Müütiline, ürgne, kummituslik ja looduslähedane – need on sõnad, mis iseloomustavad kõige ligilähedasemalt auhinnatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud Kätlin Kaljuvee loomingut. Lisaks moevisanditele peegeldavad tema saladuslikku maailma tindipliiatsi ja vesivärvidega käsitsi joonistatud ja siidikangale trükitud illustratsioonid.

Kätlini loomingut võib sageli kohata ka ootamatus miljöös – tema töid on tellinud näiteks Givenchy, Rotring, Samsung, Baltika, Ivo Nikkolo ja paljud teised nii välis- kui ka kodumaised kliendid. Sellest, kuidas Kätlin moeillustreerimise juurde jõudis ja millega ta täna veel tegeleb, me temaga seekord juttu tegimegi.

Kätlin, kuidas sa moeillustratsioonide tegemiseni jõudsid?

Olen alati tahtnud kunstnikuks saada. Mu perekonnas on kunstniku taustaga sugulane, kelle ateljees ma väikese lapsena käisin ning kust pärinevad juba varajasest lapsepõlvest pildid ja kujutelmad, et minagi tahan sellest maailmast osa olla. Ateljee oli minu jaoks müstiline maailm – kõik need loomingulised tööd ja skulptuurid, mida ma seal nägin, avaldasid mulle sügavat muljet ja neist on mu peas saanud justkui pildikesed mõnest raamatust. Lisaks reisisime perega tihti Peterburi ja külastasime Ermitaaži. Need mälestused olid väga suureks tõukeks, mis panid mind kunsti suunas liikuma. Nii teadsingi juba 6-aastaselt, kes minust tulevikus saab. Mida aeg edasi, seda enam õppisin kunstist juurde ja lõpuks jõudsin õpingutega ka Eesti Kunstiakadeemiasse.

Kas moeillustratsiooni suund oli sinu jaoks teadlik valik?

Ülikooli ajal ma ei teadnudki täpselt, mis suunda ma liikuda tahan. EKAs olid aga väga kihvtid õppejõud, näiteks Anne Metsis andis tollal moejoonistamist, ja nemadki toetasid mind selles, kuhu suunda üldse liikuda. Mood on ju väga lai valdkond – see võib tähendada nii stilistikat, kunsti kui ka rõivadisaini, kuid sattusin Pariisi joonistamist ja graafikat õppima ning sealsedki õppejõud leidsid, et mul on hea käsi ja omapärane pilditaju. Nii suunasid nemadki mind selles suunas, et hakkasin üha rohkem illustreerimisega tegelema. Kuna sain positiivset tagasisidet oma tegemistele, siis saingi jõudu, et sellega edasi tegeleda.

Mida mood sinu jaoks üldse tähendab?

Pean moodi keeruliseks ja laiaks valdkonnaks, mis võib olla nii kunst kui ka äri. Kui see kunagi oli rohkem piiritletud, siis tänaseks on piirid moe ja muude valdkondade vahel hägustunud. Mulle meeldib näiteks see, mis Gucci kaubamärgiga on ajas juhtunud. Tegu pole enam pelgalt rõivakollektsioonide müügile keskenduva brändiga, vaid kaubamärgiga, mille tegevus hõlmab paljusid valdkondi alates heategevusest ja lõpetades maalikunstiga. Nende viimased kampaaniad koostöös maalikunstnik Ignasi Monrealiga on fantastilised ja selle tulemusena on nende tööd näiteks grafitina maalitud suurtele hoonetele NY Sohos, Milanos, Londonis. Sellised piireületavad projektid on toonud neid hetkel ka kõrgmoe müügiedetabelite tippu. See on hea näide sellest, kuidas mood ajas muutunud on, mis piire moevaldkond ületab ja kuhu see üldse ulatub. Võimalusi on piiritult, kaasates nii kunstnikke, videograafe kui ka mistahes muid lahendusi. Mood võib seega olla nii kunst kui ka peegeldus hetkest, kus me parasjagu elame – oma ajastu sümbol.

Mida moekrokii täpsemalt tähendab?

Moekrokii on moe visandamine. Selleks, et õppida joonistama, on ideaalne harjutada joonistama natuurist. Meil on tunnis modell, keda õpime visandama ja paberil kujutama. Kuid moe visandamisega tegelevad ka kunstnikud, kes näiteks visandavad moedisainerite loomingut moe-show’del või kes lihtsalt tegelevad inimese ja rõivaste kujutamisega. Ka illustratsioonis läheb visandamise oskust ja teadmisi vaja. Lisaks aitab moekrokii kätt lahti joonistada. Tihti on nii, et kui käsi on kinni, siis krokii joonistamine aitab seda vabastada ja seeläbi areneda.

EKAs õpetatakse ka tavalist krokiid, figuuri visandamist. See on enamasti aktikrokii, ehkki mitte alati. Peamine erinevus seisnebki selles, et moekrokiis on inimese proportsioonid natuke teistmoodi, sihvakamad. Ka stiliseerimise element on moekrokii puhul tähtis, näiteks see, kuidas kujutada pildil inimese seljas kangast, karvast või libedat materjali. Ning milliste tehniliste nippidega saaks seda kõige paremini edasi anda. Kuid, mis kõige tähtsam, moekrokii on üks ülimalt mõnus ja lõõgastav modelli joonistamise võimalus, mille kaudu saab ka oma joonistamisoskust lihvida, sest kui tihti muidu ikka saab enda ees olevat kaunist modelli joonistada?

Kas moekrokiiga tegelemiseks on vaja kindlaid eeldusi ja kes on sinu EKA avatud akadeemia kursustele õppima oodatud?

Kõik on oodatud. Mul on aegade jooksul olnud väga erinevaid õppijaid – neid, kes on joonistamist varem õppinud; neid, kes pole kunagi inimest joonistanud, ja neidki, kes pole üldse mitte kunagi joonistanud. Ja minu arvates tulevad nad hästi toime, on vaid tahtmist vaja. Isegi nende inimeste puhul, kes pole kunagi joonistanud, on väga huvitav vaadata, kui vabad nad suudavad oma loomingus olla. Sageli ei karda nad katsetada asju, mida kardavad need inimesed, kellel on teatud põhi juba all. Huvitaval kombel on kogenematud inimesed nii vabad ja seda on väga inspireeriv kõrvalt näha.

Mida kursuste juhendamine sulle kui õppejõule või kunstnikule annab?

Kursustel osalejad peegeldavadki minu jaoks vabadust. Võib-olla seda enam, kuna ma olen selle teema sees juba nii kaua olnud. Vahel vaatan nende töid ja mõtlen wow… minagi tahaksin samamoodi teha. Mul on endal väljakujunenud käekiri ja näha teiste pealt sellist vabadust on väga inspireeriv. Juhendan akadeemias ka lastekursuseid, näiteks moeillustreerimise ja T-särgile joonistamise kursust. Need on samuti väga toredad – lõbus seltskond ja toredad tegemised. Mõnes mõttes ma natuke kardan lapsi juhendada, sest nende nägemismaailm on veel laiem ja neil on veel rohkem julgust kui täiskasvanutel. Vahel on mul hirm, et äkki ma rikun midagi ära, kui neid liiga palju õpetan. Nii proovingi neid õpetamise asemel hoopis innustada ja näidata, mida ma ise olen teinud ja mille kaudu nemadki õppida või katsetada saaksid.

Kui sa parasjagu kursuseid ei juhenda, siis millega sa veel tegeled? Kus ja millal sinu loomingut näha saab?

Olen teinud koostööd ühe Soome brändiga umbes 5 aastat, teen nende spordirõivastele mustreid. Teen ka uusi printe ja varsti ongi minult uut loomingut oodata. Olen ka teinud erinevaid portreeillustratsiooniprojekte, hiljuti näiteks TEDx Tallinna Vangla jaoks, kui lõin korraldajate ja esinejate portreed moeillustratsioonina.

On sul veel olnud põnevaid töökogemusi või projekte seoses moeillustreerimisega?

Töötasin näiteks 3 aastat Montonis. Pean seda väga oluliseks kogemuseks, mis andis mulle samuti väga suure tõuke, et kes või mis ma kunstnikuna ikkagi olen. Huvitav kogemus oli ka see, et umbes 10 aastat tagasi, kui internetimaailm oli endiselt pisut algeline, aga üha rohkem tekkis blogisid, lõin minagi selle enda tööde-tegemiste jaoks. Kuidagimoodi juhtuski nii, et Rotring, üks suurimaid disainijoonistustarvete tootjaid maailmas, leidis mu juhuslikult üles. Rotringi esindajad tulid Eestisse, tegid minuga video ja nii sündis kokkulepe, et nende brändisaadikuna joonistan just Rotringi toodetega ja jagan seeläbi ka oma muljeid. Olin tollal lihtsalt üks noor kunstnik ja minu jaoks oli uskumatu, et mulle selline võimalus avanes. Hiljem olen koostööd teinud Stockholmi galeristidega, kes mu töid 3 aastat Rootsis esindasid. See kogemus oli samuti minu jaoks väga eriline, mille puhul mõtlesin, kuidas see õigupoolest nüüd juhtus… Aga tegelikult tegin oma asja omaenda käekirjaga ja siis hakkasidki asjad liikuma suunas, mida ma esialgu isegi ette ei osanud näha. Kõik kliendid, kellega olen koostööd teinud, on mulle midagi õpetanud ja mu isiklikule arengule kaasa aidanud.

Kas sul on olnud või on praegugi eeskujusid, kes on sind inspireerinud või kellele alt üles vaatad?

Näiteks Cecilia Carlstedt ja Laura Laine on tõelised ikoonid, kes on mind inspireerinud. Aastaid tagasi otsustasime Helen Saluveeri eestvedamisel, et teeme Eestis oma moeillustratsioonide näituse ja kutsume nemadki osalema. Nii oligi mul võimalus oma eeskujudega samal näitusel osaleda. See on iga kunstniku unistuse täitumine, kui ta saab oma iidolitega ühel näitusel osaleda ja mõtteid vahetada! Kunagi oli ajakiri Siluett väga populaarne ja ka moejoonistamine oli siis menukas. Kui aga ajakiri kadus, unustati justkui ka moejoonistamine ja siis need näitused aitasid uuesti seda teemat elavdada. Tundub, et nüüd on inimesed moeillustreerimisest taas rohkem teadlikud ja seetõttu on ka kunstnikel end lihtsam müüa.

Kätlini tegemistega saab end kursis hoida: https://www.katlinkaljuvee.net/ või Facebooki-leheküljel aadressil https://www.facebook.com/artistkatlinkaljuvee/.

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.