast saab minu tööriist. Ma elan ju oma kehas, see on mu vorm. See pole enesekultus, vaid loomingu osa.
Anna: Olen nõus. Minu muusika suur osa on lisaks häälele kehaline väljendus. See tekib, muutub, deformeerub – isegi kui ma esitan sama lugu, teeb keha iga kord natuke midagi muud. „Tired’i“ ja teiste uute lugude puhul tundsin kohe, et pean saama ennast füüsiliselt väljendada rajumalt kui varem. Esimestes videotes oli liikumine juba olemas, aga pigem voolavalt. Nüüd tundsin, et vaja on rohkem nurki ja intensiivsust – hääles ja kehas. Kui me „Tired’i“ videot filmisime, siis avastasin end ühel hetkel muusika saatel ennastunustavalt rullimas. Mul kadus täielikult kõrvalpilk – teadmine, et keegi on veel ruumis. See oli usaldus loojate vahel, sõprade ja naiste vahel. Tundsin end nii hästi, et julgesin „laamendada”. See oli täielik teraapia. Tagantjärele vaadates leidsin kontakti isegi lapsepõlve kehamäluga: tajumise, et olen kõrvuni tundeid täis, aga mul pole nende jaoks sõnu. Mu keha otsis videot tehes sama väljendust. Olen selle kogemuse eest tohutult tänulik.
Ester: Kogu näituseprotsessist kumab väga tugevalt enda usaldamise idee. Rääkisime sellest, et installatsioon sündis kiiresti, ammu ladestunud mõtetest – see eeldab sisemist kindlust. Näen siin ruumis veel tööriistu ja kihte, mis justkui viitavad sellele, et julgete teha seda, mida tavaliselt ei tehta. Näiteks fakt kuivõrd suurt rolli mängib moeline tunnetus. Olgem aus, läbi ja lõhki moeinimesena olen saanud korduvalt tunda, kui tühiseks seda valdkonda peetakse. Teis näen ma siiski liitlasi. Rääkige veidi rõivaste rollist oma koostöös.
Kärt: „Tired’i“ video puhul oli nii, et hakkasime hoopiski fotosid tegema. Mõtlesime, et teeme lihtsalt ühe hea päeva: pildistame, sööme pirukat, paitame kassi. Ma ütlesin Annale: „Võta midagi enda kapist, vaata minu kapist ka.“ Ja sealt me need rõivad leidsimegi – loogilised asjad, mis tundusid „õiged“.
Anna: Tunnen, et üritan ennast pidevalt läbi rõivaste taasluua. Kui mõelda Anna Kaneelina kuvandile, siis paljude jaoks on see siiani haldjalik. Praegu tunnen, et olen ise juba kuskil mujal. Kuvand on muutunud konkreetsemaks ja teravamaks.
Kärt: Need uued stilistilised elemendid on sind vabaks lasknud.
Anna: Jah, ma olen ise selle protsessi käivitanud – trampinud jalgu. Kui panen midagi selga, olen ma juba rollis. Rõivas ütleb mulle, kuidas ma pean liikuma. Kehastumiste moment läbi moe on minu jaoks väga põnev. Võimsamad kostüümid tiivustavad mind. Samas on olnud ka hetki, kus publiku ootused selle osas, kuidas üks naislaula välja peab nägema, ei kattu sellega, mida neile pakun. Aga mida tugevam on mu jalgealune, seda selgem on tunne, et võin olla täpselt selline nagu olen. See on võtnud väga kaua aega.
Kärt: Riiete põhjal diskrimineerimine on Eestis üldse omaette teema. Nüüd on see võib-olla veidi leebem, aga kogemusi on olnud igasuguseid. Arvad, et oled täiesti tavalistes riietes, aga näed pilke, mis mõõdavad sind korraga uudishimu ja halvakspanuga. Ja siis veel kommentaarid… see Delfi-kommentaatori õigus, mida inimesed endale lubavad, on nii kummaline. Näiteks Pariisis tõmban kõik „ässad“ kapist välja – kas või saia järele minnes. Inimesed vaatavad, aga positiivselt: kiidavad, küsivad. Eestis on nii, et isegi kunstinäituse avamisel mõtled: kas ma tegin nüüd teistele liiga oma valikutega? Ka „omasugused“ vaatavad vahel altkulmu.
Anna: Meil on siin kõik nagu teiste asi. Aga tegelikult ei ole. Minu jaoks ei ole absoluutselt oluline, mida teised teevad. Välja arvatud siis kui midagi ägedat luuakse – siis see sütitab mind ja ma tahan kiita, jagada. Mul ei ole energiat selleks, et otsida, mida kritiseerida.
Ester: Arvan, et jõuame siit veel ühe olulise nüansini – teie julgus asju välja öelda. Minu meelest lausub ka see ruum otse ja ausalt, räägib tõdesid. Ja seda üsnagi haavatavalt. Eestis ollakse pigem vait kui riskitakse arvamuse või konfliktiga. Ja kui midagi tehakse, siis hästi „õigesti“. Kuidas te endas selle julguse leiate?
Kärt: Minu jaoks on viimased aastad olnud nii- ja naapidi keerulised. Aga mingil hetkel lähevad perspektiivid paika: sul on kopp ees, sul on „sitaauguni“. Ja siis tekibki see tunne, et mul on ainult üks elu ja ma teen nii, nagu tahan. Mitte kellelegi halvasti, aga ausalt. Olen otsustanud, et mul on õigus ennast väljendada. Olen piisavalt vana, piisavalt kogenud ja mul on piisavalt pohhui. Take it or leave it. Vaatan peeglisse ja mõtlen: I’ve got this shit. Mingil hetkel jõuad oma elus sellesse kohta.
Anna: Minu jaoks on ausus nii iseenesestmõistetav, et ma vahel ei saa aru, miks seda julguseks peetakse. Mulle öeldakse tihti: „Sa oled nii julge, nii haavatav.“ Ühtpidi ma mõistan seda, teisalt mitte. Kas see tähendab, et suur osa inimestest kogu aeg peidab ennast – isegi enda eest? See on nii kurb mõte. Minu jaoks on aus olemine normaalne olek.
Kärt: Mu ema ütles mulle juba siis kui väike olin, et ausus pole häbiasi. Mõtlen selle peale kogu aeg.
Anna: See, et ma jagan raskusi, rõõmu ehk kõike, on normaalne, sest see on elu. Me kõik kogeme seda. Suurim, mida sellest saan, on ühendus – inimestevaheline side. See on kõige olulisem asi üldse. See taju, et sa ei ole üksi. Jooned, mis ühilduvad ja tõmbuvad kokku – see on põhjus, miks me inimestena üldse eksisteerime. Ainult läbi aususe ja jagamise saab sündida päris ühendus. Ja see tähendab midagi.
Ester: Ma tahaksin tõdeda isegi veidi rajumalt: aususe esile toomine pole mitte ainult ilus mõte, vaid lausa radikaalne otsus, mis päästab päriselt elusid. Rääkimine, asjade välja ütlemine säästab inimesi.
Anna: Täiesti nõus. Ja seda peab normaliseerima. Häbitunne peab kaduma, sest häbitunne lõhub. Kapseldumine, „ma ei räägi“ hoiak. Aususe kaudu käe ulatamine on minu arvates üks olulisemaid samme üldse. Ja kui me nüüd südant puistame, siis tahan lihtsalt öelda, et olen nii õnnelik, et olen Kärdiga kohtunud. Et mul on võimalus jagada temaga seda ruumi ja hetke elus. Meil oli nende nelja seina vahel väga hea olla. Ma loodan, et inimesed tunnetavad seda ja teavad, et sellist ühendust tasub otsida.
Kärt: Olen nõus – selles hetkes koos olla on hea.
Anna Kaneelina järgmisel kontserdid toimuvad 27.11 Tallinnas D3s ja 28.11 Tartus Genialistide klubis, tema tegemiste kohta leiab rohkem infot Instagramist. Kärdi karjääril saab silma peal hoida Instagrami, veebilehe ja Tütar galerii lehe kaudu.
Näitus “Walls” on avatud 29. novembrini aadressil Volta 1, Tallinn.
Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.
Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.
Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.
Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.
Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.
„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.
Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.
Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.
Tänavune näitus viib seekord külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid ometi kummastavalt tuttav. Esitletavad teosed on valminud üle kuu aja kestnud kursusel. Läbi kanga punumise, narmastamise, vahatamise ja muude meetodite sünnib lihtsast voodilinast midagi ulmelist. Vihje algmaterjalile annavad tööde teemad, milles kohtuvad erisugused hotellikülastajad ja kummastavalt tuttavlik interjöör.
„Seekord visati tudengid silmitsi sinise kangaga – materjaliga, mis esialgu ei lubanud midagi erilist. Aga just see näiline neutraalsus muutus provokatsiooniks. Kangast ei hellitatud, vaid painutati, väänati ja nihestati, kuni algne vorm ja identiteet hakkasid lagunema. Algne materjal kaotas oma näo, oma loogika ja turvalise tähenduse. Lõpptulemuses on sinine kangas vaid mälestus – raskesti äratuntav, ümber mõtestatud ja täielikult üle võetud tudengite poolt,” kommenteerib töötoa üks juhendajaid kunstnik Flo Kasearu.
Moekunstnik Liisi Eesmaa on tudengeid juhendanud näituse toimumise algusest alates: „Minu jaoks on see üks suur eksperimentaalvormi juubeliaasta. Olen neid üle-elusuuruses vorme juhendanud juba 10 aastat ning Viru Keskuse aatriumis täitub meil seitsmes näituse kord. Minu suureks rõõmuks suudavad tudengid endiselt üllatada julgete ideede ja pööraste materjalikatsetustega — siniselt tuksuvad olendid, unelõksud, alateadvust kollitavad sundmõtted ja hotellitoa müsteeriumid. Just see pidev julgus hoiab vormieksperimendid elus ja laetuna!”
Näitusesele on ruumikujunduse loonud EKA sisearhitektuuri 2. kursuse tudengid.
„Soovisime rääkida tööde materjali, hotelli voodilinade, ringluse loo. Asi, mis on iseenesestmõistetavalt lumivalge ja korralik, käib läbi uskumatult pika protsessi, alustades koristaja kätest, lõpetades pesumaja linavirnadega. Aga mis saab linast, mis peale igapäevast kasutust nurgast natuke narmendab, või millel on maandunud sõrmeotsasuurune kohviplekk? Kaua ta seisab pesumaja nurgas, karistuseks aina matvamad linakuhjad?” kirjeldab loomeprotsessi sisearhitektuuri tudeng Aleksandra Saar.
„Viru Keskus on läbi aastate toetanud kultuuri ning loomevaldkonna arengut. Uhkusega võõrustame taas EKA eksperimentaalvormide näitust, pakkudes noortele loojatele nähtavust ja võimalust kõnetada laiemat publikut. See näitus toob igal aastal majja rohkelt huvilisi, mis kinnitab, et tudengite tööd on tõeliselt kõrgel tasemel ja kontseptuaalselt tugevad,” sõnas Viru Keskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Kärt Vilt.
Näitus on Viru Keskuse aatriumis avatud 10. märtsist ning on üleval 24. märtsini.
Kunstnikud: Adel Rusin, Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Ethel Noortoots, Getlin Tammoja, Heti Darleen Vihman, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Kadri Vulkan, Karin Sarv, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Mare Eijkelkamp, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde, Rosena Melvin
Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk
Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu
Ruumiloome juhendaja: Annika Kaldoja
Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott
Graafiline disain: Grittel Kastan, Rebecca Raquel Lopez Ortiz
Fotode kunstiline juht: Liisi Eesmaa
Fotograaf: Riina Varol
Fotograafi assistent: Ksenia Kvitko
MUAH: Marily Kapp
Modellid: Birgit Veegen (Agency Icon ) ja Yana Ronin
