Foto: Kaader "Fake Love" videost
“Fake Love on kindlasti üks mu lemmikumaid lugusid, mille ma kirjutanud olen. Kõige esimene ideealge sai salvestatud 2. detsembril 2018 – laulu valmimiseks kulus terve aasta,” kommenteerib singli sündi Andreas ise. “Lugu räägib sellest, kuidas asjaolud võivad üleöö vastupidiseks muutuda ning tekivad korduvad mustrid. Võtsin näitlikuks olukorraks suhte, kus mustriks on pidevad lahkuminekud ja uuesti ära leppimised. Mulle tundub, et selles loos võib tegelikult ära tunda ükskõik millise piiripealse või pidevalt muutuva situatsiooni. Igaüks tõlgendab seda omamoodi.
Video filmis Andreasega ka eelmise singli “why do i always try” puhul koostööd teinud Johannes Arro. “Kui esimest korda “Fake Love” lugu kuulsin, kõnetas mind kohe selle akustiline puhas kõla loo esimestel sekunditel ning hilisemad elektroonilised sündikäigud. Väga hästi arranžeeritud pop-muusika,” ütleb Johannes. “Andrease idee oli lisada videosse ühe tegelasena robot ning selle ümber hakkasimegi videopilti ehitama. Tal on alati oma nägemus ja visioon, ta teab millist lõpptulemust soovib ja tänu sellele on koostöö Andreasega väga sujuv. Tunnen, et õpin temalt protsessi käigus nii mõndagi ning pushin end seetõttu rohkem.”
Vaata ja kuula uut muusikapala:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
