Homsest, 30. oktoobrist võõrustab Fotografiska Rootsi ühe legendaarsema fotograafi Anders Peterseni näitust “Lehmitzi värvid”. Hamburgi kirevas sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus jäädvustatud intiimne ja aus fotoseeria on tõstnud Peterseni Euroopa tunnustatumate fotograafide hulka. Lisaks fotodele eksponeeritakse näitusel kontaktkoopiaid, mis avavad noore Andersi värvilise kaamerataguse ja loomingulised mõtisklused. 

Fotod näitusel “Lehmitzi värvid” on jäädvustatud Hamburgi sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus. Kohas, kus 23-aastane tulevane fotograaf leidis “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud. Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. 23-aastane Petersen võeti avasüli vastu.

Petersen veetis teismelisena sadamapiirkonnas kuus kuud ning aastaid hiljem, siis juba Christer Strömholmi fotokooli üliõpilasena, pöördus ta sinna tagasi, et oma sõprade portreed üles pildistada. Vanasse kohtumispaika Hamburgi Scandi Bari jõudes selgus, et suuremat osa neist enam seal ei olnud: nad olid kas surnud või edasi liikunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli sinna veel jäänud, otsustas Andersi viia ühte veelgi kaugemal Reeperbahnil asuvasse kahtlase kuulsusega kohta.

See oli Café Lehmitz, mille kundedega Petersen 1967–1970. aastatel tutvust tegi ning kus ta pani 1970. aastal neljaks päevaks üles oma esimese näituse. Baaripidaja Kurti nõusolekul pandi 350 fotot knopkadega seina peale ning igaüks, kes end pildil ära tundis, võis pildi kaasa võtta. Petersen hoidis koopiad fotodest raamatu jaoks alles ning üsna varsti teati seda fotoalbumit kõikjal maailmas. 1978. aastal avaldatud raamat tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.

“Anders Peterseni mustvalged fotod on oma olemuselt dokumentaalsed, aga samas intiimsed ja hüpnootilised. Fotod peegeldavad üht konkreetset ajastut Hamburgi sadamapiirkonna ajaloos, aga tema fotokäekiri on andnud olulise panuse dokumentaalfoto kui kunstivormi arengusse,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, mille poolest on näitus eriline. “Ta ei pildistanud ühiskonna äärealade elulaadi, vaid inimesi, kes olid valmis kaamera ees jagama autentset hetke nende endi elust. Fotograafina tähendas see eelkõige sideme loomist inimestega, keda ta parasjagu pildistas. Tema fotod pole seega inimestelt röövitud hetked, vaid intiimsed ja ehedad olustikuportreed.”

Anders Peterseni näitus “Lehmitzi värvid” on Fotografiskas avatud 30. oktoobrist kuni 7. veebruarini 2021. Näitus on valminud koostöös kuraator Angie Åströmiga.

Tartu kevadine Galeriide öö toimub tänavu 10. aprillil ning toob üheks õhtuks Aparaaditehasesse, selle ümbrusesse ja Samelini tehasesse enam kui 30 näitust ja sündmust. 18. korda toimuva ürituse külastajaid ootavad näituste avamised, avatud stuudiod, tuurid, kontserdid ja peod. Kõik galeriid ja näitusepinnad on avatud kuni hilisõhtuni.

Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.

Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.

Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.

18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.

Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.

Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“

Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.

Võrumaa Muuseumis on 26. aprillini avatud Marion Laeva ja Bianka Soe kureeritud tekstiilinäitus “Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul”. Näitus koondab kolm põlvkonda moekunstnikke, kelle loomingus kujuneb rõivas ühenduspunktiks keha ja loodusmaastiku, füüsilise ruumi ja psüühilise paiga vahel.

Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.

Geograaf  Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.

Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.

Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe

Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts

Graafiline disainer: Taavi Oolberg

Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.