Foto: JÖ
Jörgen, kirjelda end pisut. Kuidas leidsid tee fotograafiani? Või leidis see sinu?
Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas. Väiksena meeldis mulle seebikarbiga ringi joosta ja klõpsida, ehitasin kodus taustasid ja set’e ning lasin 4-aastasel õel kaamera ees poseerida. Hiljem ilmutas ema pilte Fotoluksis, kus ta ise töötas, ja tõi need koju. Ise olin toona umbes 6-aastane.
Tiinekaeas kõik muutus, hakkasin erinevaid hobisid ja trenne proovima – kunstiringidest suusahüppeni. Pärast esimest trenni sain aru, et kuskilt tornist ma küll alla hüppama ei hakka. Fotograafia seose oma lapsepõlvega unustasin täielikult kuni keskkoolini, kus multimeedia õppesuunal fotograafia ja filminduse algkursusi anti. Käisin 32. keskkoolis – megacool atmosfäär ja inimesed.
Fotograafiaga on mul üleüldiselt selline side, et isegi kui võtan mingi muu fookuse elus, tekivad vähe aja pärast ideed ja visioonid, mille ellu viimata jätmine on minu jaoks nagu iseendale valetamine või magamata olek. Seega tuleb fotograafia mind alati ise otsima, nii ka inimesed ja brändid, kellega olen koos töötanud.
Mida pead oma töös kõige tähtsamaks? Mis on olulisimad kriteeriumid, mis peavad täidetud olema?
Pean oma töös kõige tähtsamaks inimesega suhtlemist ja kompromissi. Ilma selle kliki või visiooni ja üksteise mõistmiseta on tööprotsess väga raske. Samuti on siis raske inspireerivat tulemust saada. Muidugi, fotograafi kohustusliku vastusena pean samal ajal oluliseks ilusat valgust ja Photoshopi. Ka nägemust, mida või keda ma üldse interpreteerima hakkan. Pean oluliseks tuua inimeses välja tema olemuse, „midagi”, mis igapäevaelus tihti fassaadi taha jääb. Mind aitab palju visualiseerimine – kujutan ette, milline oleks see wow-lõpptulemus, mida tahan inimestega jagada. Pärast modellidega võttel töötamist on moefotograafil pool tööd alles ees. Hiljem veedan veel palju tunde Photoshopis neid samu inimesi piksli haaval tundma õppides. Seega olen poole kohaga psühholoog, ilukirurg ja digitaalne maalikunstnik.
Miks just moefotograafia? Mis sind selle juures paelub?
See on fun. Moefotograafia seob kunsti ja popkultuuri. Inimesi huvitab, mis on current ja next. Ja mind huvitavad inimesed, kunst ja nende ühendus näitavad, mis on esteetiliselt võimalik. Mulle meeldib oma ala parimatega koostööd teha ja ühele pildile on võimalik päris palju andekust mahutada.
Kuidas kirjeldaksid enda käekirja?
Puhas, lihtne, minimalistlik ja esteetiline, monokroomne, sophisticated, serene, kardinaalne.
Kas mõni projekt on saanud sulle eriti südamelähedaseks? Miks?
Kõik mu tööd ja projektid on väga südamelähedased. Tooksin välja erilised koostööd südamelähedaste inimestega, kellega sünnivad harmoonilised ideed ning kus kõik on omas elemendis ja flow’s. Näiteks Kerli Kõivuga pildistamised on kui hingesugulasega hängimised ja koosloomisel üleliigseid sõnu pole vaja kasutada. Ka Eesti rõivabrändi GUILD Chapter III teaser’i pildistamine, millest sündinud teos on meie jaoks ikooniline ja justkui uus Mona Lisa. Ja koostöö Balami ehk Kätlin Hallikuga, kes on 8 aastat mu muusa olnud.
Milline on siiani olnud sinu karjääri suurim õppetund?
Karjääri suurim positiivne õppetund oli editorial’i pildistamine ajakirjale FAULT Magazine New Yorgis. Kogesin kõige professionaalsemat tööeetikat ja pildistasin tiimiga, kes töötab USA moemaailmas ja teeb koostööd maailma suurimate brändide, artistide ja ajakirjadega.
Karjääri suurim negatiivne õppetund oli 2016. aasta kevadel, kui minult varastati ära kogu fototehnika, koos kaamera ja arvutiga. Sain teadlikumaks, kuidas oma materjali ja tehnikat väärtustada. Ühtlasi sain teada, mis tunne on kunstnikul elada ilma pintsli ja värvita.
Sa näed ka ise hea välja. Kas sulle on kunagi öeldud, et võiksid kaamera tagant hoopis kaamera ette astuda?
Ma väga tänan. Mulle on seda harva öeldud küll, aga kahjuks ma ise sellest väga aru ei saa. Kui vahel edevus või teatraalsus minus esile tulevad, siis olen teinud või lasknud endast (auto)portreesid teha. Mulle meeldib erinevaid karaktereid ja look’e enda peal katsetada ja näidata.
Kas tunned end mõlemal pool kaamerat mugavalt?
Üldiselt tööd tehes tunnen end tõesti mõlemal pool kaamerat mugavalt. Tihtipeale peab ideede selgemaks edasiandmiseks modellidele ette näitama mingit olustikku ja ma ei häbene olla samas paadis inimesega, keda juhendan.
Millega hetkel tegeled ja mida näed end tulevikus tegemas?
Hetkel töötan modellide, eraprojektide ja enda portfoolioga. Tulemas on palju uusi koostöid. Hetkel teen tööd Tallinnas, aga huvi tuntakse ka väljastpoolt. Tulevik on bright. Oodake! Panen päikeseprillid ette.
Nimeta kaks sõna, mis sind kõige rohkem iseloomustavad.
Intuitsioon, visioon.
JÖ tegemistega saad lähemalt tutvuda aadressidel killedbyjo.com ja instagram.com/killedbyjo.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
