Laura Prits on tegutsenud pikalt solistina rokkbändis Ziggy Wild. Hiljuti tegi ta teatavaks, et on ka äsjaalustanud bändi Must Hunt üks liikmeid. Ta on olnud nii Eesti Laulu võistlustules kui ka hiljem selle žüriis. Kui see kõik sulle Laura kohta ikka kuidagi tuttav ei tundu, siis ära muretse. Tänaval tunneksid sa ta kindlasti ära. Laura räägib Portailile oma ainulaadsest stiilist lähemalt.

 Laura, sind iseloomustab särav ja pilkupüüdev stiil. Mis sind selleks inspireerib?

Minu tujud, värvid ja tegelikult kõik, mis mind ümbritseb. Armastan vintage-riideid, mis on omanäolised ja kordumatud, ning valin ka selle järgi riidekappi esemeid, mis juba eemalt mind kõnetavad.

Eriti vägevad kostüümid on sul laval esinedes. Räägi üks ekstreemseim lugu, kuidas kostüümi enne lava kokku oled saanud?

Esinesime Ziggy Wildiga Hollandis ühel festivalil ja tundsin, et mul on puudu see õige tagi trikoo pealt. Jalutasin peale soundcheck’i festivalialal ringi, kui märkasin äkki ühte eriti ägedat musta narmastega nahktagi. See oli perfektne! Kuna olime Eestist ära olnud juba kaks ja pool nädalat olid mul taskus reaalselt viimased viiskümmend eurot, mis oli mõeldud söögirahaks Eestisse tagasijõudmisel.

Aga see tagi oli ju armastus esimesest silmapilgust! Teadsin, et ei saa selleta lahkuda. Läksin poodi uudistama ja rääkisin müüjaga nii kaua, et bändikaaslased jõudsid mind juba otsima tulla. Tagi maksis kuskil 80 eurot.

Jõudsin enne esinemist poemüüjaga kokkuleppele, et kui teen laval neile reklaami, siis saan tagi 60 euro eest. Laenasin bändikaaslastelt veel 10 eurot ja saingi tagi endale! Laval olles olin muidugi nii ekstaasis, et mainisin indiaanipoe vintage-telki peaaegu pärast iga lugu. Olen selle ostu eest siiani väga tänulik nii poemüüjale kui ka bändikaaslastele. See oli saatus!

Kas enne lavale minekut on kostüümi või soenguga midagi valesti ka läinud?

Selleks peab alati valmis olema, et laval võib midagi juhtuda, kuid sellest ei tohi ennast häirida lasta. Viimati juhtus selline apsakas, et mul lendas keset laval laulmist seelik seljast. Õnneks olin seeliku alla pannud trikoo ning jätkasin esinemist. Viskasin loo lõppedes laval nalja, et lugu oli nii raju, et isegi seelik lendas seljast minema.

Milliseid poode tavaliselt läbi kammid, kui garderoobi täiendad?

Minu üks lemmikuid on Vintage Humana. Enamik minu esinemistagisid on sealt pärit. Vahel külastan ka poode nagu Zara, River Island, House, Cropp, New Yorker ja H&M. Viimasest olen leidnud ägedaid trikoosid ja põlvikuid nii endale kui ka Ziggy Wildi tantsutüdrukutele.

Sinu kõige mugavam rõivaese on…?

Punane nahktagi, mille ostsin Vintage Humanast. See on ühtlasi ka üks minu lemmikesinemisrõivaid.

Kui tulla korraks koduse, põhjamaisema stiili juurde, siis kirjelda meile üht lihtsa ja puhta joonega komplekti, mida kannaksid.

Usun, et valiksin mingis pastelses toonis pükskostüümi või miks mitte pintsaku ja viigipüksid. Pükskostüüm on väga mugav, kuid samas stiilne ning naiselik valik, mis sobib nii pidulikumaks ürituseks kui ka igapäevaseks kandmiseks.

Millised kodumaised brändid ja disainerid sind inspireerivad?

Eriti äge nahakunstnik on Liina Adamson Ehte, kelle aksessuaarid on julged, naiselikud, kuid samas omanäolised. Noortest disaineritest on Mirjam Kalmann kindlasti mainimist väärt – tema kollektsiooni kandsin ka Eesti Laulul. Ning kindlasti ka Tuule Soosaar, kes valmistas spetsiaalselt Eesti Lauluks roosa poolkasuka. Veel meeldivad mulle Cärol Ott ja Mariliis Niine, kellel on väga julge ja silmapaistev stiil. Kindlasti kuuluvad lemmikute hulka ka Roberta Eineri ning Kristiina Viirpalu looming.

Aga välismaised?

Minu kaks lemmik välismaist disainerit on Jeremy Scott ja John Galliano.

Naistest on vaieldamatu lemmik Vivenne Westwood, kelle moe-show on alati omaette inspiratsiooniallikas. Üks väga huvitav disainer on ka Manish Arora, kelle loodud rõivad on omamoodi kunstiteosed.

Kas sinu vaba ja muretu iseloomu juures on ka mõni riietus, mida sa kunagi ei kannaks? Miks?

Olen seda meelt, et never say never. Ausalt. Mitte kunagi ei või teada, kuhu mingi heas mõttes veidrus ideaalselt sobib.

Kui sul on kunagi päris oma kodu, siis milline oleks selle interjöör?

Ilmselt väga värviline, kuid mitte liialt hullumeelne. Mulle meeldivad väga stuudiokorterid, kuid samas armastan puitu ja maalähedust ning hubasust. Kindlasti oleks must-have suur riidekapp. Samuti tahaksin retrokülmikut, vinüülimängijat ja mullivanni. Kas või ühe mulliga, aga peaasi, et mullitab!

Kindlasti võiksid kuskil olla väga head kõlarid ja muidugi, kui räägime päris unistuste kodust, siis võiks olla ka eraldi peeglitega saal, kus harjutada laulmist, tantsimist ja teha trenni. Olen seda meelt, et unistused peaksid olema ikka suured ja sellised, mis suunurgad kõrvuni viivad, et oleks, mille nimel pingutada.

Lõpetuseks – milline on sinu moto?

Julge erineda ja ära põe! See on lause, mida pean endale tihti meelde tuletama. Kriitika on suur osa minu igapäevaelust. Iseendale tuleb meelde tuletada, miks sa midagi teed, ja kui ise naudid, siis ongi hästi. Pole mõtet põdeda ja ennast teiste arvamustest lähtudes kuidagi voolida. Sina, kõige loomulikumas vormis, oledki kõige vingem ja originaalsem. See on ka minu moto ning motivatsioon edasiliikumiseks.

Seega, kallis lugeja, don’t põe. Aeg oma lemmikvärve kanda ja täiel rinnal kevadet nautida on käes! Inspireeriva Laura ja tema bändi tegemistega saad kursis olla www.facebook.com/ziggywild.

Pärast poolteist aastat suuri muutusi isiklikus elus jõudis Heleza oma seni kõige isiklikuma peatükini – ilmunud on tema uus täispikk album „mis oleks võinud olla?“. Üheksast loost koosnev album võtab kokku viimase pooleteise aasta Heleza elust: ühe pika suhte lõppemise, iseseisvumise, ebamugavad eneseanalüüsid, valu ja hirmud, aga ka iseenda uuesti tundmaõppimise. See on lugu sellest, kuidas millegi lõpp võib aja jooksul osutuda hoopis uue alguse lähtepunktiks.

„mis oleks võinud olla?“ sündis perioodil, mil Heleza pidi enda jaoks uuesti lahti mõtestama nii armastuse, läheduse kui ka suhte iseendaga. Muusikast sai selle protsessi jooksul koht, kuhu panna tunded, millele muul moel oli keeruline kuju anda. „Minu arust on ilus panna muusikasse enda valu ja hirme, et lõpuks neist tunnetest lahti lasta, sest just see on viis, kuidas ma suutsin sellega toime tulla, seda protsessida ja tänu sellele olen ma täna siin,“ räägib Heleza. Album ei otsi süüdlast ega püüa anda ühest vastust küsimusele, miks mõni suhe lõpeb. Selle keskmes on hoopis see, mis jääb alles pärast – ja mida on võimalik iseenda kohta avastada siis, kui senine elu enam samal kujul ei jätku.

Albumi viimases loos liitub Helezaga An-Marlen, kelle kohalolu on olnud oluline ka väljaspool stuudiot. Olles Heleza kõrval hetkedel, mil tuge kõige rohkem vaja oli, kujunes nende sõprusest üks albumi olulisi emotsionaalseid pidepunkte.

Kuula Heleza uut albumit siit. 

Jazzduo Some Times ehk Mikk Kaasik ja Marten Männa andsid täna, 2. oktoobril välja oma debüütalbumi “Oddly Even”. Kümne looga plaadil mängivad duo kõrval 13 tunnustatud Eesti muusikut, nende seas Heikko Remmel (basskitarr) ja Aleksander Paal (saksofon).

Some Times sai alguse MUBA-s rütmimuusikat õppinud Kaasiku ja Männa loomingulisest koostööst. Nende esimene ühine lugu, „Oddly Even“, valmis Uno Naissoo nimelise heliloomingu konkursi jaoks ning tõi neile konkursivõidu. Võidukas konkursitöö pani aluse nende edasisele loomingulisele partnerlusele. Sama lugu on nüüd saanud ka debüütalbumi nimilooks.

Some Timesi tuumik on Kaasiku ja Männa duo, kuid nad hoiavad end tahtlikult vabana nii žanris, koosseisus kui instrumentide valikus. “Selle plaadi sisse on pakitud väga palju. Tahtsime muusikalised uksed jalaga maha lüüa ja panna siia plaati kõik, mis meis on.” ütleb Kaasik plaadi olemuse kohta.

Albumi “Oddly Even” esitluskontsert toimub 29. novembril Kultuurikatlas. Laval on lisaks duole ka Märten Lehto, Jaagup Jürgel, Samuel Kurvits, Allan Järve, Johannes Kiik, Nikita Korzoun, Aleksander Paal, Uku Konsap, Tripletone ja erikülalised. Piletid on müügil Piletikeskuses.

Kuula uut albumit siit!